… mis jällegi kisub tänapäeva kontekstis prohvetikuks. Enda “Muhulaste imelikes juhtumistes Tallinna juubelilaulupeol” kirjutas Juhan Smuul 1967. (!) aastal nii:
“Solvunuid palutakse koguneda laululava taha!”
Need sõnad jäid kuidagi õhku rippuma ja tekitasid kuulajates hämmastust.
“Mis solvunud?”
“Kes nad on?”
“Mis rajoonist?”
“Ju midagi segamini läks!”
“Sellest koorist pole siiani kuulda olnud.”
“Nähtavasti eksitus.”
Nii arutati ümberringi. Kuid see polnud eksitus. Uus koor ilmus lavale. Meie kolm sõpra olid liiga kaugel, et eraldada üksikuid nägusid, üksikuid häälterühmi. Aga üldpildis jättis see väike koor sünge mulje.
Teadustaja astus mikrofoni ette:
“Esineb (ta võttis taskust pika pabeririba) EN Kirjanike Liidu, EN Heliloojate liidu, EN Arhitektide Liidu, Eesti NSV Teatriühingu, EN Kunstnike Liidu ja Organiseerimatute Vabakutseliste Liiga Solvunute Sektsioonide ühendkoor.”
/ … /
“Koori juhatab,” ütles teadustaja, “John Mürk-Trumm.”
John Mürk-Trumm ilmus lavale, kandes oma õlgadel au, vastutust ja ülimalt solvunu saatust.
/ … /
“Koor esitab kaks laulu. Esimeseks kuuleme Mürk-Trummi “VAJA VANGI ON PANNA SEE MEES”.
Bassid, baritonid, aldid, tenorid, üldse — kõik hääled vedasid ühetoonilist viisi nagu ikkes härjad. Tekkis mulje, et jalge all on nätske savi; ees — sügisene soo; pea kohal — tinane taevas.
