Silt: tsikkel

Pedagoogid, Creative Commons ja märjad püksid

Kakk käis täna Nelijärvel Eesti E-Kutsekooli seminaril pedagoogidele Creative Commonsist rääkimas. Üllatavalt hästi võeti vastu – rahvale näis jutt isegi meeldivat. Slaidid leiab (nagu ikka) [L] dokkide lehelt.

Ah et mis märjad püksid asjasse puutuvad? Sai käidud tsikliga – mõlema otsa peal oli algus ja lõpp täitsa ilusa ilmaga (ja Piibe maantee ümbrus on varasuviselt ilus roheline), vahele mahtus aga üks Tallinna ümbruses ringi tuianud tohutu äikesepilv, mille alt õnnestus kaks korda läbi sõita (minnes Soodla kandis, tulles Tallinnas Pärnu maanteel ja Vabaduse pst-l). Jälle sai kingadest vett välja kallata. 😀

Kreisi nädal

… oli teine küll. Siia mahtus jauramist põhitöökoha asjadega, [L] HEVI kaugõppe arvestus (23 muidu meeldivat naisterahvast, kellel aga on vähemalt arvutiõppe koha peal küll teadmistes suured augud – arvestades seda, et nad mõne nädala pärast diplomid saavad, tuleks mõnele õppejõule vägevasti vitsu anda), [L] ELIL üldkoosolek ning oma klassiõe ja iseenda ajude k*ppimine Visual Basic for Applications’iga (viimati mainitud fenomen on ikka tõsine perverssus, tuleb veel kord tõdeda).

Muidu oleks üsna hull olnud, aga vähemalt sai osades kohtades tsikliga käidud. Rattaga kärutamine on tõsiselt mõnus. Täna võtsin mõõga kotiga selga ja kimasin Türisalu pangale trenni tegema. Vinge värk.

Tsiklimeheristsed

Taevaisa otsustas täna hommikul siis Kakule ristsed korraldada. Tööle minema hakates oli ilm niisama sompus, tankisin ratta maja ees kanistrist ära ja aidaa. No ja Vabaka peal kusagil Hiiu kandis siis hakkas peale. Kogu talve jooksul kasutamata jäänud reserv kallati ilmselt Kakule kaela. Vihma. Rahet. Seda viimast tuli sihukeste ühikutena, et tuli õnne tänada, et kiiver peas oli. Kallamine käis kuni Järvevana sillani…

Linna vahel tuli sõita visiir lahti – õhk oli nii niiske, et muidu enam läbi uduse klaasi ei näinud. TLÜ-sse kohale jõudes oli taevas selge, nagu poleks kogu seda pulli olnudki… Ainult et esimene käik oli kemmergu eesruumi, kus tuli kingadest vesi ilusti välja valada ning pükste alaosa porist enam-vähem nii puhtaks saada, et inimeste ette minna kõlbas. Paari tunniga kuivasid püksid ära ka – lõpp hea, kõik hea. 🙂

Apdeit: ristimise läbitegemise eest oli autasuks õhtune kojusõit. Tuledes linn, loojangukumas taevas, ei ühtki valgusfoori liikumist peatamas… Täielik kaif.

Ülestõusmispühad tulid põrinal

Kakk nimelt otsustas täna tsikliga Harkujärvele missale ronida. Chopper kiriku ees on meie tingimustes vist suht vähelevinud vaatepilt – igatahes põhjustas see kohalolijates piisavalt elevust ja eriti noorem generatsioon ronis pärast välja aparaati vahtima-näppima. Isegi isa Heigo tuli imeasja takseerima (ja nentis, et Kakk on ikka ull loom küll). Peale teenistust toimunud kohvilauas avaldas rahvas veel kõvasti kiitust ka eileöise esituse eest – seega läks Taevatee taasühinemine asja ette. Tuleb vist edasi mängima jääda (sõltub paljuski sellest, kas Hundu jääb sõbralikku naaberriiki Hiiumaale või tuleb Tallinna tagasi).

Aga ilm oli ilus ning põristada tõesti mõnus. Seepärast otsustasin ka igapühapäevase vanemate külastamise ja saunaskäigu rattaga teha (OK, päris lavale siiski sadulas ei roninud :P). Pärnu maanteel suurima lubatud kiirusega sõita oli küll veidi jahe, kuid mitte midagi hullu. Kohapeal oli ka väikevend, kes kah rattaga ühe väikese tuuri tegi ja asjast suht sillas oli (Kakk kurinahk annab jälle halba eeskuju!).

Tagasi koju sõita oli hästi mõnus – päike just loojus, ilusaid vaateid oli hulganisti. Tsikli puhul on veel üks peidetud pluss sund-jalutuskäik parklast koju – siingi oli hästi mõnus läbi hämarduva Laagri koju jalutada. Kokkuvõttes oli seega igati mõnus päev.

Hooaeg avatud

Nagu eespool juba kirjutatud, tegin esimese põristamise maal juba ära, täna (suurreedel, peale kirikut) aga kolisin ratta ametlikult linna. Ilm oli mõnusasti kevadine – täitsa üllatav, kui soe oli Pärnu maanteel isegi 90 km/h sõita. Ja masinal polnud mingit probleemi lubatud piir kätte saada (tunde järgi võiks pakkuda, et Metsik Sue läheb ilma erilise tülinata 120-130 välja). Rohkemat pole Kaku-sugusel algajal kindlasti vajagi.

Nii et nüüd tuleks hakata natuke ka linnavahel veerema – hoobilt kohe TLÜsse läbi tipptunni tööle sõita on muidu riskantne. Aga ilmselt teen pühade ajal paar linnaotsa ning järgmisel töönädalal ilmub dr. K. Siiber vähemalt mõnel päeval kahe ratta peal tööle ka.

Esimene põrin

Kakk käis täna õhtul maal ja ajas oma jaapani kitse laudast välja. Enne veel tuli aku uuesti täis laadida – ja aku mahavõtmine on Suzuki Savage’il igavene nuhtlus. Üldse tundub, et see masin on küll lihtsa ehitusega, kuid samas nii pisike, et kõigi vajalike jullade äramahutamine eeldab parajat kombinatoorikat. Viimaks sai kõigi vajalike näppimistega ühele poole ja õuele. Hea tükk aega ei tahtnud va kits talveunest üldse üles ärgata, siis viimaks hakkas üha pikemate turtsatustega virguma ja viimaks võttis hääle sisse. Emme-issi vaesed penilased pidid end jälle lolliks lõugama…

Esimene sõit läks vaid 800 m maanteeni ja tagasi – õhk on ikka veel nii külm, et 25 km mööda Pärnu maanteed ei ole vist eriti hea mõte (ehkki linna vahel võib juba hakkama saada). Aga nüüd on aparaat üle vaadatud (millalgi tuleks õli ka ära vahetada) ja kui ilm soojemaks läheb (pühadeks juba lubati), kolib Metsik Sue Laagrisse.

Ainus paha asi kogu loo juures oli see, et kerge tõbisus oli juba enne kallal ning nüüd tuli veel juurde (ninast jookseb asi, millel eesti keeles viisakat nime ei olegi). Aga no loodame üle saada.

Crazy Rider

Eile sai Kakk oma tsikli viimaks peale suuri jamasid remonditud. See tuli aga saada Mustamäelt maale vanemate juurde talvekorterisse. Kuna aparaadi remonti vedanud transamehed tahtsid väga palju raha saada, siis teist korda enam plekkida ei tahtnud ja tuli otsus see ~25km ise ära sõita. Kakk ajas paksu kampsuni nahktagi alla, sidus salli kaela ja läks teele.

Linnavahel polnudki väga hull. Sõitmine tuli peale pisikest pausi välja küll ning ratas liikus väga kenasti. Kreisiks läks asi Pärnu maanteel linnast välja saades – juba kiiruse tõstmine linna 50-lt 70-le hakkas päris karmilt külmetama. Kui natuke veel juurde keeratud sai (lubatu piires muidugi), oli tegu üsna ekstreemse tegevusega… Õnneks libe ei olnud, kuid tuul tahtis kohati tee pealt ära lükata küll. Ilmselt aga Kaku kaitseingel vaatas, et too segane üritabki viimasel novembripäeval veel ringi kärutada ja lõi Pärnu maantee tühjaks – Maksimarketist Haruteeni sõites läks mööda vist kaks autot… Nii tühja teed pole enne sealkandis näinud.

Isegi lumise metsavaheteega sai hakkama – rahulikult minnes polnud eriti hullu midagi, rattal on head kummid all. Viimaks kohale jõudes vahtisid Fix ja Ulf (Kaku emme-issi karvased kasulapsed, kaks saksa hunti) väga lolli näoga – no mis paganama möriseva soku seljas see Kakk nüüd kohale tuli…?? Aga kohale jõudes oli Kakk parajalt jääs ja ülessulamine võttis jupi aega.

Hea kogemus oli, aga ilmselt niipea ei kordaks. 🙂

Aga näe – ära tõin!!!

Nii ütles Toots “Kevade” filmis, kui “Lati patsiga” riiulilt alla sadas.

Kakk esialgu küll ei sadanud kuskile. “Lati patsi” asemel aga on A-kategooria juhiload. Täna hommikul oli siis eksam… Uhh.

Kogu loll idee muidugi on juba üpris vana, aga mõnda aega ei saanud seda endale lubada. Möödunud sügisel aga sai natuke asja uuritud ja ennäe, üks vana sõber oli vahepeal USA-sse maandunud ja seal igasugu sõiduriistadega kauplema asunud. Väikese arutamise peale saigi diil tehtud ja Kaku jaoks üks [L] sihuke aparaat üle lombi siiapoole teele saadetud. Sügisel IT Kolledzhist saadud palgalisast läks suur osa selle katteks…

Vahepeal tuli talv, kevadel oli aga ratas kohal (pagana AS EV võttis ropult palju tollimaksu – aga masin oli iga senti väärt, väga sobilik, mõnusalt rahulik ja madal riistapuu) ja tuli hakata kooli poole vaatama. Väikese kaalumise, ringinuhkimise ja ühe sõbra soovituse tulemusel sai valitud [L] Haja autokool ja õpetajaks Aivar Kuivkaev (ette rutates öeldagu, et õpetajaga vedas seamoodi). Teooria osas polnud probleemi, Kakk juba ligi 15 aastat autoga ringi kütnud. Aga praktika… Njaa. 35-aastaselt esimest korda elus tsikli selga ronida pole naljaasi. Eriti veel kui kooli tsikliks oli [L] sihuke elukas (aastanumber ei ole ilmselt täpne) – see on nii kõrge, et sadulas olles vaid varbaotsad maha ulatusid…

Esimene sõidutund maikuus algas markantselt – mats ja maaühendus. Tunni lõpus aga oli Aivar juba üsna rahul. Varsti aga sai selgeks, et loodetud kiirusega (suve keskpaigaks) neid lube küll ära ei tee. Ühe paraja kaskadööristiilis kelgutuse tegi greenhornist Kakk veel… Siiski, kooli eksamid sai sooritatud õigel ajal, lisaks tuli vahepeal käia esmaabikursustel (väga kasulik asi). Pidime juba ARKi minema, kui ühel hetkel tuli väga lollide asjaolude kokkulangemisel estakaadi peal selline pauk, et tulemuseks oli roidevahenärvi põletik ja poolteist kuud tugitooliaresti… Väga vastik kogemus, mida teistele eriti ei soovita. Õnneks jäi see puhkuse aega, nii et vaid pool suve rikuti ära.

Aga septembris hakkasime uuesti harjutama… Estakaadiga oli endiselt jamasid – kallakul peatuda ja paigalt võtta, kui vaid varbad maha ulatuvad, polegi nii lihtne. Aga noh, viimaks pandi päev paika – järgnes nädal aega närvitsemist ja harjutamist. No ja nüüd on see värk läbi. Edukalt.

Kohustuslikud komplimendid – esmalt õpetaja Aivarile. Soovitasin tal tsirkusse tööle minna – kui Kaku-suguse tsikliga sõitma õpetas, ei tohiks karude ja muude elukate sõitmaõpetamine enam üldse mingit pinget pakkuda… Igatahes suur kummardus. Tänusõnad ka teistele asjaosalistele – Vahurile hea ratta valimise ja kohalesaatmise eest ning va Puravikule, kes oma kasinast pulmade-eelsest ajast mitu hommikut võttis, et Kakuga Laagris ühe platsi peal natuke lisa-õppesõitu teha. Aitäh!

Järgmisel nädalal saab paberid kätte. Siis käib Kakk korra hopsti Portugalis konverentsil ning peale seda võib töristama hakata… Ettevaatust, mootorratturhiired – siin on mootorratturöökull!