(asukoht: Kaku vanemate juures diivani peal)
Rubriik: Muljed
Tudengid, tudengid…
Kakul oli pandud [L] ITSPEA kirjatööde esitamise tähtajaks pühapäeva õhtu kell 23.59. Viimase tunni aja sisse mahtus täpselt 22 saadetist… 😛
Jalamo-sensei laager
… toimub sel nädalavahetusel Tallinnas Saku tn 8. Täna oli kobujutsu ja Yuishinkai karatel põhinevad enesekaitsetehnikad, homme veel kobujutsut (sai ja bo). Kakk lootis end ka vööeksamiks vormi saada, kuid sellega on lood kehvad – tehnikat veel kuidagi on, lihtlabast võhma aga pole kohe üldse mitte. Nojah, sügissemestril kolme töökoha vahel jooksmine ei ole just tihti lubanud trenni teha. Nüüd tuleb veel kuu aega hoolsalt harjutada, siis on ehk jaanuari lõpus järgmises laagris lootust kobujutsu rohelise vöö eksam ära teha. Kaks trennikaaslast aga tegid täna esimese, kollase vöö edukalt ära – õnnitlused neile!
Õhtul käisime soomlastega koos Mustamäe Chopsticksis söömas. Nägime tee ääres üht maani täis kodanikku, pudel käes – siis kostus tagaistmelt andekas kommentaar: “Pojalla on pyöreät kenkäpohjat!” (maakeeli siis: “Poisil on ümmargused kingatallad!”). Kakk pidi pingutama, et rooli mitte naeru tõttu lahti lasta… Tõsiselt hea väljend ju. 🙂
Nüüd tarvis kähku põhku kobida, muidu ei pea homset mahvi üldse vastu.
Üks mõte
… [L] ELIL presidendilt (täna oli jõulueelne juhatuse istung, kuid ta on seda varem ka öelnud) – õnneks on vaja kolme asja: hingerahu, tervist ja raha. Ja kui hinnata kõiki viiepallisüsteemis ja näiteks raha on 5 palli eest, teisi vaid 1-2, tuleb keskmiseks üsna nadi tulemus…
Päris hea asi, mille üle advendiajal mõelda.
Tamasser või mitte
Minutis vaieldakse ühe [L] Postimehe artikli teemal, ehk siis kõne all on uus relvaseaduse redaktsioon.
Tee või tina (pagana hea väljend selle teema juures 🙂 ), Kakk on pigem nõus Margus Leivo ja ka varem kirjutanud Martin Helmega. Läbi aegade on relv olnud vaba mehe (ja ka paljude naiste – mõtleme kasvõi Tolkieni Eowynile või ajaloolisele Jeanne d’Arc’ile) tunnuseks. Alles XXI sajandi metroseksuaalid on leidnud, et uih-aih, sellega võib ju haiget saada… 😛
Vastutuse kasvatamine peaks algama maast-madalast ning ühe aspektina kuulub selle juurde ka relvakultuuri tundmaõppimine (või nagu Minutis üks kommentaator kenasti väljendus, mees peaks õppima maast-madalast õrnema sooga suhtlema, ratsutama, laskma ja tantsima). Aumõiste üldises kadumises on paraku ilmselt küllalt suur süü ka relvakultuuri kadumisel. Rüütli juurde käib mõõk – koos oskusega seda õieti ja õigel ajal tarvitada.
Kahtlemata on siin hulk raskeid küsimusi. Kas ei hakata afektiseisundis kõmmutama? Kas vähese väljaõppega tavakodanik saab ka relva kasutades hästitreenitud retsi vastu? Kas ei satu relv mõne maniaki valdusse? Kõigi nende probleemidega tuleks tegeleda. Relvaloa andmisele eelnegu põhjalik taustakontroll ja korralik väljaõpe, miks mitte nõuda ka perioodilist kohustuslikku täiendkoolitust ja -treeningut. Kuid need probleemid ei saa olla vabanduseks relvade eitamisele.
IT-maailmas on olemas tegelane nimega [L] Eric S. Raymond, kes on üpris vastuoluline mees, muuhulgas on teda kõvasti kritiseeritud ka relvade fännamise eest. Kuid siiski toob Eric ühe [L] mõtlemapaneva näite. Kakk oma uksele sellist silti ei pane…
Filmielamus: Equilibrium
Eile õhtul tuli telekast jälle hea fantaasiafilm – [L] Equilibrium. See 2002. aasta film on kahjuks üsna teenimatult Matrixi triloogia varju jäänud, kuigi mõnes mõttes on ta vähemalt sama hea (ehk paremgi).
Lugu ise on antiutoopia tulevikuühiskonnast, kus rahu nimel on keelatud kõik emotsioonid. Loodud on spetsiaalne politsei (grammaton clerics – huvitav, millisest kontekstist see kreeka grammaton siia võetud on?), kes on ülitreenitud võitlejad ja külmaverelised killerid. Tabatud “tundekurjategijad” mõistetakse surma ahjus põletamise läbi. Siis aga hakkab üks kleerikutest, kelle naine pealegi juba varem tundekuriteo eest surma saadeti, tundeid omandama…
Pole nagu eriti originaalne lugu. Meenusid mitmed klassikud – Fahrenheit 451, aga ka Logan’s Run jne. Ja muidugi Matrix. Aga ometi see film töötab – ilmselt ka heade näitlejatööde tõttu (Christian Bale, Sean Bean jt). Üsna hea tagakäelaks käib ka Prozacit neelava ameerika ühiskonna pihta – universaalse tundevastase ravimi nimeks on nimelt Prozium…
Eraldi tuleks rääkida võitlusstseenidest. Matrixi sarnast “some rules can be broken, some can be bent” siin ei kohta, välja arvatud ehk tõesti võitlejate ülioskused – kuid keegi ei lenda ega püüa kuule. Tõeliselt hea leid on aga uuelaadse tuleviku võitluskunsti ülesehitamine suures osas ida võitlusviisides rakendatava kata ehk vormharjutuse põhjale, mida aga siin filmis tehakse käsitulirelvadega (gun kata) – hakka või uskuma, et selline asi on võimalik (lähidistantsil mõnel juhul ehk ongi…). Eriti lõpuvõitluses peategelase ja peapahalase vahel oli päris ilusti näha kung fu keskliini printsiibi ärakasutamine vastase tulejoonelt kõrvalehoidmiseks ja enda relva tulejoonele manööverdamiseks. Ja ka need paar mõõgalahingut olid üsna nauditavalt tehtud.
Peaks vaatama, ehk õnnestub mõnest poest DVD leida, asi on seda väärt küll.
Veel kaasamõtlemist
Tänases [L] Päevalehes on ära toodud Agu Sisaski avalik kiri Jaan Kaplinskile usundiõpetuse asjus. Soovitan lugeda ja mõelda – Agu-san (kunagi puutus Kakk temaga kokku hoopis jaapani keele kontekstis) toob välja paar üpris olulist punkti.
Vahva lõunasöögikoht
Kakk käis täna Hiiul Stoltseni autoparandajate juures oma Mitsut vuntsimas. Asjalikud sellid on seal üldiselt. Aga putitamine võttis aega ja küsisin sealse asjaajajapreili (või mis iganes ametikohal ta seal on, võtab tellimusi vastu ja suhtleb klientidega) käest lähimat toitlustuskohta. Juhatati, et kohe paar maja edasi Pärnu mnt ääres, all keldris.
Kakk läks ja jalutas esmalt jupi aega ümber juhatet maja. Söögikoha silti ei kusagil, suur klaasuks paistis lukustatud olemisega ja kõrvaluksel olev silt “Eesti Vanglatööstus” ei kutsunud ka uudistama (Kakk pole erinevalt Harkujärve kiriku isa Jaanusest veel selle sfääriga nii harjunud…). Viimaks läksin toda klaasust näppima ja üllatus-üllatus, lahti oli. Ukse tagant läkski miski trepp alla.
Kobisin siis allapoole ja leidsin end ühest igavesti hubasest kohast. Nagu oleks kellegi kodusesse külalistetuppa sattunud – kamin, palju pilte seinal jne. Vaid rohkem laudu-toole kui külalistetoas tavaks reetsid söögikohta. Tellimuse vastu võtnud perenaine oli ka hästi vahva tädi, kes kõigi külalistega kohe sina peale läks (Kakule üldiselt see meeldib). Ja toit oli mõnusasti kodune ning mis mitte vähe oluline, väga mõistliku hinnaga – korralik taldrikutäis kahe härjasilma, korralike peekoniviilude ja kartulitega maksis 30 krooni, keefiriklaas oli 5 ja kohv ka 5. Kohv oli pealegi veel korralikku koduse välimusega savikopsikusse otse segatud, mitte mingi sõrmkübaratäis lurri. Kõhutäie lõpuks võtsin veel ka 12-kroonised pannakad – jällegi tibens-tobens (nati kõrbenud oli ühest kohast, aga polnud hullu) asi, eriti veel peale pandud toormaasikamoosi tõttu. Nämm!
Et oli lõunaaeg, oli koht üsna tublisti rahvastatud – põhiosa moodustasid Elektritsentrumi tunkedes tõsised töömehed. Igatahes tuleb neid seal kadestada – keegi võiks sarnase koha ka kuhugi õppeasutuste lähedale ehitada. Hinne viis pluss.
HTK kolimine
Kaku põhitöökoht vahetas viimaks asukohta – TLÜ [L] HTK asub nüüdsest peahoone 5. korrusel katusekambris (enne oli seal arvutiklass).
Üldvaade uuele pesale.
Kairu on juba oma ajaveebis endapoolse vahva nägemuse kogu protsessist andnud, aga paneks oma mõned muljed siis ka. Koht on üldiselt vahva ja vähemalt esialgu on ruumi piisavalt (meil on võrreldes mõne aasta taguse seisuga üksjagu rahvast juurde tulnud). Olemas on eraldi kinnine osa, kus saab ülejäänud rahvast segamata nõupidamisi teha. Mida pole, on aga veevärk ja ka kemmergud asuvad üsna kaugel. Noh, saabki siis rohkem liigutada… Söömas tuleb ka päris pika maa taga käia. Aga üldiselt tuleb rahule jääda.
Kolimisega käib muidugi kaasas paras segadus ja vist läheb aega, enne kui kõik paika saab. Põhiline ajaviide on vist veel jupp aega sissetormavatele tudengitele teatamine: “ei, siin ei ole arvutiklass. Klass on kõrvalruumis.”… No ja meie Põderlandias õppiv kolleeg Hans hakkas Roomas toimunud kino meenutamise peale kohe ka kohalikku vahtkustutit näppima…
Käed üles! Vahutan!
Seejärel pani kolleeg kustuti küljes rippuvale voolikule järgmise sildi:
Ninasarviku lont…
Jaa… Haridustehnoloogid on vist kõik natuke segased. Kakk tunneb end igatahes väga koduselt. 🙂
Eks siis lähiajal näeb, kuidas “uus kodu” istuma hakkab. 16. detsembril toimub meil plaani järgi soolaleivajõulupidu, kus peaksime Mardiga ka natuke muusikat tegema. Näis…
Talv Pääskülas
Neljapäeva päeval TTÜ-sse loengule sõites leidus Pääskülas väikestel tänavatel nii armsaid talviseid vaateid, et pidi auto kinni pidama ja paar pilti tegema. Üks neist on siin.
