Teeme aknad lahti, et neid sisse ei visataks

“Armas jumal! Bill, Windows kuulutatakse freewareks!”

See naljakas kild pärineb eesti võrgufolkloori klassikast, [L] Viimse Programmeerija nimelisest “Viimse reliikvia” IT-paroodiast. Sealt on pärit ka mitmed muud head ütlused, nagu “Number kaks. Vend Albert Jägala jõelt (albert@jägala.jõgi.ee)!”, lahe laul “Formattijaaa! Format-tiii-jaaaa!” jmt. Vabavaraline Windows sobis siia ritta absurdsuse poolest ilusti.

Kuid kümmekond aastat hiljem on seis üksjagu muutumas. Soovitaks lugeda [L] Wolli arvamust asja kohta. Kakk on küll põhimõtteline tarkvaravabaduse pooldaja, kuid nii optimistlik olla veel ei julge (ehkki ka Kakk arvab, et Billi senine viis raha teha on end täielikult ammendamas ja lähituleviku tarkvaramaastik hakkab üksjagu teistmoodi välja nägema). Aga oleks ju ilus lahendus. Iseasi, kas kõik veendunud pingviinifännid kohe Windowsile kolivad, kui see vabaks antaks – aga see on siis juba pigem maitseküsimus.

Näis, mis saama hakkab.

Ubuntu Breezy

Tõmbasin viimaks siis läpakale uue Ubuntu peale. Varem korra proovisin, siis ei saanud eesti klaverit tööle. Ka praegu ei läinud see kohe paika, kuid lahendus leidus Ubuntu foorumist – tuli /etc/X11/xorg.conf failis märkida klaviatuuri väärtuseks “ee” ja öelda järgmisel käivitusel, et kasutada tuleb X-i settinguid. Algaja aga võib selle asjaga hätta jääda – sellest on tuline kahju, sest ilusti komplekteeritud Ubuntu Breezy näeb väga ilus välja (Gnome 2.12 tundub olevat teinud jälle sammukese Maci suunas) ja on kerge kasutada.

Tubli töö igatahes – Mark Shuttleworth on vist üks haruldane inimene, kelles elavad kõrvuti koos visionäär, häkker, miljonärist ärimees ja lihtsalt pullivend. Ubuntu tegijatel on seega vedanud.

Infotehnoloogia Seltsi aastakoosolek

… toimus seekord Tallinna teletornis.

Anti aru ja tõsteti kätt. Erilisi muudatusi seltsi juhtimises ei tehtud, vaid juhatus tehti 9 asemel 11-liikmeliseks. Kakk jäi endiselt juhatusse ja loodab seal ka edaspidi vaba tarkvara ja ka puuetega arvutikasutajate teemal nokka pruukida.

Ja teletorn on päris lahe koht.

Vaade teletornist

Susi, võsavillem, kriimsilm, pühajürikutsikas…

Nii kutsus vanarahvas va hunti. Päris nime ei tohtinud välja öelda, muidu pidi karja kallale tulema.

Nüüdseks on sama nähtus leidnud tee ka IT-maailma. Red Hat Enterprise Linuxi vaba kloon [L] CentOS räägib oma lehel püüdlikult oma tarkvara ühilduvusest “tuntud Põhja-Ameerika ettevõtte-Linuxi pakkuja” (A prominent North American Enterprise Linux vendor) tarkvaraga, täna uudistes esinev teade [L] OpenOffice.org’i esimese ametliku eelväljalaske (release candidate) kohta räägib samamoodi ühilduvusest “ühe võistleva tootega” (a competitive product)… Isegi nime mainimine võib kohtuasja kaela tuua – huvitav, kuhu see jaburus lõpuks välja jõuab?

Samas, kui järele mõelda – ehkki va tölphända ei tohtinud nimepidi mainida, kihutasid meie esivanemad võimaluse avanedes peletisele tinatüki kerre. 😛

Autorikaitsest nii ja naa

Eile algas [L] Tudengipäevade raames IT Kolledzhis vahva avalike loengute sari, mida ka veebis saab RealAudio vahendusel kuulata. Eile rääkis [L] Anttix laheda jutu teemal “Autorikaitse vs terve mõistus” (häbiasi, et saal tühi oli – aga vähemalt võrgust kuulasid mitmed), täna jätkati autoriõiguste teemat advokaat Anu Uritami, BSA-d esindava Erik Mandre ja kõigile tuntud [L] tehnokratt Petsi ettekannetega.

Midagi pole teha – alati, kui kuulen mõnd n.ö. traditsioonilise autorikaitse pooldajat kõnelemas, tekib kohe küsimus: kas alternatiivide olemasolu mahavaikimine toimub kogemata või on see teadlik poliitika? Autoriõigust ja seonduvaid teemasid pikalt-laialt lahkav advokaat ei lausu sõnagi ei [L] Creative Commonsist ega teistest sarnastest litsentsidest, ei erista arvutiprogrammidest rääkides vabavara vabast tarkvarast ning IT Kolledzhis esinedes libiseb sujuvalt üle tarkvarapatentide temaatikast… Tõe huvides tuleb teha kompliment teisele kõnelejale: BSA esindaja hr. Mandre alustas oma sõnavõttu selge väljaütlemisega, et vaba tarkvara ja vabavara on kaks ise asja. Tubli! Järgnev jutt oli aga ka temalt üsna ühte väravasse – põhjalikult sai lahatud ärivara olemus ja sellega seotud õigused, kuid alternatiividest rohkem ei kõssatudki. Sellistel puhkudel (mida on olnud viimase aasta jooksul enam kui üks) tekib tahtmine valjusti hüüda: Halloo, rahvas! Kas teate suurt uudist – härjasilm ei olegi ainus asi, mida saab kanamunast valmistada!

Õnneks pani Pets oma jutuga tasakaalu paika. Väga hea idee oli [L]Lessigi teoste eksponeerimine ja pidev CC litsentsi rõhutamine – viimane aitas natukenegi kuulajale ka muude variantide olemasolu teadvustada. Kakk muidugi üritas lõpus küsimustega ka natuke torkida – eriti hea oli kasutada hommikust [L] Slashdoti uudist (käis läbi ka mujalt) ameerika ansamblist nimega Switchfoot, kelle uue plaadi andis Sony välja kopeerimiskaitsega, kuid kes nüüd oma veebilehel selle eest vabandavad ja õpetavad kasutajaid, kuidas kaitsemehhanismist mööda minna… Kopiraidipooldajate argument “vaesed muusikud jäävad muidu nälga!” kõlab selle valguses üsna õõnsalt.

Mida asjast arvata? Tahaks väga loota, et kõikvõimalikel globaalses mastaabis “intellektuaalomandi” sogases vees kala püüdvatel Jänese sõpradel ja sugulastel (mäletate seda toredat seltskonda Puhhi raamatus, kes kõik espitsjoonile kaasa ronisid?) ei õnnestu ülejäänud ühiskonda lõpmatuseni shampinjonide kombel (kept in dark, fed on shit) kohelda.

Tahad abi? Kasuta IE-d!

Slashdot teab rääkida huvitavat uudist sellest, et USA-d laastanud Katrina orkaani tagajärgede likvideerimiseks saab veebi kaudu abi taotleda, kuid leht töötab vaid IE-ga ja JavaScripti lubamisega. Vägisi tuleb meelde üks teine rahalubamise moodus stiilis “Austatud härra, olen Mobutu Mugu, Banaania kadunud peaministri väikese venna sohipoeg”… Mis on järgmine lahe idee – saadetakse kõik kinniistuvad kommionud New Orleansi kannatanud lastele maiustusi jagama?

Muusikamüük võrgus – klient on jalamatt

Electronic Frontier Foundation on üllitanud [L] asjaliku artikli võrgus muusikat pakkuvate firmade lubaduste ja tegelikkuse vahelistest kääridest. Nii Apple, Microsoft kui Napster üritavad naiivse tarbija seljast seitse nahka koorida… Ja siis imestatakse ja laiutatakse käsi, kui suur osa tarbijaid “pira” paneb. DRM (mida allakirjutaja defineeriks pigem kui Digital Robbery Mechanism) on sarnaselt Microsofti Licensing v6-ga järjekordne ärilise sigaduse näidis.

Kakk kahjuks või õnneks võrgust muusikat eriti ei tiri (kui üldse, toimub see legaalselt nagu eespool Urban Tradi puhul). Aga sellised kirjutised panevad paremini mõistma neid, kes seda (illegaalselt) teevad. Juristidel on tagumine aeg senine nn. autorikaitse kõvasti ümber teha, sellest on ammu naljanumber saanud.