Kuninganna Liisu maal käib kõva löömine teemal, kas laulude autorikaitse peaks jääma senise 50 (!) aasta juurde või tuleks seda tõsta 95 (!!) aastani (vt. [L] BoingBoing!). Autorikaitse on tõsiselt naljakas nähtus.
2 mõtet “Kopiraidimadinad Britannias” kohta
Kommenteerimine on suletud
Tead, kui tarkvara küsimustes olen Sinuga suhteliselt ühte meelt, siis muusika ja muu taolise loomingu puhul on pikem autorikaitse täitsa mõistetav asi, eriti kui mõelda sellele, kui palju andekaid muusikuid ei ela enam vanaks vaid kustuvad vägagi ruttu peale loomingu mahajätmist. Arvan, et kokkuvõttes kestab autorikaitse loole ikka ühepalju, ehk siis kui vanasti oli see muusiku eluiga+50 aastat, siis nüüd teeb muusiku eluiga (ehk aasta-kaks peale loomeperioodi )+ 95 pea sama välja.
Minu arust annab ka palju vabamate mudelitega edukalt oma loomingut levitada (isegi GPL/GFDL võimaldavad ilusti äri teha, ammugi veel siis Creative Commonsi sarnased leebemad variandid; autoriÕIGUSI kaitsevad ju ka kõik vabad litsentsid). Kui tõesti inimene ei suuda senisest mudelist kaugemale näha, siis kirjandusteose puhul võiks tulla kõne alla variant, mida CC nimetab Founders’ Copyright’iks – ehk siis see kopirait, mis kehtis USA-s selle asutamise ajal. Autori ainuõigus kehtis 14 aastat, mida sai vajadusel veel sama palju pikendada.
Muusikute eluea ja rämeda autorikaitse vahel ma erilist seost ei näe – väga väheste eranditega jookseb lõviosa rahast plaadikompaniide taskusse. Sama lugu on suuresti ka kirjanike ja kirjastajatega. Absurdselt pikk kaitseperiood ei anna autoritele erilist võitu, küll aga vähendab nende võimalust võita oma toodete leviku pealt. Praegu teenivad kirjastused ja plaadifirmad nendesamade surnud muusikute loomingu monopoliseerimisega ränka pappi, muusikute pärijad ei saa sealt eriti midagi. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkan ma mõistma (ehkki esialgu veel täielikult ei jaga) Stallmani radikaalset väidet, et kommertssoft (või üldse mistahes kinnine tükikaupa müüdav sisujupp) on aprioorselt ebaeetiline nähtus…