Silt: musa

Lumine nädalavahetus

Semestrialgus oli jälle parajalt pingeline ning seetõttu kulus pikendatud nädalalõpp koos Mitsubachi ja Hontai klubide ühislaagriga Haanjas üsna ära.

Päris vahva oli. Lõuna pool Tartut oli lumi maas ja seda tuli vahepeal veel tublisti juurde – kõik oli kenasti talviselt valge, ehkki temperatuur kõikus ka seal nulli ligidal. Trenni tegime Haanja koolis, elasime suurema osa rahvaga Jõeniidu puhketalus paar kilomeetrit eemal. Sinna viis mõnus käänuline-künklik tee, iga trennisõit oli seega ka parajaks autokooliks.

Aga kõik oli kuidagi mõnusasti paigas. Sai trenni tehtud (mõlemas stiilis – programmis oli demo, Ryukyu kobujutsu bo ja sai tehnikad, Hontai bo-bokken kumitachi ning mõlema stiili bokkeniharjutused) ja niisama aega veedetud – täna hommikul näiteks tegime pika jalutuskäigu mööda lumiseid metsi. Kodune toit (muuhulgas kitsepiim ja -juust), saun, ilus loodus ja väga hea seltskond (meeldivalt ebanormaalne ja samas üdini heatahtlik punt) – viimase peal värk. Üldse tundub, et sealkandis liigub aeg ikka tüki maad aeglasemalt kui Tallinnas.

(Ahjaa, peale sauna vaatasime jupiti ka Eurolaulu. Priit-sempai manas peale võidulaulu selgumist pikalt ja mahlakalt ning lubas minna muuseumist eestlaste kunagi eksisteerinud ajusid otsima – veendumaks, et need ikka millalgi üldse olemas olid… Tjah – ei oskagi kommenteerida. Iirise lugu hakkas kuulates üha enam meeldima, samas aga võiks need kolm tolkamit Serbiasse küll saata – juhul, kui peale võistlust ametlikult deklareeritakse, et see oli viimane osalemine. Balkanovisioonist on do jedosta nagu sardellist ja lobsterist.)

Aga laagrit võiks järgmisel aastal kindlasti korrata.

Paar lugu

… veel lõppenud “Kahest taktist”.

Esmalt näide sellest, et ka lollusi peab oskama teha. Iiris Vesiku tõlgendus [L] Sandra Dee loost on ühelt poolt täpselt nii ülekeeratud vindiga kui Andres Dvinjaninov tal seda teha käskis, teisalt aga on lõpunoodid tõeliselt vägevalt esitatud. IMHO üks paremaid selle kuulsa ja ülinapaka muusikalinumbri esitusi üldse.

Teiseks aga neljandaks jäänud Sandra Nurmsalu ja Evanescence’i laadis tumeromantiline tõlgendus Sven Lõhmuse loost [L] “Velvetiin”. Metsa see Black Velveti originaal – see lugu on tegelikult kirjutatud just sellele tüdrukule. Müts maha arranžeerija ja bändi ees – uhke sündisaund, kaks võimsat kitarri, tavapäraselt kvaliteetne taustavokaal, hea rütmipilt. Olge head, tehke see lugu Sandra esituses ja samas seades uuesti linti! Siin esituses on ehk paar pisikest vääratust, aga sellest saaks uskumatult hea loo.

Uusaastasoov

Just lõppenud “Kahe takti” finaalis kõlas [L] üks väga hea rokklugu, mis sobib oma sõnumilt ka uusaastasooviks kõigile sõpradele. Keep rockin’!

Is it love tonight
When everyone’s dreaming
Of a better life
In this world
Divided by fear
We’ve gotta believe that
There’s a reason we’re here
Yeah, there’s a reason we’re here

Cause these are the days worth living
These are the years we’re given
And these are the moments
These are the times
Let’s make the best out of our lives

See the truth all around
Our faith can be broken
And our hands can be bound
But open our hearts and fill up the emptiness
With nothing to stop us
Is it not worth the risk?
Yeah, is it not worth the risk?

Cause these are the days worth living
These are the years we’re given
And these are the moments
These are the times
Let’s make the best out of our lives
Even if hope was shattered
I know it wouldn’t matter
Cause these are the moments
These are the times
Let’s make the best out of our lives

We can’t go on
Thinking it’s wrong
To speak our minds
I’ve gotta let out what’s inside

Is it love tonight
When everyone’s dreaming
Can we get it right?
Yeah, well can we get it right?

Cause these are the days worth living
These are the years we’re given
And these are the moments
These are the times
Let’s make the best out of our lives
Even if hope was shattered
I know it wouldn’t matter
Because these are the moments
These are the times
Let’s make the best out of our lives

“Kahe takti” finaal

… oli sel aastal päris vinge. Saate formaadi kallal võib ehk nuriseda (ballasti oli liiga palju), aga hindajad olid lahedad ja mis peamine – lauljad olid tasemel. Kõik finaalvooru jõudnud võiksid vabalt muusika kui põhitegevuse peale mõelda. Tänane finaal oli naljaga pooleks öelduna “Jon Bon Jovi vs Ronan Keating vs Kate Bush (väikese täiendusega Debbie Harrylt ja Cyndi Lauperilt)”. Sellisena muidugi üsna tänamatu võrdlus… Ja kui veel vinti juurde keerata, siis hindajate peameheks olnud ja finaali kohustusliku laulu kirjutanud Elmar Liitmaa võiks ju olla Eesti Elton John – no mitte just et talle mehed meeldiksid :P, aga ka tema on maha saanud terve rea suurepäraste pop-rocklugudega. Finaalis kõlanud “Wanting So Many Things” on ilmekaks näiteks.

Endale meeldis ehk enim Mihkli esitatud rokiliin, ent paraku vedas teda finaali otsesaates hääl alt. The Callingi “Our Lives” lõpuloona oli julge valik (arvestades laulja omapärast häält) ja perfektne showstopper, kuid kahjuks jäi esitus konarlikuks. Ent ka sellest sellist saab kindlasti veel kuulda.

Kui Iiris tuli viimases voorus lagedale “Samsoniga”, olin suht kindel, et tegu on võitjaga. Arvata, et isegi Kate Bush polnud 16-aastasena niivõrd küps esitaja ja niivõrd omapärane (tahaks Iirise esituses kuulda üht Kate Bushi kuulsaimat lugu [L] Wuthering Heights”…). Ent Marguse Alenderi-töötlus oli samuti väga hea ning rahvale meeldis see rohkem. Üldiselt aga võib tulemusega rahule jääda.

Huvitava võrdluse võib teha Superstaari-saatega – ka sealt tuli rida häid lauljaid, kuid KT finalistid tunduvad isiksustena huvitavamad. Ehkki ka Superstaari-Birgit on suurepärane laulja (hiljuti mitu korda telekast lastud jõulukontsert Kaarli kirikus oli tõsiselt hea), olid tänased finalistid vahest põnevamad inimesed. Mis veel saates väga meeldis, oli see, et finalistidel jagus üksteise kohta vaid häid sõnu ning need ei mõjunud tühjade sõnakõlksudena.

Igatahes kui Eestis edaspidigi sellisel määral häid lauljaid juurde tuleb, pole siinmail hea muusika kadumist küll karta. 🙂

Tõeline eurolaul

… – ja seda heas mõttes – jäi kõrva ühe kolleegi kingitud Eurovisiooni võidulaulude plaadilt. Kummalisel kombel jäi vist too võistlus omal ajal nägemata, nii et laul oli võõras. Tegu on 1990. aasta võitja, kogenud itaallase Toto Cutugnoga ja tema lauluga [L] “Insieme: 1992”.

Huvitav lugu. Algus meenutab belglaste Clouseau hitti “Close Encounters”, siis tuleb juurde enyalik modernkelti sündiriff (väga sarnane “Only Time” omaga). Siis briti roki kitrakäigud, terav sündiriff refräänis meenutab Monaco printsessi Stephanie omaaegset hitti “One Love To Give”. Seade meenutab oma hümnilikkuses ameeriklaste kuulsat “We Are The Worldi” ja kõiki sellest alguse saanud heategevaid lugusid. Ja kõike seda esitab italopopi klassik, kes selles loos üldse liigmagusana ei mõju – meloodiline, ent hea paueriga lugu, mis kõlab ka ligi 20 aastat hiljem täiesti asjalikult.

Nii et täielik eurosoust – aga päris maitsev. 🙂

Veel üks vana lugu

Kevadel 1994 oli Kakk ametis oma magistritöö lõpetamisega. Poole kõrvaga jäi aga aega ka va paljukirutud Öirolaulu vaadata. Iirlased olid just kaks aastat järjest võitnud (loe: pidanud järgmise võistluse korraldama) ning ilmselt oli Radio Telefís Éireann omajagu pankrotilõhna tundmas – igatahes otsustati vist minna kindla peale ja saata riiki esindama täiesti ebasobiv lugu.

See oli aeg, mil Eurovisiooni võistlustel kasutati veel suurt orkestrit ning iga maa dirigent oli võrdväärne esineja lauljate-pillimeestega (Eestist vist jõudis isand Leinatamm selle ameti ära proovida). Samas oli juba peale hakanud… kuidas nüüd viisakamalt öeldagi… tänaseks valitsev segasevõitu soolise identiteediga ning välise glamuuri peale orienteeruv palagan, kus laulu enda omadused on kolmandajärgulise tähtsusega. Ja siis lendavad peale kaks hallinevat vana kooli härrasmeest, kes mängivad ise pille ning laulavad oma noorusaegadest. Totaalselt out of context.

Tulemus: [L] Paul Harrington ja Charlie McGettigan panid kogu show täiega kinni. Konkurentsitult. Ja ausalt öeldes täiesti õigustatult. Fantastiliselt ilus laul nii sõnade kui meloodia poolest (sellel laulul on muide Eestis olemas hingesugulane: Ifi “Kuuskümmend viis”) ja iirlaslikult emotsionaalne ja musikaalne esitus.

Taizé Harkujärvel

Täna toimus Harkujärvel oikumeeniline õhtupalvus Taizé lauludega. Sedasorti asjad on alati väga vinged elamused olnud ning tänane polnud erandiks. Uskumatu, kuidas vähesest piisab – enamiku ajast võtsid enda alla [L] Taizé vennaskonna lihtsad laulud, sõnaliseks osaks olid vaid mõned samavõrra lihtsad palved.

Asjale andis kõvasti juurde ka lauljate headus, lisaks mängis ei keegi muu kui vana Puravik ise sinna juurde kitarri (tasemel nagu ikka). Ka nii lihtsa muusika juures on oluline lisaks hingega asja juures olemisele ka ande olemasolu. Täna olid mõlemad punktid kuhjaga täidetud.

Vedasime Virgega ka Maksi lastekodust kaasa, sell oli ülimalt sillas (ja filosofeeris nähtu teemadel pärast tagasi sõites kogu tee…). Külalisi oli teisigi, näiteks oli pool kirikut täis laigulisi noorsõdureid, kel ühe väeosa kaplan oli soovitanud osalema tulla. Tundus, et ka poisid said uutlaadi elamuse. Taizé teenistus on kindlasti üks parimaid viise kirikukaugele inimesele natuke seda valdkonda kohale viia.

Teinekord piisab väga vähesest, et Jumalani küündida.

Taizé õhtupalvus Harkujärvel