Kakk luges nädalavanusest Postimehest üle Rein Veidemanni emakeelepäeva-loo keelte keetmisest ning tädi Maali jalutuskäigust Maakri tänaval (Lens Optika, Deizi, Vares Reisid, Design(in) Mang…) ja seoses Jalamo-sensei nädavahetuse-laagriga (kui Kakk talle sohvriks oli) tuli meelde veel üks napakas nimi. [L] Uniquestay. Ehk siis endine normaalse eestikeelse nimega Mihkli hotell.
Asi on juba ingliskeelsenagi pehmelt öeldes kahtlase kõlaga, pigem tuleb esmahetkel meelde Qusay ehk isand Hussein juunior, kelle jänkid Iraagis maha lõid. Siis see padupretensioonikus – kindlasti on Mihkli hotell normaalne koht (sensei jäi ka rahule), aga pagana pihta, unique? Kas tegu on linna kõige nooblima peavarjuga?
(Omaette kuldvaarikas tuleb anda sellele taibule, kes firmale logo tegi – sihukest räige kaariesega purihammast ei oleks selles rollis küll ette kujutanud. Aga see selleks.)
Kui vaadata, siis sel firmal on hotellid kõigis kolmes Balti riigis. Võib suht kindel olla, et nii lätlasele kui leedulasele on see nimi samavõrd jõhker keeleväänaja kui maarahvale. Sellid võiks õppust võtta tollest kuulsast Kärna Ärni loost, kui Uduvere uuele kõrtsile pandi peen soomekeelne nimi “Ravintola” ja kohalikud hiljem seda hullumajaks pidasid (“näe, tolasid ravivad!”)…
Aga nojah, eks kadakasakste ja pajuvenelaste asemel on meil nüüd lepajänkid. Mõned inimesed vist ei õpi kunagi.