Täna annab Kristjan Port ERR-is lugejaile soovituse lahkuda “tõejärgsuse” vältimiseks sotsiaalmeediast.
Osaliselt võib seda üleskutset mõista. Sotsiaalmeedia on nagu va Forresti kommikarp – pole aimugi, mis sealt järgmisena ette jääb. Kui kitsendada soovitust ainult edevusvõrgustike peale (Instagram, Snapchat, üha enam ka Facebook), siis võiks isegi nõustuda.
Ent tänase meediapildi tingimustes hakkab isand Pordi üleskutse kõlama sarnaselt soovitusega “Ära triipu tõmba, tõmba piipu!” ehk lihtsalt ühe kurja asendamisega teisega. “Traditsiooniline” meedia on olnud alati kallutatud (vanemates ja stabiilsemates ühiskondades ei ole ühe või teise kanali kallak isegi mingi saladus) ja ainuüksi selle juurde tagasipöördumine lükkaks inimese lihtsalt praegu pumba juures oleva seltskonna mõttemulli sisse – kasvõi sellesama üleskutse ilmutanud kanali nimes on esimene R-täht paras anekdoot.
Vahe “vana” ja “uue” vahel tuleb sisse eelkõige sellest, et “uues” on mõnevõrra lihtsam jälgida erinevate mõtteviiside kanaleid. Ühte RSS-i lugejasse võib lükata kasvõi kõrvuti Trumpi ja Clintoni, Ossinovski ja Helme, Memokraadi ja Objektiivi. Hakata tellima samade rühmade häälekandjaid paberil või üritada jälgida neid teles ja raadios oleks üsna lootusetu üritus.
Nii et pigem tuleks mitte sotsiaalmeediast loobuda, vaid kasutada seda isegi rohkem, ent valivalt ja teadlikult. Tuua (mõnevõrra sarnaselt Wikipedia NPOV-reegliga) kokku eri seisukohad (välistades kohe alguses mistahes kanali neutraalsuse!) ja siis kasutada sünteesiks omaenda kaalikat.