Üle viskab juba

Härrased valitsusest – palun pange see Tõnismäe ebajumalakuju järgmisele Moskva rongile (kui nad seda juba nagunii küsisid). Puusliku kummardajad (mida rohkem, seda uhkem) võiksite järgmise rongiga järele saata.

5 kommentaari postitusele “Üle viskab juba”

  1. Tatsutahime ütleb:

    Aga kas see ei tee eesti venelasi kurvaks ja häirituks, et neist ei hoolita? Et polekski justkui nende riik?

  2. Kakk ütleb:

    Tore, et üritad mõista.

    Ma tõesti olen üritanud inimeste peale vaadata ilma rahvustunnuseid uurimata. Mõned mu parimad õpilased on olnud venelased ja on ilmselt ka edaspidi. Kui inimene vähegi üritab omalt poolt näidata, et tal mingi lugupidamine selle maa vastu on, ei ole mingit probleemi ei keelevigade ega kultuuriliste apsakatega. Kohalikest on mul pigem probleem hr. Klenski ja teiste temasarnastega, kes on küll keele ära õppinud, kuid kasutavad seda omaaegse Viktori kombel kohaliku riigi kõigutamiseks. Kui Sa tähele panid, siis palusin rongile panna puuslikukummardajad, mitte kõik vene keelt kõnelevad inimesed – tahaksin uskuda, et esimesed moodustavad üsna väikese osa teistest.

    Aga kas Sa kujutad ette, et ameeriklased, inglased, prantslased jne kolivad elama teise riiki ning korraldavad siis seal meeleavalduse kolmańda riigi vastu, mis nende rahvust hirmsat moodi ahistab (nagu Londonis juhtus)? Või et ühes kultuurriigis on normaalne praktika saatkondade pildumine suvaliste kemikaalidega? Või et üks normaalne riik soosib totaalset laimukampaaniat teise suhtes?

    Kõige naljakam on ette kujutada, et näiteks Inglismaa võtab kätte ja kuulutab kogu ilmale mitmeid aastaid järjest, kuidas Jamaikal, Hong Kongis või mõnel muul endisel asumaal nende õnnetuid rahvuskaaslasi rõhutakse.

    Ühesõnaga, teatav riik teeb kõik selleks, et tema esindajaid ei armastataks. Ta pole küll ainus, kes nii teeb (vähemalt kaks riiki tuleb veel meelde) – kuid kindlasti kõige nahaalsem.

  3. Tatsutahime ütleb:

    Ma jätaksin Venemaa kui riigi praegu kõrvale. Ja protestid kui niisugused… Noh, protestimine millegi vastu on põhimõtteliselt normaalne nähtus, lipupõletamine ei ole…. Kemikaalidega pildumine on ka vist ikka liiga ekstremistlik.

    Aga mis puutub pronkssõdurisse:
    – mulle on jäänud mulje, et enamik, kes sellest kujust hoolivad on eesti kodanikud ja nad valdav enamus on eestimaalased, kes elavad siin ja kelle kodu on siin
    – paljudel neist on teises maailmasõjas hukkunud lähedasi ja see kuju sümboliseerib seda, et inimesed said ühes suures vastikus sõjas surma …. aga et üks osa vastikust selles sõjas võideti

    Kui see kuju on tähtis hulgale inimestest, kelle _kodu_ on siin maal ja kes tahavad siin elada, miks me peaksime laskma mingil teisel riigil mõjutada meie suhtumist _omaenda kodanikesse_, sõltumata nende emakeelest.

    Kui me teeks hoopis selle kuju juures (minu poolest septembris, sest sõda lõppes siiski pärast aatompomme) ürituse, kus me kõik tähistame seda, et üks sõda sai läbi ja üks kohutav jõud sai võidetud. Tähistaksime kõik koos, eestlased ja venelased, mõlemas keeles. Sest see on meie kodu, need olid meie sõbrad ja sugulased ja eellased, kes toda võitlust võitlesid ja pärast seda riiki alles hoidsid ja koduks nimetasid. Siis ei oleks Venemaal enam midagi ütleda ja samas see ühendaks eesti ja vene kogukondi.

    Sest pronkssõdur on ju nii kurva näoga, käisin paar päeva tagasi vaatamas.

  4. Tatsutahime ütleb:

    (kirjutasin juba kommentaari, aga see näikse olevat kadunud)

    Ühesõnaga… Mul on tunne, et paljud, kui mitte enamik neist, kellele pronkssõdur oluline on siin maal, on Eesti kodanikud. Ja need, kes ei ole, need on eestimaalased, nad elavad siin, see on nende kodu. Ma arvan, et Venemaa kodanikke on nende hulgas, kes sinna lilli viivad marginaalne hulk.

    Kas me tõesti laseme Venemaal mõjutada oma suhtumist omaenda riigi kodanikesse, neisse, kes seda maad koduks peavad? Kas me tõesti likvideerime sümboleid, mis on olulised meie riigi elanikele, sellepärast, et mingile teisele riigile oma iseseisvust demonstreerida?

    Kõigil võiks olla siin tore elada, sõltumata emakeelest. Ja miks me ei võiks hoopis septembris teha suurt üritust pronkssõduri juures, tähistamaks ühe suure sõja lõppu? Seda, et natukene kohutavust läks maailmas vähemaks? Teha üritus eesti ja vene keeles, tuletada meelde neid, kes surid, seda, mida me kõik kaotasime. See on meie riik, mis meil olemas on praegu ja see riik ei ole tegelikult märkimisväärselt fašistlik ja tegelikult me suudame võõraid tolereerida küll. Aga me võiks julgeda seda välja ütelda. Ning seda, et need, kes tahavad seda kohta koduks pidada, saavad seda vabalt ja muretult teha. Ka siis, kui nende rahvuskaaslased kuskil mujal maailmas lollusi teevad.

  5. Kakk ütleb:

    Sinu kommentaarid on ilmselt tulnud eri IP-de pealt, seetõttu jäävad nad modereerimisele. Sorry, ei sattunud kohe peale – aga nüüd peaks kõik väljas olema.

    Sinu poolt kirjeldatud variant võiks olla mõeldav ühel juhul – kui panna väljaku teise otsa samamoodi mõtliku ja kurva näoga mees Eesti Leegioni vormis. Siis annaks tõesti asja tõlgendada nii: sõda oli suur tragöödia kogu rahvale, eriti veel need juhused nagu Tehumardis, kus mõlemal pool olid eestlased. Sellisel juhul annaks see tõesti edasi sügavalt positiivse ja mõtlemapaneva, üldinimliku sõjavastase sõnumi. Lõppude lõpuks kannatas sõjas ühtemoodi nii eesti, vene kui saksa rahvas. Ja sellise monumendi juures saaks tõesti mälestada sõjas langenuid poolest olenemata. Eestis elab küllalt palju ka neid punaarmeelaste järeltulijaid, kellega koos oleks sellist asja täiesti võimalik teha.

    Millest aga ei Vene riik ega nende kohapealsed käepikendused kuidagi aru ei saa, on asjaolu, et suure osa idaeurooplaste jaoks on nii vene kui saksa munder ühtmoodi määritud. Loe kasvõi Wikipediast Berliini “vabastamise” kohta või sellest, mida tegi NL armee Poolas. Või Balti riikide metsavendade mälestusi. Niikaua, kuni ühtki omaaegset vene ohvitseri pole sõjakurjategijana kohtu ette tiritud, on kõigil kannatanutel õigus suhtuda kogu sellesse punti nagu ülbesse retsi, kel õigust kuhjaga ülegi jääb.

    Praegusel juhul on tänu Venemaa poolt üles ässitatud kohalike lumpenite tegevusele algselt ehk isegi sümpaatsest kujust (jutud sellest, et modelliks oli Palusalu ise, kestavad ju tänini) ühe suurrahva kõige ebameeldivama osa puuslik. Ja selle kummardajate koht ei ole Eesti Vabariigis.

    Mingis riigis retsidiivselt korda rikkuvate välisriigi kodanike väljasaatmine nende kodumaale peaks olema rahvusvahelise õigusega täiesti kooskõlas olev praktika. Enamik nendest pättidest ei ole Eesti kodanikud (Eesti kodanik, kelle emakeel on vene keel, on absoluutses enamuses hoopis teistlaadi tegelane), seega kui nad välismaal käituda ei oska, siis marss-marss rongile.