Silt: Eesti

Peessekukkunud projektist

… nimega Eesti Vabariik oli täna üpris avameelselt juttu [L] Tallinna Ülikooli uue maja Tallinna saalis, kus esitleti uut Eesti inimarengu aruannet 2006 (seekord mitte enam UNDP, vaid Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse koostatuna).

Ehk pole siiski asi veel päris lootusetu. Igatahes igapäevase öökimaajava valimismöla taustal mõjus sealkõneldu nagu akna avamine räigelt täispeeretatud toas (vabandan ebaviisaka metafoori kasutamise pärast). Aga aruandes avanev pilt on ikka päris jube. Kui Tšehhi ja Sloveenia sarnanevad oma ühiskondlike näitajate osas paljuski juba Põhjamaadega, siis meie oleme pigem võrreldavad idanaabriga. Ja see, et litakad-lätakad meiega samas augus on, ei muuda eriti asja. Meie ainus kõrge näitaja on majandusvabadus – ehk siis olukord, kus riik ei sekku erinevate jokkerite mahhinatsioonidesse. Praegune Eesti on suures osas paraku hedonistlike ja süüdimatute jobude ühiskond (see nähtub ilusti ka ühes uuringus toodud kaheteljelisest skeemist; kahjuks ei ole uuringutulemusi hetkel veel veebi pandud).

Huvitav on praegust reaalsust võrrelda omaaegse Linnar Viigi tulevikuvisiooniga Suurest Slämmist, Lõuna-Soomest ja teistest võimalikest arengustsenaariumidest. Hetkel ei ole meil vist Slämmist haisugi, praegusest vaesest Lõuna-Soomest aga on kardetavasti tekkimas kesikuna ruigav ja oma pessa essuv Lääne-Peterburi.

Tahaks olla optimist ja öelda, et probleemi lahendamine algab selle tunnistamisest. See viimane tuli täna juba päris hästi välja. Ju näeb.

Piketist Toompeal

Tänaseks oli siis välja kuulutatud puuetega inimeste pikett Toompeal mitme erineva organisatsiooni osavõtul. Põhjuseks, mis inimeste kopsiku täis ajas, oli varem suurelt lubatud toetussummade väljajätmine järgmise aasta riigieelarvest. Ja iga mõistliku inimese jaoks (kelle sekka suurem osa riigikogujaid vist aga ei kuulu) on selge, mida tähendab olukord, kus toetusi pole peale 2000. aastat muudetud (riigikogujatele mainiks siis selgituseks märksõna “inflatsioon”).

Ausalt öelda alguses ise seda piketti ei toetanud – ajastus polnud just parim, paljude jaoks võis see kergesti minna alanud valimistsirkusega samasse patta. Aga kuna Kakk on [L] ELIL juhatuse liige, tuli solidaarsusest teistega Toompeale minna.

Kohapeal jättis toimuv päris hea mulje. Rahvast oli palju, kaasa arvatud bussidega tulnud tartlased ja kaugemadki tegelased. Vägesid juhatama kaasatud isand Samuel Golomb tuli rolliga üldiselt kenasti toime, kõik oli rahulik ja soliidne (algselt kardetud poliitprovokatsioonid ja mõne inimese liigsed vihapursked jäid olemata). Loosungidki olid asjakohased, ilma liigse jauramiseta ja pigem positiivsed.

Nalja sai siiski ka. Kui lossiasukad asja nägid, hakkas toimuv kohe igasugu tegelinskeid ligi tõmbama nagu lehmakook kärblasi. Laekus erinevate erakondade kõnemehi-naisi ning noorsotsid üritasid kavalal moel kogu üritusest poliitprofiiti lõigata, ilmudes oma parteiloosungite ja plagudega stiilis “sotsid toetavad puuetega inimesi” just sinna, kus mõni telekaamera liikus (kahju, et Chris või mõni muu meediainimene nägemas polnud, see oli päris pull vaatepilt). Kõige naljakam juhtum oli see, kuidas algul üritas pr. Kalda tõestada, et tema partei oli küll tahtnud sotsiaaltoetuste sissejätmist, kuid teised koalitsioonipartnerid olid selle vastu. Järgmisena rääkinud pr. Treial teisest kuulsast parteist üritas väita täpselt sama omaenda partei kasuks. Järgnenud küsimusele “Kumb nüüd ikkagi udutab ja kumb tõtt räägib?” tuli vastus umbkaudu “SEEKORD Rahvaliit ei valeta.” No comments.

Tunnikese pärast mindi viisakalt laiali, mõned kaugemalt tulijad said veel enne koduteed Endla majas sooja teed-kohvi. Seega kokkuvõttes kukkus see üritus üllatavalt ilusti välja.

Rahvakalendrit sirvides

Vanarahvas teab rääkida, et juba hallidel aegadel peeti hilissügisel kadripäeva ja andresepäeva vahepeal mitmel pool Eestis ka põõsapugemispäeva. Nimi tuleneb mitmel pool täheldatud kombest, kus noored mehed panid kollased riided selga, hiilisid põõsastes ja külavahel ringi ning katsusid hooletuid möödakäijaid ehmatada, hüüdes: “Ah sa mait, mis sul siia asja?!” Kes kõige rohkem inimesi hirmutada suutis, sel pidi kogu järgmine aasta viinaraha jätkuma.

Sel päeval käisid mõisahärrad koos kiltri, kupja ja aidamehega oma alamaid üle kaemas – kes oli aasta läbi tublisti tööd rabanud, võis saada härralt isegi kolm kopikat raha, laisad ja lohakad talumehed said aga õhtul mõisatallis vitsu. Paljudes mõisates oli ka tavaks sel päeval müüritöid teha.

Eraldi tasub märkida ära Kapa-Kohilas kujunenud tava – seal nimelt oli kombeks ööl vastu põõsapugemispäeva kohaliku postijaama hoone tarade ja palakate abil nii ära ehtida, et jaama ennast üldse näha polnud. See pidi aitama kurja silma ja kaetamise vastu ning tooma järgmise aasta jooksul sinna rahakaid ja asiseid rännumehi.

Seega on tegu ühe teenimatult unustusehõlma vajunud tähtpäevaga.

Aknaid avavad ainult terroristid

Väljavõte kirjast, mis tuli veidi peale keskpäeva TLÜ ametlikku infolisti:

Seoses G.W.Bush’i visiidiga on politsei rangelt keelanud avada Narva mnt poolseid aknaid ükskõik millisel hetkel nende kahe päeva (27., 28.11) jooksul. AKNA AVAMISELE VÕIDAKSE REAGEERIDA HOIATUSLASUGA.

Apdeit samast allikast – õhtupoolikul kell 16, kui lärm juba [L] ajakirjandusse oli jõudnud ja kisa ilmselt kohalike tegelinskite jaoks liiga suureks läks:

President Bushi visiidi ajal autokolonni liikumismarsruutidel akendel viibimine ning ka akende avamine on täiesti lubatud. Väide, et politsei on hoiatanud akende avamise korral reageerida hoiatuslasuga ei vasta tõele.
Martin Luige
Julgestuspolitsei
infojuht

Kas tegu oli kellegi üliaktiivse pollari omaloominguga (mis jõudis tuhandete inimesteni ametliku seisukohana) või vastu ootusi haisemaläinud essu kiire, ent hilisevõitu kokkurookimisega, jääb ilmselt edaspidiseks uurimiseks.

Põõsas ja Lindgren

Tänane Päevaleht [L] kirjutab: “USA presidendi George W. Bushi ja tema kaaskonna ööbimispaiga, Radisson SASi hotelli ümbruses suletakse tänavad betoonplokkide ja raskeveokitega. Selle kandi elanikud pääsevad koju vaid dokumendi esitamisel.”

Keelust üleastujatele võiks (erandkorras muidugi) surmanuhtluse kah määrata. Kuid juba praegu tuleb “Vennad Lõvisüdamed” meelde – see, kuidas Tengil Kibuvitsaorgu külastas. Küll Pjuke leitakse kah kohalike seast.