Käsmu laager

Iga-aastasesse Käsmu trennilaagrisse minek oli sel aastal suure küsimärgi all, kuna nädalajagu enne õnnestus korralik kaelanärvi põletik hankida ja viimane nädal möödus enamasti tugitoolis istudes. Viimaks riskisin siiski üheks päevaks minna. Õige otsus oli.

Rein tuli haigusest hoolimata ka kaasa (vaatas trenne ja tegi pilte – pildid on koos Kaku kommentaaridega [L] KAKKr’is väljas), ka Tõnu otsustas tulla. Lisaks olid Mitsubachi klubist veel Jaana ja Eerogi kohal.

Igati õpetlik asi – Kai Koskinen-sensei on tõeliselt hea õpetaja. Mõõgatrennis sai seniõpitu kenasti üle korratud ning mõned vahepeal muutunud asjad ümber õpitud. Õhtul tegin veel senseile kontrolliks kõik katad ette – meeldiva üllatusena oli sensei päris rahul (arvestades kaelajama ja sellest tulenevat vormilangust).

Kahe trenni vahepeal toimus veel miski sürr teatejooks – eriline kino oli etapiga, kus osaleja pidi jooksma kummargil viis ringi ümber maha toetuva bokkeni, otsaesine vastu bokkenit surutud. Nagu arvata, võttis see pea ringi käima ning mõned sellid jooksid tagasi ikka väga huvitavaid trajektoore pidi…

Teine trenniseeria tutvustas Koskinen-sensei enda uusloomingut nimega Practical Defensive Fighting System ehk P.D.F.S. Mõnigi kord on sellised projektid andnud vaid kesiseid tulemusi, kuid Koskisel on tõepoolest õnnestunud Escrima, Krav Maga, jujutsu jms kokkusegamisel tuletada lihtne ja praktiline enesekaitsesüsteem, mis sobib just turvatöötajaile ja politseile. Eriti meeldis üks peamisi algasendeid – kui mitmed kunstid alustavad “kõva mehe” seisakust (rusikad püsti, kuri nägu ees), siis P.D.F.S. kasutab “relax”-stiilis seisakut, lahtised käed ees, peopesad väljapoole (“ma ei taha sinuga kakelda”). Kui aga kraakleja sellest maha ei rahune, tuleb sealt edasi päris koledaid asju. Üks põhimeetod oli “peast kinni ja siruli” – seepärast tuli ka see trenn pooleli jätta, kael ei kannatanud.

Üks naljakas moment kah… Koskinen seletab: selle võtte juures võtke vastasel juustest kinni. Mõtleb natuke ja täpsustab – kui on (ta ise on munakiilakas). Siis lisab kähku: kui juukseid pole, võtke kõrvadest. Seepeale pobiseb mölakas siinkirjutaja kuuldavalt “Kui on”. Koskinen kuuleb ja põrutab: kui kõrvu kah pole, siis on tegu marslasega ja võtke kinni millest tahate – kasvõi antennidest…

Õhtuks oli olemine suht kapsas, aga asi oli seda väärt. Kahju, et kõike kolme päeva ei saanud kaasa teha.

2 mõtet “Käsmu laager” kohta

  1. Tervist!

    See Käsmu laager tundub üsnagi huvitav. Olen ka ise võitluskunstidest pikka aega huvi tundnud (arvata on, et see tekkis juba noorest east tigedaid onusid jalgadega telekas vehkimas nähes). Kuid see selleks…

    Kui ma õigesti aru saan, siis oli tegu siiski traditsiooniliste võitluskunstide laagriga, kus te tegite ”surnud trenni” (suure tõenaäosusega isegi see P.D.F.S). ”Surnud treeningu” all mõtlen ma eelkõige seda, et võtete või tehnikate harjutamise ajal ei avalda partner sulle vastupanu. Muidugi harrastavad inimesed traditsioonilisi võitluskunste ka puhtalt hobi pärast, kuna see näeb demonstratsioonesitluses ”ilus”välja. Siiski, kui inimene teeb sellist asja mõttega, et ta suudab ka reaalses olukorras sama korrata, tekitab see paraku lihtsalt sinu egos suure illusiooni.

    Enne, kui sa mõtled endamisi, kes see ma selline olen, et niimoodi arvustan, siis tahan rääkida pisut Brasiilia Ju-Jutsust ning MMA-st (Mixed Martial Arts). Ma käisin 2005/2006 sügisest suveni Priit Mihkelsoni trennis.
    Trenn ise koosnes kolmest distantsvõitlusest: kauge(löögid), lühidistants(põlved, peahaarded, küünarnukid) ja intiimne (ok nali…tegelikult kolmas oli maasvõitlus – peamiselt bjj maadlus). MIs selle trenni vahe võrreldes näiteks karatega, wing tsun või ükskõik millise TMA-ga (traditional martial art), on nimelt treeningviis. Priit kutsus seda ”elususeks”, mis tähendab maakeeli seda, et partner osutab sulle tehnikate õppimise ajal mõningat vastupanu.
    Igas trennis tegime ka sparrimist (sõbralik võitlus partneriga), peamiselt lukumaadlust (ligi 90% rüselustest toimub reaalses olukorras siiski maas, huvitav statistika minu meelest). Treening oli alati lõbus ja mitte sõna otseses mõttes peadpõrutav.

    Paraku see hooaeg pidin trenni katki jätma just ITK tõttu. Kuid ma arvan, et ma olen sinus piisavalt huvi äratanud, seega annan sulle mõned lingid:
    -> http://www.elustreening.ee/ee/ – Tartu poiste koduleht, see tasub kõige põhjalikumat uurimist, räägitakse täpsemalt ”elususest” ning sisaldab huvitavaid artikleid ning videosid. TMA inimestele on see nagu reaalsusesse tööv kõrvakiil 😀
    -> http://www.3dtreening.ee – see on Tallinna klubi koduleht, Priit tegeleb täpselt sama asjaga nagu Tartu vennadki ja nad on head sõbrad. Priit tegeles ka kunagi TMA-ga, niiet temeaga saab ”elususe” ja ”elutuse” väga pikalt-laialt diskuteerida.
    Iseasi, kas sa sind selline trenn huvitab, aga Priidu trenni soovitan kasvõi korra lihtsalt vaatama minna. See on väga huvitav kogemus.

    See on küll pisut offtopic, aga ma mäletan ühte trenni, kui üks Eesti koondise vabamaadleja (selline 1.90 pikk lihamägi) maadles ühe Priidu ”padawaniga”, kes on füüsiliste näitajate poolest umbes nagu mina (1.80 pikk ja kuskilt särgi vahelt muskleid välja ei punnita). Mis sa arvad, kumb võitis? 😀

    Innar

  2. Priitu tean päris hästi. Ta oli enne Riveta klubis (Riveta pealiku Tamo Vahemetsa ja minu abikaasad on õed). Olen ka tema trenne laagrites näinud ja ka Elustreeningu veebi olen külastanud. Üldiselt pean teda asjatundlikuks selliks.

    Põhimõtted on ju kõik õiged. Mis aga natuke seal häirib (kusjuures üldse BJJ puhul kipub seda rohkem esinema), on tüüpiline võitluskunstide lastehaigus “meie jagame matsu kõige paremini”. Nii on ennegi lapsi koos pesuveega välja visatud. Kummalisel kombel tundub mulle, et BJJ (ja vist siis ka Elustreening) ise kannatab sama asja all, mida teistele ette heidab – nimelt tundub mulle, et nende submission wrestling töötab efektselt ainult üheainsa vastase puhul, ning ka siis tuleb eeldada, et see ei suuda talle pea ees jalgadesse jooksval kutil kolpa sisse lüüa, enne kui too haarde sisse saab. Reaalselt sõltub kõik ikkagi konkreetsest olukorrast ja inimestest. Ka on reaalses konfliktis väga sageli tegu abivahenditega (nuga, pudel, toigas, puujalg…).

    P.D.F.S. on üsna elus asi (peaaegu kohe peale mingi võtte õppimist hakatakse seda tegema liikumiselt). Escrima niisamuti. Koskise kirju elukäik sisaldab minuteada ka turvamehe ja väljaviskaja ameteid (ma ei või 100% väita, kuid tundub olevat ka selline juhtum, kus võitluskunstid on noorest pätist pikapeale toreda inimese kasvatanud). Niipalju võin aga küll omast kogemusest öelda, et selle mehega tülli minna ei tahaks.

    Kui Tallinnas oled, võin omalt poolt välja pakkuda tulla Priit Dello Escrima trenni proovima (nende jujutsu koolkond on rohkem traditsiooniline, see ehk niiväga ei huvita).

    Aga igal juhul tore, et kirjutasid – oli meeldiv mõtteid vahetada. 🙂 Minu enda budotausta võid leida minu kodulehelt.

Kommenteerimine on suletud