Alguses oli plaan ise ka “Vabaduse laulule” kohale minna, lõpuks kujunes aga nii, et vaatasin telekast. Parem oligi.
Tahtmine on tegijatel ilmselt kõva, aga seekord läks metsa peaaegu kõik, mis minna sai – alates helitehnikast ja lõpetades esinejate valikuga. Laulva revolutsiooni üks sümboleid Justament pandi algusse, kui rahvas polnuud kohal ja teleülekanne polnud alanud, see-eest lõpus oli Malcolm Lincoln. Kogu repertuaar oli üks ilus heeringasalat vahukoorega – eraldi võttes teatud seltskondadele väga OK, aga summaarselt täiesti öökimaajavalt söögikõlbmatu.
Mis oli ometi arus….
* Kerlil, kes tuli kodumaa aastapäeva kontserdil lavale omaaegse Sigue Sigue Sputniku (mis oli omas kontekstis päris lahe bänd) väljanägemisega? Pole selle muusika fänn, ent “Jää kuldseks” ja eriti “Eesti muld…” oleksid raadiost kuulduna (s.t. ilma pildita) täitsa meeldinud. Sorry, kuid “Eesti muld ja Eesti süda” langes seekord täielikult ulmeliselt mööda esinemiskostüümi ohvriks. Hollywoodis mõnel LGBT-üritusel, lasku käia. Aga mitte Lauluväljakul 20. augustil.
* Jaak Johansonil, kes üdini musikaalse inimesena valis paljude eesti regiviiside hulgast rahvaga koos esitamiseks välja ilmselt kõige raskema saadaoleva? Enamik publikust jäi selle helistikuvahetuse peale lihtsalt lolli näoga vahtima ja lavalolijad pidid üksi punnitama.
* Sinéad O’Connoril, kes tõenäoliselt tähtpäeva olemust tajuda suutva inimesena ja kogenud esinejana tuli kontserdi lõpunumbriks lavale ülikammerliku, väikesesse suitsusesse iiri kõrtsi sobiva kavaga? Omal moel oli see täiesti ilus esinemine (natuke meenus paari aasta eest Dublinis kuuldud-nähtud Eliza Gilkysoni kontsert), aga täiesti vales kohas. Ja too õnnetu viimane klassikalise hiti esitus… Ei tahaks rohkem kommenteerida.
Järgmine kord võiks sel päeval tõesti pigem öölaulupeo mudelit kasutada. Või kui tehagi selline tasuta kontsert (iseenesest pole ka halb variant), siis tuleks palju paremini läbi mõelda, miks, kes ja kellele.
Kahju….