Pan Puchaczi seiklused Poolamaal

Kakk tegi tembu ja võttis vastu kutse tulla Poolamaale Bydgoszczi (saksapäraselt Brombergi; nime kirjutamaõppimine võttis jupi aega) linna siinsesse eesti mõistes kommertskõrgkooli külalisprofessoriks. Teemaks on lühendatud koond IT kolledži ITSPEA ainest, lugemine peaks ameerika keeles käima.

Et asi ikka päris hardkoor oleks, sai võetud ette autosõit. Enne sai veel tuttuus Garmini Nüvi GPS hangitud, et puht huvi pärast selle järgi orienteerumist proovida.  Ette rutates selgus, et vähemalt Poolas ja vähemalt selle mudeliga kehtib põhimõte IBM ehk it’s better manually.

Algas siis reis kolmapäeva lõuna paiku ja esimeseks sihiks oli Vilnius, kus Portos heaks tuttavaks saanud leedulane Ramunas oli lahkelt nõus öömaja pakkuma. Kuuetunnine sõit läks üllatavalt valutult, ainult lõpus tuli taevast tõsine paduvihm, mis koos saabunud pimedusega muutis võõras linnas seiklemise parajaks nuhtluseks. Aga viimaks õnnestus Ramunase elukoht meie Lasnamäe sarnases paigas ikka üles leida. Auto osas loeti sõnad peale, et kõik väärtuslik kaasa ja ei midagi nähtavale. Nojah, eks ka meil on veel neid paiku alles, kus sama kehtib.

Ramunas ise on lahe sell ja tema abikaasa osutus samavõrd toredaks inimeseks. Küll aga oli mõnevõrra tegu nende hüperaktiivse kassinoorukiga – hästi kummaline, idamaa lühikarvaliseks nimetatud elukas. Muidu polnud häda, oli päris vahva.  Aga hommikul kippus sell kella viie ajal tähelepanu nõudma. Ronis diivani peal pähe ja lärmas…. Igavene tüütus. Käskisin Ramunasel kassi Gremliniks (ehk ameerika keeli Paharetiks) ümber ristida.

Paraku jäi hommikul ära Vilniuse kolledži külastus (neil tuli midagi ette), seega läks kohe sõiduks. Kui Leeduni oli GPS enam-vähem ilusti asju näidanud, siis Poola piirile lähenedes läks asi ikka sassi küll. Vähe puudus, et oleks Lukašenka kuningriiki sisse sõitnud. Ja kui viimaks Poola sai, siis oli otsetee näitamisest ikka väga kaugel. Eriti kui poolakad on võtnud nõuks enamikus läbitud linnades vähemalt ühe tänava, kustkaudu GPSi arust tingimata sõitma peaks, üles kaevata. Igal juhul oli teekond Bydgoszczi täiesti müstiliselt psühhedeelne rõudtripp.  Positiivse poole pealt nägi palju ilusat loodust – ida-Poola loodus on tõesti ilus. Aga samavõrd selge oli kahjuks ka see, et 50 aastat perversset nõukavärki on kunagisele suurele kultuurrahvale üsna hukatuslikult mõjunud.

Nii Leedus kui Poolas olid vaieldamatult ilusad ja korras kirikud ja väiksemad pühapaigad (peamiselt ristikujud, nagu neid katoliiklikes maades mujalgi kohtab). Leedus oli lisaks sellele täiesti unikaalne teeäärsete puitskulptuuride rohkus – osa neist needsamad ristikujud, ent leidus ka muid, nagu näiteks vist üks ussikuninganna Egle kuju. Ent kui Leedu ja Läti näisid Eestist vaid veidi rohkem räämas, siis Poola linnad olid seda juba tunduvalt enam. Positiivne pool jällegi see, et Eestil pole häda miskit.

Viimaks B-linna kohale saades selgus taas kord huvitav asi – hotell, mis pidi kooli kõrval asuma, oli ootamatult vahetatud mitu kilomeetrit eemalasuva vastu – tõsi, kuuldavasti vaid kaheks ööks (ja hotellil ei ole iseenesest midagi häda). Hommikul “tööle” minnes sai inimestega tutvutud ja need on päris toredad. Ja kampus on päris kena, asub jõe ääres ja on hästi roheline. Ning jõel sõidab päikesepatareide(!) jõul töötav jõetramm.

Samas on tõsine nöök ikka inimeste nullilähedane võõrkeeleoskus (muuhulgas ka hotelli söögikohas, kus gluteenijama osas jäi targu nõu küsimata). Kui ikka ülikool tahab võtta suuna külalisõppejõududele, siis peaks ka võtme- ja sööklatädi elementaarselgi tasemel suutma inglist rääkida. Siin on see asi ikka oioi kui kaugel – mis siin sööklast rääkida, kui külalisõppejõul palutakse enda aine hinded sisestada… ainult poolakeelsesse ÕISi. Loe siis nagu oskad.

Kui tulles tundus, et vene ütlus raudteest ja mõistusest pädeb poola liikluskorralduse kohta (arukusega pole kuigivõrd pistmist), siis nüüd paraku näib ka, et üldine orgunn on täiesti masendav. Päevaõppe tudengitega saime esimese loengusessiooni kenasti maha (jättes kõrvale asjaolu, et loomulikult saadeti nad alguses valesse auditooriumi ning loeng algas seetõttu veerand tundi hiljem), ent väga suur osa tudengeid ei suuda tegelikult võõrkeelset ainet vastu võtta. Samas on see neil tunniplaanis kohustuslik – lahendasime asja nii, et rahvas kirjutab lõpus testi asemel kokkuvõtva poolakeelse essee, mille siis kohalikud ära hindavad (positiivne aspekt: Kakul on tööd vähem).

Õnneks on siin ka teine külalisõppejõud – soomlane Ville Saarikoski Laureast.  Saime kiiresti tuttavaks ja kuna otsapidi ka uuritav rida kattub (sotsiaalmeedia), siis ehk ka kasulikku infovahetust. Ka oli vahelduseks mõnus soome keelt puhuda ning kohalike peale uriseda. Aga pühapäeval on uus katsumus ees. Siis on vaja õpetada kaugõppureid, kes on vanemad ja oskavad tõenäoliselt inglise keelt veelgi sandimalt kui tänased päevaõppurid. Ja loomulikult oli alguses jutt selline, et “võta valvelauast tädi käest võti ja loe ära” (muid kohalikke majas muidugi pole).  Guwno!!!

Aa, pealkirjas olev nimi on poolakeelne sõna kassikaku kohta.