Arhiiv

Bossimusa

16.09.2012

Bruce Springsteen (ehk Boss, nagu teda fännid tunnevad) on ilmselt ameerikaliku hea kolmeduuriroki kroonimata kunn.  Vähe on neid, kes suudavad paari-kolme akordi ja üsna staatilise meloodiajoonisega nii palju ära öelda – saladus peitub ilmselt isikupärases esituses, väga heas taustabändis ja üliheas arranžeeringus (kõik need on Bossil läbi aegade tipptasemel olnud), lisaks on Springsteeni laulutekstid sedasorti muusika kohta väga head. Seekord paneks siia välja (ikka tuubist leituna) ühe enda lemmiku tema repertuaarist  – “No Surrender”.  Kahjuks ei leidu originaal-stuudioversiooni Bossi ilmselt kuulsaimalt plaadilt “Born In The USA”, kuid leidub kolm väga head muud:

  • Üks 2004. aasta kontsertversioon – küllaltki originaalilähedane (alguse riff on teine) juhtme ja matsuga variant.  Asja teeb väga kihvtiks aga see, et juba veidi vanema Bruce’iga laulab duetti noorema põlve rokkar, Pearl Jami solist Eddie Vedder. Pearl Jam üldiselt Kaku lemmikute hulka ei kuulu, aga Eddie hääl on hea ning selline “isa ja poja” variant kõlab loomulikult ja siiralt.
  • 1984. aasta akustiline kontsertversioon –  palju noorem Bruce, kes laulab aga märksa vanema inimese fiilinguga, lisaks on brucelik minimalistlik suupill täiesti kümnesse. Bob Dylan tõstaks pöidla.
  • 2006. aasta akustiline kontsertkaver –  sama kutt, kes paar aastat varem Bossiga duetti laulis, laulab nüüd üksi.  Meeldivalt vastandlik esitus, Bruce’i energia asemel on isegi veidi unistav folgimõtisklus. Aga Eddie esitus on parimaid kavereid, mida seni kuuldud – võtta Springsteeni laul ja panna sinna veel tublisti juurde on kõva tulemus.
  • APDEIT 19.09 – [L] lükkame ühe naishääle ka veel juurde: Maeve O’Boyle on noor šotlanna, kes laulab vanu laule. See siin on huvitav kantrisegune variant tollestsamast Bossi loost.

Keldivärki

04.06.2012

Seekord pakuks kuulata ühe tõsiselt ilusa keldi loo mitmes esituses. Lugu on “Fare Thee Well Love”.

Tommy Fleming ja Eleanor Shanely – ilus esitus, eriti tõstaks esile Tommy ooperitenorit ja tausta orelisaundi (Hammond C3?).
* Lisa Aherne – üdini naiselik versioon, esitatuna hoopiski lõõtspillimees Liam O’Connori kontserdil külalisena. Hästi südamlik esitus, mis tekitas kontserti vaadates (ema tõi kunagi selle DVD Iirimaalt kaasa) küsimuse, kes selle show tegelik staar oli.
* Rankin Family – see kanada perebänd Nova Scotiast on kohati iirlasem kui iirlased ise.  Kes ei usu, võib lisaks kuulata [L] Mairi’s Wedding’ut – üks kodanik kommenteerib Tuubis nii: “If this song doesn’t get your leg moving and put a smile on your face…. i’m sorry to tell you, but you’re dead.” – AAMEN!

Aga lugu ise on tõsiselt armas, seda kõigis esitustes.

Ugripoppi eri aegadelt

10.04.2012

Tuubist jäi silma üks omaaegne hitt  kolmes versioonis –  pärit teispoolt lahte, aga siinpoolgi olid (peamiselt) plikad laias kaares lookas ning üks hakkaja tüdruk tegi selle jupp aega hiljem ka maakeelsena ära.

* Versioon 1 (laiv-variant, stuudioversiooni kuuleb näiteks [L] siit) – soome megapopparid nimega Dingo ja nende originaalversioon nimega “Levoton Tuhkimo”, pärit nende vist kõige populaarsemalt plaadilt kaheksakümnendate keskelt (Kakk lõpetas siis põhikooli…). Juba tollal tundus, et Dingo on võrreldes suures osas üsna veidrat uinamuinat tootva soome popi-rokiseltskonnaga üsna iselaadi (ja seda heas mõttes). Õnneks polnud nad siiski ainsad, omaaegsetest soome tegijatest sündis täitsa kuulata ka Kirkat, Juicet, Hectorit, Pave Maijast, Miljoonasadet, Hanoi Rocksi ja mitmeid teisi (lisaks otse loomulikult Soome vist läbi aegade parim rokkbänd Leningrad Cowboys). Dingo plussiks võib lugeda ka sedalaadi poppmusa kohta üsna teraseid tekste.
* Versioon 2 – Mari-Leen Kaselaan ja maakeelne “Rahutu Tuhkatriinu”. Üheksakümnendate eesti popi stiilis kaver – ent erinevalt kogu 2QS moosisest tümakast on selles lisaks tümpstaustale ka reaalne pauer sees (eriti hea on agressiivne hammond refräänis). Miskipärast on nad aga refrääni alguse meloodiajoonise ära muutnud.
* Versioon 3 – taas üle lahe, soomlaste “nelja meistri” (Kirka, Pepe, Hector ja Pave olid soome analoog meie “kolmele tenorile” ehk Ivole, Jaagule ja Tõnisele) staadionikontserdilt 2004. aastal. Endale meeldib see Pave Maijase (kes oli muide Dingo hiilgeajal nende põhiline taustajõud) lauldud versioon vaat et kõige rohkem – Dingo hitist on siin tehtud tõsine, hea saundiga ja jõuline klassikaline rokklugu.

 

Eurolaul

18.03.2012

Peale katastroofilist eelvooru suutis ETV siiski sõnnikust hea asja välja sorteerida. Eelvooru laivis see  lugu erilist muljet ei jätnud, nüüd on juba hea lihv peal, korralik saund, ilus lihtne (ilma mõttetu tingel-tanglita) video – ja tulemus on [L] päris kena. Oti lauluoskuses pole muidugi kunagi kahelnud.  Natuke sarnane seis “Rändajatega”, kus algselt üsna hall (ja iseenesest üsna lihtne) lugu lõpuks elama hakkas ja hea tulemuse saavutas.

 

Kus tahaksid õppida Sina?

16.03.2012

Kas siin:

TTÜst leiad endale normaalse mehe! from Raimond Kaljulaid on Vimeo.

Või siin:

🙂

Huvitav lugu

14.01.2012

Kolasin tuubis ja leidsin päris põneva loo.

Rootsi-taani rokkbänd Amaranthe ja nende eelmise kevade “Amaranthine” on üks kõige raskemini lahterdatavaid lugusid, mida seni kuuldud.  Kõlab esmamuljena umbes nii, nagu oleks kokku saanud vana hea Roxette, tänane Europe ja mõni kuri skandinaavia mörinapunt.  Refrääni nakkav meloodiakäik ja naishääl on klassikaline rootsi popprokk, meeslaulja ja kitarrisoolo sarnanevad päris kõvasti Europe’i viimase plaadi omadele ning ka kurjale mörinale on leitud loos koht (lisaks on kurimetallist laenatud mõned kitarrikäigud).

Aga lugu on kokku täitsa mõnus segu, ka tekst on ilus.

Laulupealinn

20.11.2011

… osutus täitsa vahvaks telesaateks. Eeskätt just seetõttu, et tuntud lauljad pidid otsima endale erinevaid laulupartnereid ning seeläbi said laiema kajastuse ka paljud tundmatud, ent üllatavalt head esinejad.

Finaalis oli natuke kahju Tanja Mihhailovast – terve saatesarja jooksul tuli väga kihvte esinemisi, ent kahjuks oli viimane finaalilugu üsna ebaõnnestunud (ehkki väga ilusa ideega) ning see maksiski ilmselt võidu. Puhtpoliitiliselt oleks muidugi olnud kasulik Kohtla-Järve võit – arvata on, et see saatesari aitas Ida-Virumaad päris palju rahva teadvuses taas Eestina tajuda ning mine tea, ehk hakkas ka mõni sealne inimene esmakordselt mõnd eesti kanalit vaatama. Kuid muusikaliselt võitis finaali Ott Lepland ja Kärdla 2:1 (“Tanja Turner” oli endiselt ekstraklass).

Meelde jäänud esitusi sarjast (lisaks finaalile – suht suvalises järjekorras):
* Taimo Toomasti ja Ago Andersoni “Kaunid baleriinid”. Konkurentsitu komöödiapreemia – midagi soomlaste surematu Spede ja Vesku (aka Jean-Pierre Kusela) kanti. Tuubis ütleb üks välismaalasest kommentaator: “I’m not sure which drugs you guys are on, but I want the same! ;)” – aamen selle peale!
* Tanja Mihhailova ja perekond Räitsaku “Fell in Love with an Alien”. Täiesti korralik Kelly Family kaver, plussiks pereisa omapärane saksa aktsent. Kahjuks jäi sama pere finaaliesitus kahvatuks.
* Birgit Õigemeele ja Õige Meeletute “Wannabe” – Kohila õdedepunt andis Spice Girlsile selgelt silmad ette.
* Ott Leplandi ja Kärdla Ühisgümnaasiumi segakoori “Hallelujah” – maailma üks enimkaverdatud lugusid sai ühelt poolt küllalt klassikalise, ent samas ka piisavalt omanäolise tõlgenduse.
* Tanja Mihhailova ja Iisaku segakoori “River Deep Mountain High”  – pole midagi öelda, Tanja Turner on klass. Ja üks maalt tulnud koor paneb veel i-le täpi peale.  Väga uhke.
* Toomas Lunge ja perekond Raamatu “Meeste laul” –  papa Raamat poegadega suutis üllatavalt hästi asendada sukkpükstes Jaan-Villem Sibulat.  Vingelt ürgmehine lugu Volkonskilt ning igapidi täiesti isane ettekanne.
* Koit Toome ja Wannamoisa koori “Legend” –  hea paueriga esitus Kaku omakandirahvalt.
* Tanja Mihhailova ja Viru ÜJP ajateenijate “Kaunimad laulud” – sellest on juba eespool kirjutatud. Ülimalt äge number (lisapunktid veel saatejuht Marten Kuningale Hitleri kombel röökimise eest  stuudios peale laulu).
* Ott Leplandi, Joanna Jürimäe ja Miili Tammeveski “I’m Yours” –  üliväga chill esitus, võiks täitsa kujutada ette kusagil Kariibi kruiisilaeval hulgast ropprikastest miljonäridest koosneva publiku ees.
* Birgit Õigemeele, Tiina Adamsoni ja Lauri Pesuri “Süte peal sulanud jää” – absoluutne lemmik kogu sarjas.

Eraldi mainimist väärib ka sarja keskpaigas ühislauluna esitatud [L] Queeni “I Want It All” – refrääni mitmehäälne vokaal ei jää Queenile alla, Laur Joametsa kitarr kõlab nagu Red Special  ning Koit Toome lauldud avataktid on täiesti Freddie.

Seega kiitus sarja tegijaile (ja muidugi tavapäraselt universaalsele stuudiobändile). Alguses ei tahtnud hästi vedu võtta, aga nüüd ilmselt oodatakse huviga juba järgmist korda.

Ilus laul

01.11.2011

Pühapäevane Laulupealinna saade oli üllatavalt tasemel, tuli eripalgelist muusikat ja ühtviisi vahvas versioonis. Väga kuraasikas lahendus oli pakutud Tanja Mihhailova poolt –  kui ülesanne on laulda koos mundris meestega, siis marsib tüdruk lihtsalt Virumaal Üksik-Jalaväepataljoni  sisse ja küsib: “Poisid, kes laulda oskab?” 🙂  Olusid arvestades tuli ülivingelt välja – oli nii mundrihuumorit, lõbusaid pisikobistamisi kui ehtsat Alo vaimu ning Tanjast saaks vist vajaduse korral täiesti tasemel rühmaülem. Ja ka Koit Toome kooriga versioon “Legendist” oli hea.

Aga täiesti karbi lahti võttis [L] Kohila seltskond. Avalikkusele täiesti tundmata keskkoolinoored laulsid Birgitiga võrdselt (ja tegelikult meeldis mulle Tiina hääletämber rohkemgi kui Birgiti oma).  “Süte peal sulanud jää” on Ott Leplandi originaalis küll kuuldud, aga see laul läks “lahti” alles nüüd (nagu Ivo Linna žüriist märkis, on Oti versioon magusavõitu).  Täiesti 101% elamus.

Selles mõttes on see saade küll igati tänuväärne, et näitab, kuidas võib täiesti n.ö. kännu alt väga vingeid lauljaid leida.

Täna öösel alla ei tee

30.08.2011

Varajane Kelly Family koolieelikust Angeloga solisti rollis.

Täitsa lõpp, mis laul ja video. 😀

White Dress

25.06.2011

Veel üks kauane lemmik Tuubist üles leitud. Fantastiliselt ilus meloodia ja puudutav tekst (Marksi lugude tekstid on pea kõik kõvasti üle keskmise), hea esitus pealekauba (seda sündiklaveripartiid olen palju kuulanud ja loodetavasti sealt ka natuke õppinud).

Leidus ka [L] üks ilus artikkel laulja kohta (küll üsna vanast ajast). Eriti hea on Marksi lause selle kohta, et liiga vähesed kristlikud muusikud kirjutavad horisontaalseid lugusid – enamik tegeleb üksnes vertikaaliga. See peab paraku ka Eesti vastavas seltskonnas üksjagu paika.  Selles mõttes võiks võtta õppust eilegi ühest saksa kanalist jooksnud lõbusast komöödiast “Nunnad hoos” – sealt oli sama asi väga ilusti nähtav. Ühiskonnas levivate eksiarvamuste vastu ei aita miski paremini kui ise rahva sekka minek ja nende paikapidamatuse äranäitamine.