Silt: film

Filmielamus: Equilibrium

Eile õhtul tuli telekast jälle hea fantaasiafilm – [L] Equilibrium. See 2002. aasta film on kahjuks üsna teenimatult Matrixi triloogia varju jäänud, kuigi mõnes mõttes on ta vähemalt sama hea (ehk paremgi).

Lugu ise on antiutoopia tulevikuühiskonnast, kus rahu nimel on keelatud kõik emotsioonid. Loodud on spetsiaalne politsei (grammaton clerics – huvitav, millisest kontekstist see kreeka grammaton siia võetud on?), kes on ülitreenitud võitlejad ja külmaverelised killerid. Tabatud “tundekurjategijad” mõistetakse surma ahjus põletamise läbi. Siis aga hakkab üks kleerikutest, kelle naine pealegi juba varem tundekuriteo eest surma saadeti, tundeid omandama…

Pole nagu eriti originaalne lugu. Meenusid mitmed klassikud – Fahrenheit 451, aga ka Logan’s Run jne. Ja muidugi Matrix. Aga ometi see film töötab – ilmselt ka heade näitlejatööde tõttu (Christian Bale, Sean Bean jt). Üsna hea tagakäelaks käib ka Prozacit neelava ameerika ühiskonna pihta – universaalse tundevastase ravimi nimeks on nimelt Prozium…

Eraldi tuleks rääkida võitlusstseenidest. Matrixi sarnast “some rules can be broken, some can be bent” siin ei kohta, välja arvatud ehk tõesti võitlejate ülioskused – kuid keegi ei lenda ega püüa kuule. Tõeliselt hea leid on aga uuelaadse tuleviku võitluskunsti ülesehitamine suures osas ida võitlusviisides rakendatava kata ehk vormharjutuse põhjale, mida aga siin filmis tehakse käsitulirelvadega (gun kata) – hakka või uskuma, et selline asi on võimalik (lähidistantsil mõnel juhul ehk ongi…). Eriti lõpuvõitluses peategelase ja peapahalase vahel oli päris ilusti näha kung fu keskliini printsiibi ärakasutamine vastase tulejoonelt kõrvalehoidmiseks ja enda relva tulejoonele manööverdamiseks. Ja ka need paar mõõgalahingut olid üsna nauditavalt tehtud.

Peaks vaatama, ehk õnnestub mõnest poest DVD leida, asi on seda väärt küll.

Filmielamus: The Crow

Kakk ei armasta õudukaid. Löömakaid ehk küll. Käesolev aga on karm segu Batmanist, Draculast ja Kung Fu-st, millele vajutab veel oma pitseri peaosa mänginud Brandon Lee traagiline surm filmi võtetel. Nagu isa Bruce, nii ka poeg Brandon – mõlemad surid noorelt ja mõlema surma ümber on tänini saladuseloor.

Kuid see film on hea. Sünge fantaasialugu muusik Eric Dravenist, kes tapetakse jõhkralt koos oma pruudiga päev enne nende pulmi. Lugu algab vana legendi meenutamisega, kus vares viib surnute hinged Toonelasse – “kuid vahel, kõigest vahel, kui ülekohus on olnud väga suur, toob vares hinge tagasi, et kurjus saaks tasutud”. Kogu filmi tegevus toimub pimedas nagu Batmani lugude Gotham Citys – ja selles pimeduses saabub Eric aasta peale oma surma hauast tagasi arveid klaarima.

Jubeda loogika järgi saavad kõik pahalased järgemööda oma palga. Noakangelasest Tin-Tini laiba sisse on löödud kogu tolle noakollektsioon (tähestiku järjekorras igasse elundisse, nagu üks tegelane väljendub). Narkarist vägistaja Funboy saab peale korralikku keretäit vägeva üledoosi omaenese süstaldest. Maniakaalne süütaja T-Bird saab teibiga autosse seotud, granaat jalge vahele asetatud ja kogu kupatus sadamasillal taeva poole lastud (mahajääv tulerida moodustab maas stiilselt varese silueti…). Pahade poiste Halloweeni-oleng pekstakse ilma tseremoonitsemata laiali – kes lendab aknast välja (veel üks põhisüüdlane Skank sajab otse politseiauto katusele), kes saab muidu kolakat, suurem osa lastakse lihtsalt auke täis. Kõige lõpuks leiab korraliku madina järel oma otsa ka kurinahkade ninamees Top Dollar, kes katedraali katuselt alla veesüliti harude otsa orki lendab.

Ja ometi on filmis paar ilusat inimlikku momenti. Kooljas Eric päästab enda vana sõbra, noore Sarah’, tänaval auto eest ja ütleb tollele viimaks “Ükski vihm ei kesta igavesti”, millest tüdruk ta ka ära tunneb. Sarah’ narkarist ema Darla paneb Eric korralikult paika ning jutuajamine politseiseersant Albrechtiga annab aimu Ericu kogu valust. Isegi Ericu taaskohtumine oma valge kassiga on huvitavalt välja mängitud. Kuid filmist jääb kõlama ka sõnum – kõigest hoolimata on tõeline armastus igavene ja seda ei hävita isegi haud.

Hea tegelaskuju on Michael Wincotti mängitud peapahalane Top Dollar koos oma põrgutibist kaaslasega – tõeliselt kuratlik paarike. Ja muidugi on väga head võtted saadud nimitegelasest – kaadrid musta varesega (tegelikult peaks see lind hoopis ronk olema – aga noh, sugulased nii ehk naa) annavad kogu loole üksjagu värvi juurde.

Nii et kes ei karda kohatisi jubedusi ja oskavad näha filmis madinast kaugemale, neile võib julgesti soovitada.

If the people we love are stolen from us, the way to have them live on is to never stop loving them. Buildings burn, people die, but real love is forever.

Filmielamus: Dirty Dozen

Toda filmi on muidugi ennegi nähtud, kuid varem pole olnud mahti kirjutada.

Omapärane film. Algab üpris süngetes toonides, keskpaik on “Krokodill Dundee” stiilis action-komöödia ja lõpp päris räigelt realistlik pilt sõjast selle raskete valikutega.
Üldise idee poolest sarnaneb mõneti “Seitsme vapraga” (mis omakorda on Kurosawa “Seitsme samurai” vesterniversioon). Näitlejatepunt on muidugi muljetavaldav – omaaegsed madinafilmide kangelased Marvin, Bronson, Savalas ja Cassavetes (tänapäeva üle kantuna oleks samasse filmi pandud samaväärne kamp ehk Stallone, van Damme, Lundgren ja Snipes), lisaks palju teisi koloriitseid tegelasi (näiteks neurootiline Pinkley, keda tänapäeval sobiks mängima näiteks üks Hollywoodi “valvepsühhopaate” Steve Buscemi). Filmi jantlikus keskpaigas saab üksjagu naerda – peategelaste tegevus sõjamängu ajal meenutas päris tublisti “Lendas üle käopesa” patsientide väljasõitu… Lõpp aga läks märksa tõsisemaks – ehkki tegu oli endiste retside ning korraliku väljaõppe saanud killeritega, ei olnud ka nemad just vaimustunud lossitäie pahaaimamatute inimeste mättasselöömisest ning mõnelegi maksis see enda elu. Arnie “Commando” sarnasest laibapillerkaarist erineb siinne tuntavalt, ehkki laipu tehakse ka selles filmis hulganisti. “Räpase tosina” lõpulahingu vaatamist pole nii lihtne ühitada mõnusa praemugimisega õhtusöögilauas – ta mõjub selleks natuke liiga isiklikult.

Nii et kokkuvõttes hea mõtlemapanev lugu.

Filmielamus: Mees ilma minevikuta

Üleeile hilisõhtul tuli telekast Aki Kaurismäe Soome-triloogia teine film “Mees ilma minevikuta” ([L] “Mies vailla menneisyyttä“). Sattusin vaatama puhtjuhuslikult – aga vedas, et peale sattusin.

Lühidalt räägib lugu lihtsast 40-aastasest töömehest, kes Helsinkisse minnes saab pättidelt peksa ja kaotab mälu. Seejärel tuleb siis hakata erinevate takistuste kiuste (nimetuna ei anta ei sotsiaalabi ega töökohta) oma elu uuesti püsti panema. Läbi kõikvõimalike pöörete ja keerdkäikude see viimaks ka õnnestub.

Kunagi eespool kirjutasin Tasogare Seibeist. Kummaline küll, kuid nende kahe filmi vahel tekkisid kohe paralleelid. Mõlemad on üdini rahvuslikud ja esitavad laia valikut koloriitseid tegelasi. Mõlemad räägivad n.ö. väikesest inimesest, kes oma olukorrast kõrgemale tõuseb. Mõlemas sisaldub üsna omanäoline armastuslugu. Mõlemas leitakse ka tõsistes olukordades muigamapanevaid ivasid. Mõlemad lõpevad õnnelikult, kuid see pole hollivuudiseebine happy end. Ja viimaks – kui jaapani filmile on samurailik autunnetus midagi läbinisti kodust, siis täiesti võrreldav aumõiste esineb ka soomlaste omas (ehk kõige markantsem näide on pankrotistunud väikeettevõtja, kes peale edukat pangaröövi end maha laseb, kuid enne seda saadab peategelasega laiali oma endistele töötajatele võlgu jäädud ja tollestsamast pankroti põhjustanud pangast röövitud raha).

Veel üks huvitav detail – tavaliselt on päästearmeelasi filmides kujutatud vaid poolearuliste usuhulludena. Ka siin on pilt kergelt koomiline (kasvõi see, kuidas kalkaritebändist Päästearmee orkester ja ühest tolle ohvitserist solist saab), kuid see organisatsioon on filmis kahtlemata positiivne tegelane (eriti lahe kuju on Päästearmee advokaat, kes ühel väga vajalikul momendil peategelasele appi saadetakse).

Ja võin eksida, kuid siin oli üks soome film, kus ei hakanud kõrva ühtegi v-sõna…

Filmielamus: Tasogare Seibei

Kakk vaatas täna teist korda pealkirjas nimetatud ebatüüpilist jaapani samurailugu (eestikeelse pealkirjaga “Hämariku samurai”). Esimesel korral vist ei saanudki hästi aru, kui hea filmiga on tegemist…

Kakk armastab ka chambara-filme ehk siis jaapani versioone mõõga ja mantli filmidest. Eriti head on muidugi Kurosawa teosed (Shichinin no samurai jt). Yoji Yamada meistritöö aga erineb neist üksjagu. Siin pole tegu ajaloolise klantspildiga, vaid looga lesestunud ja vaeseks jäänud mehest samuraiajastu loojangupäevilt. Võiks isegi kasutada kulunud terminit “väike inimene” – kuigi peategelane Seibei ei mahu ka selle mõiste sisse. Näeme harilikku elu, mida mõistab täiesti ka tänapäeva inimene – pingutamist ebaprestiižikal töökohal, “teistmoodi” inimest pilkavaid töökaaslasi, lähedase surma ja sellele järgnevat allakäiku. Näeme lootusetust ja ebaõiglust. Ja ometi ei ole filmi alatoon rusuv ega pessimistlik: peamine sõnum näibki peituvat Seibei sõnades oma tütrele, et mõelda oskav inimene saab alati oma eluga toime.

Mõõgavibutamist näeb selles pikkamööda kulgevas filmis üsna vähe, kuid see-eest on ka see osa filmist väga tasemel. Yamada on pannud samuraide loojanguaja Seibei käima Musashi enese jälgedes, lastes tal võita kahevõitluse pelga puutoikaga vastase katana vastu. Kuid olgu siis tegu puutüki või wakizashiga (jällegi samuraifilmile küllalt ebatüüpiline relv – kuid vaesunud Seibei pidi oma naise matuste eest tasumiseks isegi oma isalt päritud pika mõõga maha müüma, jättes endale vaid lühikese), on võitlusstseenid väga head.

Jaapani filmile üsna omaselt on tõsisesse loosse pikitud ka koomilisi detaile – olgu siis kõrtsis trimpavate töökaaslaste dialoog või teener Naota lihtsameelne tegelaskuju. Need aga ei ole siin siiski kuigivõrd esiplaanil. Kuigi mõned loetud arvustajad on pidanud Hiroyuki Sanada kehastatud peategelast lihtsakoeliseks madinameheks, pole sellega eriti nõus. Seibei on elav ja usutav. Lõppeks on ju Sanada ainus jaapanlane, kes on mänginud isegi Royal Shakespeare Company’s, kuhu ilmselt diletante ei kutsuta.

Peaks mõnda paremini varustatud videoäri külastama, see film tuleks endale ka hankida.