Silt: gluteenivaba

Seda retsepti on juba korduvalt proovitud ja eri tegelaste peal testitud, aga siia pole veel kirja pannud. Niisiis…

Sedakorda on vaja leivaküpsetusmasinat (ja reeglina sihukest, millega tavalisest jahust leiba ei tehta). Kakul on üsna tavaline Tefali oma. Progeda pole vaja, asi käib kõige tavalisema vaikimisi tsükli peal (kestusega 3:18).

Vaja läheb
* ca pool pakki gluteenivaba jahu (on proovitud nii heledama kui tumedamaga, kõige parem klassikaline sai tuleb Finaxi punasega). NB! Tõenäoliselt töötab sama retsept täiesti edukalt ka tavalise jahuga, kui sööjatel gluteeniga jama ei ole.
* ca 1/3 liitrit piima
* ca teelusikatäis jämedat soola (aga võib ka tavaline olla)
* ca supilusikatäis suhkrut
* sorts (pool klaasi?) õli – on proovitud nii maapähkli- kui oliiviõli
* pakike kuivpärmi – näiteks Nordic Yeasti sinine

Ja täidiseks:
*  kaks küünt küüslauku
* üks sibul
* 5-6 keskmist šampinjoni
* paar sõrmepaksust singiviilu (kokku mingi 100 g kanti)
* paar samasugust viilu juustu

Täidisesse võib muidugi igasugust muud kraami ka panna, oliive näiteks. Ja küüslaugu asemel võib panna tai küüslaugukastet (väikesed kollase sildiga pudelid, täitsa gluteenivaba ja üsna looduselähedane kraam). Kogu see värk tuleb hakkida mõõdukalt peeneks, juustu võib ära riivida (kuid ei pea, kõlbavad ka kuubikud).

Esmalt läheb masina kaussi piim, sinna sisse sool, suhkur ja õli ning umbes pool jahust. See kõik on hea segi ajada – masin segab küll ise ka, aga kindlam on teda natuke aidata. Siis sinna selga ülejäänud jahu, selle pinnale pärm ja kauss masinasse toimetama.  Kusagil 20 minuti pärast (Kaku masin annab selleks eraldi piibitamisega märku) läheb sinna juurde täidis. NB! Kausi ja masina vahele pudenenud kraam hakkab seal kärssama ja võib koduse suitsuanduri lolliks ajada – seega tuleb lisada ettevaatlikult! Eriti hullusti lehkab kõrbev küüslauk…

Kui tsükkel läbi on ja masin vait jääb, tasub tulemusel lasta veel kuni tund sealsamas järelküpseda – vastasel juhul on oht, et sai jääb keskelt tooreks (kui see peaks juhtuma, võib saia pooleks lõigata ja natukeseks tavalisse praeahju lükata). Valmis saia võib peale vormist väljalöömist võiga üle tõmmata.

Senise kogemuse järgi kaob sai kapi pealt kahtlaselt kiiresti…

Sedakorda esimest korda gluteenivaba dieedi tingimustes ja traditsioonilisel viisil nagu varem.

Kolleegide antud juuretist ei anna enam kasutada, tuli teha ise (gluteenivabalt). Tuli totaalne improvisatsioon – väikesesse keeratava plekk-kaanega heeringapurki läks kolm Schäri gluteenivaba kuivikut (pudikstehtuna), ports Nopri kirsijogurtit (muud sellelaadset hetkel kodus polnud) ja peotäis Finaxi Grov Mjölmixi gluteenivaba jahusegu.  Purk läks neljaks päevaks kapi peale sooja ning tegutses seal omaette. Õhku midagi ei lennanud (kindluse mõttes sai kaas jäetud kinni keeramata).  Nelja päeva pärast lõhnas sodi hapult – ent lõhnas, mitte ei haisenud.

Edasine protsess sarnanes suuresti varasema leivateoga. Paraku ei julgenud varasemaid plekkvorme kasutada – tuleb osta uued, seekord tuli jääda pätside juurde.  Veidi üle liitri vett keema ja pärast suurde potti, kui käesoojuseni jahtus, siis tuttuus juuretis sisse, natuke Mjölmixi lisaks ja ligi ööpäevaks potiga vannitoa nurka seisma, suurema paueri andmiseks valasin sisse ka ca pool klaasi värsket õunamahla. Järgmisel päeval  läks juuretisepurki juba uus juuretis järgmise laari jaoks, potti lisandus sool, suhkur ja seemned (lina ja sihvkad), seejärel järk-järgult terve kott Sunnuntai tumedat gluteenivaba jahusegu.  Segamine-sõtkumine on märksa suurem keberniit kui tavalise jahu puhul, ent viimaks oli potis miski asi, mis meenutas juba päris lootustandval määral leivatainast. See läks uuesti vannitoa nurka.

Ajagraafik oli selline, et pott jäi vannituppa ligi ööpäevaks – ja hea oli, kuna lõpuks oli kerkimine päris korralik (arvestades värsket juuretist – enamasti pidavat see saama täisjõu 3-4 korraga). Seega näib, et gluteenivaba leiva puhul kuuest tunnist ei piisa, kerkimine peab kauem kestma.

Lõpuks aga oli tainas valmis, sellest sai plaadile kaks suurt pätsi.  Kui viimaks asi ahjust välja tuli, oli tulemuseks keskmisest korralikumat sorti seemneleib – päris must leib mitte, ent siiski leib, mitte sai. Seega tuleb eksperiment kuulutada kordaläinuks.

Ja kui keegi peaks gluteenivaba juuretist tahtma, siis Kaku purgist peaks natuke ka teistele jätkuma (kõige lihtsam on muidugi küsida järgmise laari tegemise eel).