Kakk käis täna Hiiul Stoltseni autoparandajate juures oma Mitsut vuntsimas. Asjalikud sellid on seal üldiselt. Aga putitamine võttis aega ja küsisin sealse asjaajajapreili (või mis iganes ametikohal ta seal on, võtab tellimusi vastu ja suhtleb klientidega) käest lähimat toitlustuskohta. Juhatati, et kohe paar maja edasi Pärnu mnt ääres, all keldris.
Kakk läks ja jalutas esmalt jupi aega ümber juhatet maja. Söögikoha silti ei kusagil, suur klaasuks paistis lukustatud olemisega ja kõrvaluksel olev silt “Eesti Vanglatööstus” ei kutsunud ka uudistama (Kakk pole erinevalt Harkujärve kiriku isa Jaanusest veel selle sfääriga nii harjunud…). Viimaks läksin toda klaasust näppima ja üllatus-üllatus, lahti oli. Ukse tagant läkski miski trepp alla.
Kobisin siis allapoole ja leidsin end ühest igavesti hubasest kohast. Nagu oleks kellegi kodusesse külalistetuppa sattunud – kamin, palju pilte seinal jne. Vaid rohkem laudu-toole kui külalistetoas tavaks reetsid söögikohta. Tellimuse vastu võtnud perenaine oli ka hästi vahva tädi, kes kõigi külalistega kohe sina peale läks (Kakule üldiselt see meeldib). Ja toit oli mõnusasti kodune ning mis mitte vähe oluline, väga mõistliku hinnaga – korralik taldrikutäis kahe härjasilma, korralike peekoniviilude ja kartulitega maksis 30 krooni, keefiriklaas oli 5 ja kohv ka 5. Kohv oli pealegi veel korralikku koduse välimusega savikopsikusse otse segatud, mitte mingi sõrmkübaratäis lurri. Kõhutäie lõpuks võtsin veel ka 12-kroonised pannakad – jällegi tibens-tobens (nati kõrbenud oli ühest kohast, aga polnud hullu) asi, eriti veel peale pandud toormaasikamoosi tõttu. Nämm!
Et oli lõunaaeg, oli koht üsna tublisti rahvastatud – põhiosa moodustasid Elektritsentrumi tunkedes tõsised töömehed. Igatahes tuleb neid seal kadestada – keegi võiks sarnase koha ka kuhugi õppeasutuste lähedale ehitada. Hinne viis pluss.