Paar mõtet

Eile käis ühes Eesti usuteemalises foorumis kõva madin kahe tegelase vahel. Üks oli vabakirikust ja teine õigeusklik. Asi läks üpris vastikuks (mis on muidugi häbilugu) ja lõppes ühe lahkumisega.

Tegelikult oli seal ju tegu kahe erineva mõtteviisi kokkupõrkega – ja kahjuks kummalgi juhul ei tahtnud vaidleja teist eriti mõista. Kohe lugedes tuli meelde üks väga tabav ütlus Konfutsiuselt:

Õpib, ometi ei mõtle
tulemuseks kõledus
Mõtleb, ometi ei õpi
tulemuseks jõledus

Kakul on veidi kokkupuuteid mõlema vaidluspoolega, seepärast julgeks arvata nii… Traditsioonilised kirikud rõhutavad õpetust ja traditsiooni, vabakirikud isiklikku kogemust. Ilmselt on vaja mõlemat – ilma esimeseta võib olla tulemuseks head soovides palju kahju tegev aktiivne loll (NB! see ei ole absoluutselt öeldud kogu vabakirikurahva kohta!), ilma teiseta võib olla tulemuseks kuivik, kes ei näe raamatust kaugemale (ka traditsionalistid ei ole kaugeltki kõik sellised!). Täpselt nii, nagu Konfutsius ütles.

Kellel on enda arust alati õigus? a) väikestel lastel, b) piiratud ja rumalatel täiskasvanutel (NB! [L] Aabram ei kuulu siia, hoolimata sellest, et ta enda kodukal seda õiguseasja enda kohta väidab). Kummalgi juhul on reaalne olukord harilikult hoopis midagi muud. Võiksime selle asjaolu endale kõrva taha panna.

Kirikuisa Augustinus on hästi öelnud – “Tähtsates asjades ühtsus, vähemtähtsates vabadus, üle kõige armastus”.

Üks mõte “Paar mõtet” kohta

  1. Mida vanemaks ma saan (jään?) seda vähem tunnen vajadust või tahtmist mingit oma “õigust” maksma panna. Maailm muutub iga aastaga ikka üha suuremaks ja mitmetahulisemaks. Noorest peast oli hea, kõik oli selge, väga lihtne oli radikaal olla 🙂

Kommenteerimine on suletud