28.09.2021 arhiiv

ITSPEA ja Clannad, 1

28.09.2021

Nagu lubatud, järgmine muusikamaraton tuleb veidi pehmemal teemal – seekordne sihtmärk on taas kord üks väga pikaealine iiri suguvõsaansambel (kellel see lausa nimeski kirjas). Algselt nimetasid nad end nimelt iiri keeli “an Clann as Dobhar” ehk “perekond Gweedore’ist”, pärast esimest edu 1973. aastal sai sellest lühemalt Clannad. Bändi moodustasid kaua aega ingliskeelse nimekuju järgi Brennani pere õde Maire/Moya, vennad Ciaran ja Pol ning nende kaksikutest onud Dugganid (Noel ja Padraig). Veel üks õde osales vaid paaril varasel albumil, läks seejärel oma teed ja sai samuti väga kuulsaks – tema nimi on Eithne Pádraigín ní Bhraonáin ehk lühemalt Enya.

Alustati traditsioonilisel viisil nimialbumiga 1973. aastal (Spotifys on selle 2014. aasta remaster). See on puhtakujuline folkalbum, enamik lugusid on rahvalaulud ja suurem osa on ka iirikeelsed. Siit on kõige rohkem pinnale jäänud avalugu “Níl Sé’n Lá” Pol Brennani flöödi- ja Ciaran Brennani kontrabassisoolodega – seda lugu on hiljem kasutatud palju kontsertide lõpuloona. Aga keldi ornamenti meenutavalt keeruline ja ilus muusikamuster on siin juba algusest peale paigas (näiteks hiljemgi kuuldud ilusas ballaadis “Thíos Cois na Trá Domh”). Ülejäänutest üsna erinev lugu on “Liza”, mis on selge oma aja pehmema progeroki esindaja (ja mõjub ülejäänud folgi taustal tunduvalt vanamoodsamalt).

Aasta hiljem ilmus Clannad 2 (jälle kuulasin hilisemat, 2006. aasta uusversiooni). See mõjub eelmise albumi loogilise jätkuna, ent saund tundub veidi poleeritum (kohati on lisatud trummid ja sünt). Taas aga on enamik lugusid emakeelsed (Brennanite kodukoht Gweedore Iirimaa loodeosas Donegalis on osa Gaeltachtist ehk iirikeelsest Iirimaast) ning domineerib rahvamuusika. Rohkem pinnale jäänud lugudeks on siin “Coinleach Ghlas an Fhómhair” ja tempokam “Teidhir Abhaile Riú”, mida mõlemaid kohtab hiljemgi kontserdil ja mitmel Clannadi kogumikul.

1976. aasta Dúlamán algab nimilooga, mis on jäänud tänini üheks bändi kaubamärgiks, teiseks kuulsaks looks on siin “Siúil a Rúin” (seda on esitanud päris paljud esinejad). Ka instrumentaali “The Galtee Hunt” ning veel paari iirikeelset lugu on rohkem kuuldud. Selle plaadiga tuleb produtsendiks Nicky Ryan, kes hiljem jätkab Enya juures.

1980. aasta plaadiga Crann Úll lisandub esmakordselt Enya (klahvpillimängija ja taustalauljana) ja bänd kasvab kuueliikmeliseks. Üldine nägu on sama kui varasematel (iiri rahvamuusika, palju emakeelseid laule), aga kõla hakkab “paika loksuma”. Tuntumatest lugudest on siin palju eri esitustes kuuldud ballaad “The Last Rose of Summer” ning hästi omanäolise meloodiajoonisega nimilugu (tõlkes tähendab pealkiri õunapuud).

Fuaim aastast 1982 on ainus Clannadi album, millel Enya on bändi ametliku liikmena kirjas. Nicky Ryan üritas bändi saundi moodsamaks keerata ning siin plaadil on lisaks rohkemale sündile ka muid uusi pille kasutatud. Ent ülejäänud liikmed peale Enya ei olnud moderniseerimisega päri ning Enya lahkus bändist selle plaadi järel koos produtsendiga, alustades enda edukat soolokarjääri. Paradoksaalsel kombel on aga just see plaat Clannadi üleminekualbum elektroonilisemasse ajajärku ning viimaks said nad laiemalt kuulsaks vist pigem just ajakohastatud saundiga. Siit plaadilt võib selle viimase näiteks tuua näiteks “Mhórag ‘s na Horo Gheallaidh” – tüüpiline uuskeldi lugu väga hea mitmehäälse vokaali ja taustasündiga.

1983. aasta Magical Ring on lisaks pealkirjale veidi ingliskeelsem ka lauluvaliku osas, ehkki iiri keel on endiselt ülekaalus. Siit tuleb esimene suur Clannadi hitt – “Theme from Harry’s Game” on juba uuskeldi klassikaks saanud (huvitaval kombel ei tähenda refrääni “Fol lol de dol” mitte midagi, see on lihtsalt silpidega mängimine), teine tuntud lugu on “Newgrange”. See ei ole enam folgiplaat – isegi kui siin on mitmeid rahvalaule, on siin tugevamini tunda Ciaran Brennani mõjutusi progest, jazzist ja popist. Isegi Clannad 2 plaadil olnud rahvaviisi “Coinleach Ghlas an Fhómhair” uusversioon on selgelt moodsama kõla saanud.

Legend 1984. aastast tõi Clannadi veelgi laiemalt pildile. Esimene täiesti ingliskeelne ja täiesti omaloominguline plaat, sisuliselt eduka filmisarja “Robin of Sherwood” soundtrack. Poleeritud ja müstiline uuskeldi saund, mitmed väga head lood – eriti muidugi ikooniline “Robin (the Hooded Man)”, sarja tunnusmeloodia. Aga ka “Now is Here”, “Together We”, “Lady Marian” jt.

Järgmine plaat järgmisest aastast, Macalla, näib jätkavat samast – avalugu “Caisleán Óir” võiks vabalt olla Legendi “ülejääk”. Seegi plaat sisaldab suurelt osalt omaloomingut, rahvaviise esindab üksnes taas palju lauldud-kuuldud “Buachaill Ón Éirne” (parim lugu plaadil – väga ilus kitarr, aga kogu seade on väga hästi õnnestunud). Üldiselt kõlalt on see plaat aga selle bändi ilmselt üks kõige rohkem popikõlalisi ja vähema “oma näoga” albumeid – kvaliteetne raadiomuusika, aga mitte rohkemat. Ehk ainult avalugu ja kohati veidi Jim Steinmani ooperlikku kõla meenutav “Almost Seems (Too Late to Turn)” jäävad sõelale (lisaks ainsale rahvalaulule).

1987. aasta Sirius on mitmel loetud hinnangul Clannadi kõige rokilikum plaat ning sel hinnangul võib põhi all olla küll. Kõik lood on ingliskeelne omalooming, stiil on kohatise proge- ja jazzilõhnaga poprokk. Tublisti on kuulda elektrikitarri, mis on selle bändi jaoks üsna ebaharilik instrument, mitmes loos on kasutatud ka külalisesinejaid (näiteks Bruce Hornsby). Eriti ava- ja nimilugu sarnanevad Clannadi asemel pigem Iona muusikaga.

Jätkub nädala pärast…