Kirikulaager 2007

Jälle Uulus, juba tuttavas kohas. Ka seltskond oli suuresti samad armsad inimesed, kes iga aasta seal käinud.

Sel aastal oli programm tihedam – vaimulikku osa oli juurde pandud, ideeks järgida kloostrites kasutatavate tunnipalvuste rütmi. Asi algas hommikul enne sööki ning lõppes keldi stiilis ööpalvusega enne keskööd (päris öiseid aegu siiski sisse ei pandud). Tegelikult oli päris hea kogemus.

Vaba aega jäi siiski ka ning seda sai sisustatud kahel viisil – kas vend Janekiga kirikusaalis jämmides või onni juures enda kobujutsu-arsenaliga vehkides. Mõlemat sai tehtud enam kui piisavalt. Reede õhtul jaurasime omaette poole kaheni öösel, enne kui Une-Kati kallale tuli ja me enam pille korralikult käes ei jaksanud hoida… Eileõhtusel keldi ööpalvusel tehtud Matt Redmani “Patuste sõber” (eesti variandis laulab seda [L] Timo) tuli päris omapärane välja – noh, nagu oleks Johnny Cash Clannadi saatel laulnud (Janek fännab Johnnyt ja Kakk Clannadi…). Lisaks veel Janeki enda lood, millega tuleks varsti stuudio poole kiikama hakata.

Muusikat tuli üldse uksest ja aknast. Juba mitmendat aastat oli kohal läti sõprade punt ning seekord oli kaasas üks hallipäine vurrude ja patsiga härrasmees, kel oli tõsiselt vinge bariton. Laulis nii üksi kui teistega koos – nii oligi, et liturgia ajal lauldud “Laudate omnes gentes” kõlas tõsiselt uhke mitmehäälsusega, seda eriti lätlaste poolt nurgast (koos obligatoorse kõva läti l-iga…). Oli tõesti tunne, nagu oleks Taizésse sattunud. Lisaks lätlastele oli kohal ka koguduse vana sõber Juhan oma lahutamatu vioolaga (sama mees, kellega mõni aeg tagasi Lisette laulatusel Bachi Procol Harumiga ristatud sai), täna käisid omaaegse ansambli “Sela” lauljad jne. Nii et kui kirikusaalis parajasti teenistust polnud, siis kükkas kindlasti pillinurgas mõni kääksutaja. Aga väga vahvalt kukkus välja.

Laupäeval käis külas ka preestrisutaani kandev vana jutukasõber [L] PKala, kes rahva ees isa Heigoga teoloogilis-filosoofilist arutelu pidas. Oli tore näha ning jutt oli kah huvitav.

Seega tänud isa Thomasele ja Regytale suure orgunni eest ja loodame aasta pärast samas taas trehvata.

Teeme trenni

Selle nädala bilanss Maksiga: üks trenn saalis, teine täna Reinuga TTÜ staadionil (pluss veel need n+1 korda, mis ta lastekodus omal käel harjutanud on). Asi areneb, mõõk liigub järjest kindlamalt ning uute asjade omandamine läheb kiiremini kui nii mõnelgi tavalisemal tegelasel. Kui küljelihased ka vormi saab, peaks varsti ratastoolist mingi tabureti moodi asja peale ümber kolima. Koordinatsiooniharjutustest lisandusid:

* pehme pintslitaoline labakäeliigutus üles-alla (peaaegu Miyagi-sensei “wax on, wax off”…). Algul eraldi kummagi käega, siis koos ja siis korraga üks üles, teine alla.

* Kauko-sensei õpetatud chi-kungi seeriast laenatuna: peopesatõuge ette, käelaba pööramine esmalt sisse (pöidla suunas), siis välja (haare ümber kujutletava vastase käe) ja käe tagasitõmbamine.

* kujutletava köie tõmbamine eest ja külgedelt.

Maks on täpselt nagu Kikuchiyo “Seitsmest samuraist”: kehv stardipositsioon, hirmus tahtmine edasi jõuda – ning ka totaalne mölapidamatus (tuleks täitsa tõsiselt hakata aforisme koguma). 🙂 Loodetavasti läheb tal elus siiski paremini kui filmisangaril.

Uus teema

Eespool laagrimuljetes mainitud Maks on nüüdseks olnud nädalapäevad Kaku aktiivse kiusamise objektiks. Sestap otsustasin hakata mõningaid asju ka siia rahvale üles kirjutama, et sarnases seisus inimesed või nende vanemad/hooldajad ehk mõnes asjas uusi ideid või nõu võiks saada. Nii et Maksi puudutav läheb omaette teemasse.

Missioon: viia praegu ratastooli kasutav tserebraalparalüüsiga 15-aastane noorhärra võimalikult heasse konditsiooni (igas eri mõttes).

Hetkeolukord füüsise osas: rahuldav üldvorm (ratastooliga liigub ise ning enamasti saab ka peale-maha), kuid üsna tugev spastika. Rüht kehvapoolne. Põlvede sees on metallfiksaatorid, mis eemaldatakse sügisel – enne seda ei saa jalgadega kuigivõrd tegelda. Seega tuleb alustada üldkoordinatsioonist ja -füüsilisest, lõdvestusest ja istudes tehtavatest asjadest.

Meetod: erinevad võitluskunstid (jujutsu, karate, kenjutsu, iaijutsu, kobujutsu, tai chi, wing chun, escrima…) eri määral ja eri kohandustega.

Lähim suur siht: sell ise käima saada.

Et Maksil laagris suur bokkenivaimustus tekkis ja ta endale ka bokkeni sai, oli sellega alustamine suht loogiline. Aitas ka see, et laagris kokaks olnud Ädu-Krõõt kuti pooleks nädalaks enda juurde maale viis (on ikka toredaid inimesi olemas!) – muuhulgas oli seal palju rohkem ruumi trenni teha.

Esimese nädala treeningprogramm on olnud umbes alljärgnev.

1. Lõdvestus, lõdvestus, lõdvestus. Spastilise CP puhul asja A ja O. Olen kasutanud lihtsat trennialguse meditatsiooni (mokuso) ja erinevaid lihtsaid lõdvestusharjutusi.

2. Hingamine. Kaks põhilist harjutust toolis tegemiseks: a) käte tõstmine sülest ette rinna juurde (peod ülal), käte pööramine ja langetamine. Üles=sisse, alla=välja; b) hingamine karate Kanku-kata avaliigutusega (osaliselt kaetud käelabad koos eest üles ja siis ringiga külgedelt alla).

3. Tasakaal. Maksil on külje põiklihased suht kehvas seisus. Abinõu: sell Ädu-Krõõda liivakasti servale istuma ja servadest kinni hoides end küljele kõigutama. Paari päevaga istus sell serval nagu kägu ja julges isegi paar liigutust bokkeniga teha. Põhiline bokkenitrenn jääb esialgu veel ratastooli.

4. Koordinatsioon. Spastika vastu aitab hästi hiina võitluskunstidest kasutatav “kleepuvate käte” meetod. Alustasin lihtsast edasi-tagasi liigutusest, seejärel ringid mõlemat pidi. Teine hea harjutus on lõdva käe suur ring keha ees, pilk jälgimas liikuvat kätt (aeglaselt ja sujuvalt). Nädala jooksul on käte spastika märgatavalt taandunud.

5. Bokkenitehnikad. Alustasin tavalise põhilöögiga (shomen giri; üle pea). Alguses põrkas mõõk alla jõudes hullumoodi, enam aga mitte. Järk-järgult lisandusid kõrvalejuhtivad blokid shomen giri vastu (koos omapoolse shomen giriga; blokiga vastase mõõk kõrvale, sama liigutusega pea kohale ja sealt alla), ühe käe blokk üles ning täna juba klassikalised libistavad ülepeablokid mõlemale poole. Kuna kontroll paraneb, siis täna tegin juba selge vahe sisse erinevatele tasanditele – pähe vs kätte (men-kote) ja võtsin kasutusele men-kote ja kote-men kombinatsioonid.

So far, so good… Näis, mis edaspidi saama hakkab.

Julge Elada 2007

Sellenimeline laager toimus siis peale pikka orgunni lõppenud nädalavahetusel Tõrvaaugul. Nagu juba eespool kirjeldatud, oli ideeks kasutada idamaiseid võitluskunste puuetega laste ja noorte ning nende vanemate motiveerimiseks ja uute ideede pakkumiseks. Etteruttavalt võib öelda, et esimese korra kohta kukkus asi päris hästi välja.

Eraldi veebileht tuleb laagrile hiljem (kajastamaks toimunud laagrit ja promomaks tulevast, mille aeg sai täna paika pandud tuleva aasta 17.-20. juulile) ning ka kõva kogus pildimaterjali ootab läbitöötamist ja ülespanekut.

Tegelikult oli algselt kavas kutsuda veidi vanemaid lapsi, mitmete segaduste ja äraütlemiste tõttu oli aga enamik lastest 9-10 aasta vanused. Seetõttu jäid plaanitud võitluskunstitrennid veidi üldisemaks, kuid lisandus ports lahedaid mänge ja muid tegevusi – aga need tulid see-eest hästi lahedad välja.

Kohe laagri alguses moodustasime 8 võistkonda, kes kogu laagri vältel eri aladel omavahel mõõtu võtsid – igasse kuulus üks laps, üks vanem/hooldaja/tugiisik ja üks inimene personali hulgast. Hea praktika, kuna üsna pea tundsid kõik end ühe suure perena. See, et osa rahvast rääkis emakeelena eesti ja teine osa vene keelt, osutus üllatavalt tähtsusetuks. Ja eriti meeldis inimeste heatahtlikkus ning samas seiklusvalmidus ja soov õppida uusi asju.

Mõned eriti lahedad killud laagrist:

* Laagri suurim killuvend Maks jälgib bocciamängu, kus lapsed papa täiesti statistiks jätavad, mispeale papa lubab maskotiks hakata – ent mõtleb siis ja ütleb: “Ma ei tea, kas ma sobin, ma olen kole ja kiilakas!”. Maks seepeale: “Ei – kole sa küll pole!”, kuid lisab peale mõttepausi: “Aga kiilakas oled küll!”

* Meie vaprate vabatahtlike abiliste hulgas oli ka Karu-mamma ehk Virge Karu Harkujärve kirikust. Ühel hetkel, kui Virge jälle köögis nõusid pesta madistas, viipas möödakõndiv Rein meid enda juurde ja ütles: “Saage tuttavaks: Virge Pesukaru!”.

* Laagri tohter (aitäh Jõmmule väga vahva asendaja leidmise eest!) räägib tõsise näoga enda tulevikust: “Mina olen Helin. Minu tulevane mees võiks olla Colin. Ja lapsed on siis Tirin ja Plärin”.

Veel kaks momenti võitluskunstide vallast:

* Eespoolmainitud isand Maks sai kohe esimesel õhtul kätte Kaku bokkeni ega tahtnud seda enam kuidagi käest panna. Küll harjutas hommikul, küll õhtul – võideldes ratastooli seatud piirangutega ja tserebraalparalüüsist tulenevate tahtmatute liigutustega. Laupäeval nägi Maksi Mitsubachist meile laagrisse appi saabunud Tõnu ning ütles: “Mees, sul püsib mõõk täitsa hästi käes!”. Asjaosaline ise aga muretses pidevalt, et mis peale laagrit saab – et endal lastekodus (kahjuks elab Maks seal) sellist riista pole, millega harjutada. Seepeale läks siinkirjutaja peas lambike põlema ning pühapäevasel lõpetamisel sai bokken (koos saya ja sageo’ga; tera peale lõigatud katakanas “Ma-ku-su” ehk Maks jaapanipäraselt) sobiva üleandmisrituaali saatel kogu rahva ees uue omaniku. Arvake ära, mis nägu mõni mees oli. 🙂

* Teise elamuse pakkus Maksile sarnase nimega noorhärra Matz – algklassipoiss, kel vasak käsi puudub, parema käe asemel on praktiliselt õla küljest algavad kaks sõrme ning parema jala asemel (õigemini küll otsas – jalg on poole lühem kui teine) protees. Kõige selle juures oli ta äärmiselt elurõõmus ja ärgas sell, kes mängis bocciat ja tegi kaasa kõik muudki asjad. Kõige tipuks oli see, kuidas Matz võitluskunstitrennis osales ning õppis enda terve vasaku jalaga yoko gerit lööma. Vinge vend – saaks ta mõne missioonitundega Tae Kwon Do või Tang Soo Do (vmm kunst, mis peamiselt jalgu kasutab) õpetaja juurde, oleks tulemus kindlasti vägev. Kui keegi teab kedagi soovitada, andke teada.

No ja palju muudki lõbusat toimus – näiteks laagripiltide joonistusvõistlus (kus siinkirjutaja joonistas lendaval vaibal “Kiaiiii!” saatel maa poole sööstva Reinu, kaks kamat käes; maa peal hõikavad inimesed “Rein, Rein, tule alla! Vaenlane on maale tulnud!” (vrdl. saarlaste “Tõll, Tõll, tõuse üles!”) ning samas kõrval särav päike kasutab üliehmunud näoga P.D.F.S.-i “I don’t want to fight you”-asendit) või uskumatult lahe miimikamäng, kus pidi kahele teisele võistkonnaliikmele kas mingit ametit või looma esitama (see, kuidas suhteliselt kogukas tädi Jelena roigasaia otsa ronis ja seal kakku mängis, oli üks laagri naelu).

Huvitaval kombel ületas sündmus veidi isegi meediakünnist – neljapäeval tegi Asso Ladva intervjuu Kuku Raadiosse ning reede hommikul oli ka Elmar küsimas. Vastamine käis tüüpilises Kaku stiilis – küsimusele, et kas toimuv on nagu märulifilmides, vastas siinkirjutaja: “Ei, kahjuks ei leidnud härrad Seagal ja van Damme aega meie laagrisse tulla. Aga arvan, et saame ka ise hakkama.”

Õhtune programm tuli ka kenasti välja – esimene õhtu pidas Rein ettekande võitluskunstide ajaloost ning enesekaitsepsühholoogiast, teisel õhtul käis külas Mella, kes andis eriti vanematele kõvasti mõtteainet, ning viimasel õhtul tuli appi Mart, kellega koos terve õhtu muusikat tegime (põhiliselt pehmemaid lugusid, aga ka paar rokki ja bluusi ning Valkoneni tuntud “Leib jahtub” -loole lisandus malevaversioon – “Mustal laual räpase kaltsu all juust / lapsed on justkui puust / ei saa sõna suust / juust haiseb oodates neid.”) .

Tiim, kes laagri läbi viis, oli fantastiliselt vahva ning järgmisel aastal jääb loodetavasti suuresti samaks. Kakk tänab oma häid kolleege:

* Rein: programmijuht ja võitluskunstiõpetaja

* Rita: personalijuht (otsis välja kõik sobivad inimesed)

* Helin: arst (oleks kõik tohtrid nii mõnusad!)

* Ädu-Krõõt: kokk (toitlustamine oli tõeliselt professionaalne)

* Auli ja Virge: suure töö ära teinud vabatahtlikud abistajad

* Tõnu: abitreener ja enamiku mängude kohtunik

* Mella ja Mart: õhtused külalised, kes andsid asjale palju juurde

Aitäh aga ka kõigile teistele (eraldi personaalne tänu läheb ühele kindlale inimesele, keda siin mainima ei hakkaks) – laagrivaim oli äärmiselt mõnus ning loodetavasti sai iga osaleja midagi enda jaoks juurde. Järgmisel aastal teeme loodetavasti jälle (igatahes küllatulnud toetajad Dharmast ja Eesti UNICEFist jäid väga rahule).

Iirlastega Saaremaal

Nagu juba mainitud, käis Kakk Saaremaal, juba traditsiooniks saanud budolaagris Niidi talus. Seekord oli külas sensei Kai Koskinen ning teemaks tema enda koostatud enesekaitsesüsteem P.D.F.S. (Practical Defensive Fighting System) ning Escrima. Rahvast oli kokku tulnud kõvasti ja keegi ei pidanud kahetsema.

Kui Kakk on kolmel korral Iirimaal käinud, siis on seal üks hästi lahe pere olnud pidevalt vastu võtmas ja igasugu huvitavaid asju korraldamas (Maire Brennani ja Eliza Gilkysoni kontserdid näiteks). Nüüd siis otsustasid Vincent ja Margaret siiakanti tulla (nüüdseks kah juba suureks kasvanud noorem generatsioon jäeti paraku koju). Payback time… Mõeldud-tehtud: võtame iirlased saarele kaasa, ajame sauna, anname õlut ja näitame kaklevaid inimesi. 🙂

Nagu külalised reedel sadamas maha said (teevad teised kohe pika turnee – alustasid Soomest ja lõpetavad Poolas), oli kohe minek Virtsu poole, Tallinnaga tutvumine jäi hilisemaks. Praamile jõudsime suure kimaga ja hirmnapilt, aga peale igatahes saime. Edasi juba viis tee Kuressaarde, kus trehvasime teiste laagrilistega, käisime lõunal ja ajasime juttu. Ja siis juba edasi Niidile.

Külalised tundsid end mõnusasti, kuna suur osa seltskonnast rääkis inglise keelt ja üldse oli (nagu laagrites tavaks) tegu hästi lahedate inimestega. Kuna ka Kai-sensei külalistega kampa lõi, ületasid nood Kaku igasugusi ootusi ning tegid enamiku trennidest täiel määral kaasa, lisaks veel osalemine ka muus laagrielus (ekskursioon Kuressaarde ja Viidumäele, laupäevaõhtune suitsusaun koos järgneva suitsulesta ja õllega jne). Vinge!

Trennid olid huvitavad ja harivad. Kai P.D.F.S. on eeskätt turvatöötajatele ja politseile mõeldud praktiline segu eri kunstidest (Escrima, Krav Maga, jujutsu, aikido) – esmatutvustus siinmail toimus juba eelmise aasta Käsmu laagris. Kahe huvitava peateemana käisid selles laagris läbi terariistad (sh üks Kai koostatud väga silmaringi avardav DVD, mille ka siinkirjutaja endale ostis) ja inimese käitumine stressiolukorras. Eriti tasemel oli viimases trennis toimunud “maastikumäng”, kus kõik osalejad ükshaaval kolme ülesandega kontrollpunkti läbisid (1. tülinorija pehmel maastikul, 2. maas lamav inimene ja põõsast väljakargav nugadega maniakk, 3. turisti ära ajav närviline maaomanik). Kusjuures selle läbis ka Vincent ning üldse mitte kõige halvemini. 🙂 Priidule aga tuleks frustreeritud maaomaniku rolli eest kui mitte Oscar, siis vähemalt Meie Mats anda… Tõsiselt õpetlik kogemus oli.

Ja veel üks tsitaat Kai-senseilt – ta rääkis, et Soomes toimub suur osa pussitamisi hommikupoole ööd, kui kainenevad tüübid tuiavad kuhugi “burksi” ostma ning sabas seistes läheb rüselemiseks ja keegi saab nuga. Seega ütleb sensei: “what a point – to get stabbed to death for a f*cking hamburger!”. Ehk “targem annab järele” üsna ekstreemses vormis… Sama asi tuli välja ka maastikumängus – eelmistel päevadel harjutatud karmide võtete asemel oli enamasti palju õigem lahendus rahulik lahkumine (muidugi paraku pole see alati võimalik).

Mõtteainet kogunes seega küllaga. Iirlased olid kogu üritusest hirmsat moodi sillas, ähvardasid järgmine aasta tagasi tulla ja veel õppida (mõne aasta eest arvas seesama Vincent, et Kakk on segane, kui igasugu madistamisega tegeleb). Kahju ainult, et ligi sadakond fotot ühe lolli näpuka tõttu vastu taevast lendasid. Ehk saab pilte kellegi teise käest.

Isemoodi trenn

Tänaseks kuulutas Priit-sempai välja hooaja lõpu ühistrenni enda jujutsu ja escrima rahvale, kuulutuses seisis: “võta kaasa ese või relv, mis võiks olla igapäevaselt kasutatav ja ei kuulu nn. seadusega külmrelvade nimistusse… Näiteks: kahvel, puulusikas, nr 32 silmusvõti jne… Laske fantaasial lennata.”

Tjaa… Täna siis olid saalinurgas muuhulgas
* escrimakepid
* tennise- ja sulgpallireketid
* saalihokikepid
* klopper
* oksasaag
* kubotan
* suur silmusvõti (kas 32 või mitte, ei õnnestunud lähemalt vaadata)
* paar susse
* noodipult (tromboonimängija Ivari oma)
* auto roolilukk
* jalutuskepp
* pika varrega luud
* paar kõvade kaantega klassipäevikut

Kakk võttis omalt poolt kaasa enda suure võtmekimbu, mis on kena tugeva keti otsas ja käib pükste külge – seda aga saab päris edukalt ka nunchaku (ja ka tekko) aseainena pruukida.

Trennis oli lõbu laialt, ehkki mahv oli ka korralik ja higistamist piisavalt. Ja kogu eespoolloetletud tavaari annab ka päriselt üpris edukalt enda kaitseks kasutada (eriti jõhker on kaheks pulgaks lahutatud roolilukk, mida saab rakendada kahe metalse escrimakepina). Isegi kõvade kaantega raamat on oskaja inimese käes tegija (siit võib pulliga pooleks arutleda, kas arhetüüpne väljend “Piibliga pähe löömine” ongi vaid vaimse tasandi tegevus…). Ja Ivari noodipulti kasutati nii, nagu näha juuresolevalt pildilt…

Igatahes päris hariv ja arendav harjutamine – aitäh Priidule laheda idee eest.

Perevägivald?

Vastik vahejuhtum

Üle hulga aja põrkas Kakk jälle ühe tropiga kokku…

Oli minek kolleeg Vahuri laulatusele Peeter-Pauli kirikusse. Lilled käes ja lips ees. Tee läks läbi Tammsaare pargi. Veidi Tammsaare kujust Viru poole oli tee ääres miski kutt kahe tibiga.

Kui Kakk mööda läks, hakkas kutt lähemale ujuma, tühi veinipudel käes – hoolimata sellest, et hoidsin aegsasti laia tee teise serva. Tüüp astus ette, vahtis ainiti otsa ja siis üritas pikali joosta. Paraku oli kole üllatus, kui ohver ei kukkunudki pikali ja hoopis üritaja eemale põrkas. Vahtis siis endiselt kurja näoga ja röökis “Idi nahhui!”. Röökis teist korda veel. Kui Kakk siis eesti keeles küsis, et milles probleem on, kisas “Minje minjema!” ja pööras ise eemale.

Tjah. Tuju oli muidugi rikutud. Aga samas on siit üht-teist õppida ka.

Esmalt, kui juba ligi kümne aasta eest viimati selline potentsiaalselt füüsiline konflikt tekkis, tuli hirm nahka. Seekord tuli viha – selline teerulliviha, mida ilmselt ka too tüüp tundis ja piirdus lõppfaasis vaid röökimisega. Seega on Kakk oma võitluskunstiõpingutes vahepeal astme võrra ülespoole saanud – pidurdav hirm oli läinud, ent ka tõelisi tegijaid iseloomustav rahu ja leebus on veel puudu. Tuleb edasi treenida.

Positiivne oli see, et toimis sama psühholoogiline skeem nagu varem autorooli taga mõnes liiklusohtlikus olukorras – “lint hakkas aegluubis tööle” ja aju jõudis olukorda ilusti hinnata. Selline tunne oli, justkui oleks mingi tagavaraprogramm tööle pandud. Teisalt aga: kui see sell oma pudeliga seal seisis ja röökis, oli ajus töötav programm umbes selline: “Pudel. Ettevaatust, see pole naljaasi. Kui lööb, siis blokk, teisho rangluusse, raske lõhkuv kotegaeshi pudelit hoidvale käele ja viimaks kindluse mõttes kutt peadpidi betooni.” Meditsiinilises keeles: lahtine luumurd, randmeliigese häving ja peapõrutus. Ehk vaieldavalt hädakaitse piiride ületamine. Järeldus – tuleb üritada endasse pehmemaid lahendusi programmeerida, Escrimas kasutatav overkill ei sobi alati. Praegu jättis see sell aga meie mõlema õnneks pudeliga aktiivsemalt vehkimata.

Laulatuselt tagasi tulles oli kutt küll endiselt oma tibidega seal, kuid ei teinud enam välja. Hea, et nii läks.

Tõrvaaugul

Suvise puuetega noorte laagri orgunn käib ja loodetavasti saame asja läbi viidud. Finantseerimiseks tehtud projekti juures on veel mõningaid lahtisi otsi, aga loodame parimat. Täna käisime siis Tõrvaaugul kohta üle vaatamas. Kahjuks on kuulus Tõrvaaugu õuel asunud taaratempel ehk tühjadest pudelitest tehtud 6m kõrgune hiigelpudel nüüd ajalugu – see kukkus paari joodiku tekitatud vigastuste ja kõva tuule koosmõjul eelmisel aastal ümber. Aga Tõrvaaugul on muudki põnevat vaadata. Majutuskohti peaks jätkuma, maja on ratastooliga ligipääsetav ning trennitegemispaik olemas. Lisaks trenniprogrammile on kavas ka mitme huvitava külalise esinemised.

19.-22. juulil siis selgub, mis asjast välja kukkus.

Nii peabki

Eile rääkisin ühe tuttava härrasmehega (igaks juhuks nimesid ei maini – Eesti seadusruum on nagu ta on), kel oli Koplis väike intsident kahe kodanikuga. Nood tahtnud väga tema rahakotti endale saada ega hoolinud korduvatest kinnitustest, et tegelikult nad seda raha üldse ei tahagi. Üritasid asja jõuga lahendada. Viimaks kutsus asjaosaline (kes tattide õnnetuseks oli vana karateka) ise tüüpidele kiirabi välja ja pani nad kenasti auto peale.

Mitte et Kakk tahaks vägivalda promoda… Aga sihukesi uudiseid võiks rohkem olla. Saaks õhu puhtamaks.

Huvitav loeng

Täna käis TLÜ-s rääkimas professor Hideshiro Kobayashi Niigata Ülikoolist, teemaks võitluskunstid ja nende roll isiksuse arendamisel (zeni kaudu). Päris huvitav käsitlus, üheks aluseks oli Ueda Shizuteru ja Yanagida Seizani pildiseeria “Kümme härga” – omapärane jaapanlik nägemus inimese võitlusest oma ihade ja soovidega (nagu budism seda üldiselt mõistab). Lõpuks jõudis jutt välja ka konkreetselt kendo juurde. Põhijäreldused olid siinkirjutajale ammusest ajast tuttavad, kuid ilmselt mitte kõigile kohalolijatele – ses mõttes läks igati täie ette. Pealegi ei olnud Kobayashi-sensei käsitlus mitte kitsalt budistlik – vähesed veebist leitud viited näitasidki usunditevahelise suhtluse suunas.

Publiku seas olid kohal mitmed eri trennidest tuttavad näod, lisaks üllatavalt naissooline tudengiseltskond. Kõva kiaiga kendovideolõik tekitas üksjagu elevust – ilmselt oli reaalselt budoga tegelenuid suht vähe. Ilmselt on enamiku eestlaste seas siiski võitluskunstide tüüpesindajateks Seagal, Norris ja van Damme… Sensei aga just hoiatas liigse võistlusmomendi ja “võit iga hinna eest”-suhtumise eest ning ütles otse, et selline arusaam viib inimese tegeliku arengu pigem negatiivseks. Sellest, et võitluskunstid ei ole sport, on meil trennides palju räägitud, ent paljudele ei jõua see tänini kohale. Jutuks tuli ka Takuan Soho ja “ken tai ichi jo” põhimõte. Kõigi sensei seisukohtadega Kakk siiski ei nõustunud – taustad on liiga erinevad. Aga väga huvitav oli ikkagi.

Omapärase puändina oli kaasettekandjaks kutsutud lääne kultuuriruumi esindav Joe Noormets TLÜ kehakultuuriteaduskonnast, teemaks “Keha uurimine spordis: kehalise praktika ja teadmise epistemoloogiad”. Siit oleks saanud väga huvitava vastanduse, kahjuks ei olnud kaht ettekannet omavahel koordineeritud. Kummalisel kombel suutis aga kaugelt ja teisest kultuuriruumist pärit professor oma ideid märksa lihtsamal ning samas mõtlemapaneval moel esitada kui meie oma poiss. Vist oli viimase jutt liiga tihe, tark ja ühetooniline. Ning Kakule tundub, et idamaa mehed on sellele valdkonnale tiba paremini pihta saanud kui Joe tsiteeritud antiik-kreeka/saksa koolkond – vähemalt selles osas, mis puudutab mitte üksnes teoretiseerimist, vaid kehakultuuri praktilist mõju isiksuse ja vaimu arengule (kasvõi juba see eespooltoodud tõdemus – võitluskunstid pole sport, vaid midagi enamat; lääne kehakultuur on vaimust ikkagi liiga lahus). Aga see on sügavalt personaalne arvamus.

Aga ikkagi väga huvitav loeng oli.