Fixi kuulates

… tänases Vahur Kersna saates ei oleks küll uskunud, et tegu on 40-aastase bändiga, kes pole lisaks veel 5 aastat proovi teinud.  Evald Raidma lauldud “Veel üks laul” kõlas laivis pea sama hästi kui omaaegsel plaadil, tegu on kindlasti ühe parima eestikeelse poplauluga läbi aegade (ehkki väike eeskuju on kindlasti olnud biitlite “Hey Jude”).  Ning “Viimane mohikaanlane” rokkis samavõrd pilkelõbusalt kui siis, kui tsensorid selle pea kohe peale väljatulekut ära keelasid – tekstis esinevate selgete paralleelide tõttu.  Üksnes Toomemetsa hääl on veidi väsinud, aga isegi see vedas veel ühe klassiku, “Tsirkuse”, kenasti välja.

Väga suur kummardus bändile, kes laulab-mängib peale 40 aastat paremini kui suur osa praegusi eesti popiidoleid. Saates visatud kild 50 aasta kontserdist ei pruugi üldse sõnakõlks olla.