Kaku ajaveeb
Nimekaim Kaido Eriste (ehk [L] EKEK nomenklatuuris isa Thomas) pidas eile Pärnu-Jaagupis oma 40. juubelit ja koos sellega veel mitut perekondlikku tähtpäeva. Pikem seltskonnakroonika (samuti siinkirjutajalt) leidub [L] EKEK veebis, siia paneks ainult ühe tõsiselt laheda pildi, kus sünnipäevalaps koos teiste härradega sirtakit tantsib. 🙂
(märkus: algul tõmmati Kakk kah tantsima, aga hiljuti väänata saanud jalale see üldse ei meeldinud ja tuli järele jätta)
Selle aasta EKEK kirikulaagris näitas isa Heigo rahvale USAst toodud [L] filmi (psst, igasugused kopiraiditropid hakkavad seda kuuldes pröökama!) Martin Lutherist. 2003. aasta toode, valminud kuuldavasti mitmete luterlike organisatsioonide tellimusel ja levivat piiratud tiraažis.
Kuid film on hea. Tõsi, tegu on kahtlemata romantiseeritud käsitlusega suure usureformaatori elust (paralleeli võib tõmmata Franco Zeffirelli 1972. aasta looga Assisi Franciscuse elust [L] “Brother Sun, Sister Moon”) ning eks natuke on ka tendentslikkust näha (kes maksab, tellib muusika), kuid mitmedki ajaloolised detailid (kasvõi kuulus tindipotivise kiusava saatana pihta) on sisse toodud ning tulemuseks on kaasahaarav pilt omaaegse Püha Saksa Rooma Riigi ajast. Kogu selle suurejoonelisuses (vürstide ja kardinalide elu-olu), romantilisuses (Martini põgenemine Wormsist, nunnade põgenemise korraldamine tünnide sees ning hilisem abielu Katharina von Boraga) ja jubeduses (talurahva troostitu elu ning hilisema talurahvasõja metsikused mõlemalt poolelt).
Joseph Fiennes peaosas on väga hea, lisaks on näitlejateansamblis sir Peter Ustinov (Saksi vürst Friedrich Tark) ja Alfred Molina (kurikuulus indulgentsiärikas Johann Tetzel), tore on ka Claire Cox Katharinena ning Bruno Ganz Martini vaimuliku kasuisa Johann von Staupitzina (kes jääb vaieldamatult positiivse tegelasena ometi katoliiklaseks – muidu kipub katoliiklus saama kergelt musta märki külge) ja Marco Hofschneider Martini pikaajalise kaaslase Ulrichina, kes lõpus paraku katoliiklaste poolt ärapõletamise läbi kurva otsa leiab. Targa vastalise Girolamo Aleanderina teeb tugeva näitlejatöö Jonathan Firth.
Ajaloolisi küsitavusi otsimise korral ilmselt siiski leiab. Mõnes kohas on kronoloogia natuke paigast (ajalooline Martin oli vist jupp maad vanem kui filmis). Ehkki Martini inimlikud nõrkused on filmis kajastatud (kasvõi too tindipotilugu), on üle libisetud mõnest seigast, mis tänase vaataja jaoks kangelase portreega ei sobi. Kasvõi ajaloolise Martini soovitus mässavad talumehed marutõbiste penidena mättasse lüüa.
Aga ikkagi – see on hea film. Täiesti vaadatav ka ilma igasuguse teoloogiahuvita kui korralik ajalooline draama, detailide tundmine annab muidugi palju juurde. Võiks ju ka soovitada koolide usundiõpetuse ja ajaloo lektüüriks – kuid ei, äkki hakkab mõni ärksam tüüp seda nähes religiooni vastu sügavamat huvi tundma… 😛 Aga Kakk võtab millalgi kätte ja tellib selle kusagilt ära. Zeffirelli Franciscuse-looga koos.
… toimus siis nüüd sel nädalavahetusel.
Vahva oli. Seltskond oli suuresti sama mis varasematel kordadel, hea oli mõnda vana tuttavat jälle näha. Sai kõvasti musa tehtud (põhiliselt koos vend Janekiga Pärnust), kaigastega vehitud ning sõpradega suheldud, kirikulistena muidugi ka teenistusi peetud. Paraku jäi pildistamine seekord unarusse.
Vahva oli laupäev, kui esmalt pidas isa Heigo pika loengu kiriku ajaloost, siis aga käisid külas päkapikud. Või noh, nii nad esmalt tundusid – tegelikult oli tegu hoopis ansambliga “Valge Vene” (lahe nimi ju). Pärnu Salemi baptistikoguduse neli meest, sellised “vana kooli” vaimuliku kantrifolgi tegijad (ilmalikuma rea pealt võiks ehk paralleeliks tuua Kukerpillid). Muidu Kakk sedalaadi musa väga ei fänna, aga need neli juba hallineva peaga selli (kui mitte arvestada ühe venna kiilaspead) suutsid end kuulama panna küll – mõjusid esiteks siirus ja teiseks läbiv mõnus humoorikus. Lisaks veel hea vokaal, kõik neli suutsid peale pillimängu (kitarr, mandoliin, suupill ja bassmandoliin) ka laulda. Omade lugude hulgas oli mitmeid päris häid, nagu “Lehmalaul” ja “Raskused vormivad mehe”.
Kui kontsert läbi sai, näitas isa Heigo läpparist seinale USA-st DVD-l toodud filmi “Luther”. Sellest kirjutaks eraldi.
Kogu laagris oli juba traditsiooniliselt mõnus ja kodune õhkkond. Aitäh kõigile, kes seda kujundada aitasid, lisaks suured tänud peamistele korraldajatele.
PKala (aka Toomas Nigola) on kirjutanud ühe päris põhjaliku [L] sissejuhatuse leerikursusesse. Ega midagi lisada olegi, Kakk arvab asjadest üsna samamoodi. Twelve points.
… üle-eelmisele sissekandele jätkuks, tollest eespool mainitud foorumist loetu teemal.
Uskumatu, millise vastiku laengu saab peita nii ilusatesse sõnadesse nagu “Jumal õnnistagu sind!”. Ja veelgi uskumatum on see, kui ennast täis võib olla usklik inimene.
Häbi ja paha hakkab.
EPLis (Delfis ka) vigisevad jälle mingid sellid teemal “liiga palju religiooni”. Kahtlemata on kodanikke, kes selle teemaga endale odavat populaarsust teevad (üks selline juhib praegu üht maailma suurriiki). Seda aga ei anna mingitpidi niimoodi üldistada.
Sihukest jura avaldavad meie “ajakirjanikud” küll, sellest aga, et Treffneri gümnaasiumi õppurid on vastuseks õiguskantsleri ettekirjutusele kogunud [L] hetkeseisuga üle 1600 allkirja usundiõpetuse toetuseks, ollakse targu vait. Pole poliitiliselt korrektne ju.
Apdeit – [L] Postimehes sellest siiski räägitakse. Soovitan lugeda ka kommentaare. Väga naljakas on vaadata, kuidas mõnele inimesele tõsimeeli pähe ei mahu, et mõni ärksam gümnasist tahab teiste inimeste ilmanägemisi paremini tundma õppida…
Kakk loeb vahetevahel mõningaid Eesti usuteemalisi foorumeid. Ühes neist on viimasel ajal domineerima hakanud üks inimene, kel on absoluutselt kõik 100% selge ning kes kõik teised vastuvaidlemist välistaval toonil paika paneb.
Selliseid inimesi nähes tekib pea alati mõte – tema Jumal on niivõrd pisike, et mahub täielikult tema peakese sisse ära…
Nimetatud kooslus esitles volbriõhtul Jaani kirikus oma uut plaati “Everything Under The Sun”. Seekord oli Crux rohkem saatebändi rollis – kõik laulud laulis Reverend B (aka Baard Eirik Norheim Hallesby), kes oli ka enamiku lugude autoriks.
Soojendusesinejaks oli Hageri tüdrukutebänd Septem – kohatise konaruse kiuste lootustandev punt (ainult repertuaar oli natuke siia-sinna), solistil on väga hea hääl. Nende esinemist varjutas natuke kehv helikeeramine, tagareas istudes läks kohati saund metsa. Kui aga Crux peale tuli, oli heli tipp-topp.
Crux oli klassikalise anplagdi püsti pannud – akustiline saund (ühes loos oli siiski ka tugev raskerokikitarr sees), lisaks toeks veel ka keelpillikvintett, mis andis kõvasti juurde. Rev. B-d võiks julgesti pidada praegu Eestis resideeruvaks parimaks mees-popplauljaks (kahjuks pidavat ta varsti koju Norra tagasi kolima). Täitsa tõsiselt. Kui üldine hääletämber meenutas kohati Ronan Keatingit, siis kõige hevilikuma saundiga loos “The World To Come” (rock-kitarr ja keelpillid – väga hea saund!) tuli mul paralleelina ette juba Joey Tempest või Sebastian Bach (või kristliku roki rea pealt John Schlitt).
(Apdeit – hiljem kuulasin plaadilt “traadiga” versiooni, mis oli samuti väga vinge, kuid siin hakkas eeskujuna kummitama hoopis veel üks teine, samuti väga hea lugu – Klaus Meine (Scorpions) lauldud “When The Smoke Is Going Down”)
Kahju, et lisalugusid ei tehtud – nende asemel laulis B koos rahvaga noidsamu Puraviku viisile tehtud õnnistussõnu, mida Emmause missal kuulsin. Ilus oli.
Nii ei jäänud muud üle, kui väljapääsu juurest ka plaat osta. Kuulasin kodus üle ja olin ostuga üsna väga rahul. Igatahes oli meeldiv vaheldus eestimaisesse volbriõhtusse lällavate joodikute ja muu läbu asemel.
Eelmisel aastal sai ühe seltskonnaga Tallinna vanglat külastatud – sellest on [L] kusagil eespool juttu ka. Nüüd siis tuli isa Jaanusel jälle idee meid pokri saata, seekord Ämarisse. Ise ta jäi paraku haigeks ega saanudki kaasa tulla, kuid täna olime siis meie teised minekul.
Sama “Lumivalgekese ja pättide” metafoor kehtis suht kenasti ka seekord – ehkki kaplan Olavi oli tsiviliseeritud inimese kombel ülikonnas, meie preili Karoliina sama kena ja klanitud kui tookord ning kick-poksijast pastor Allanit seekord meiega polnud, oli vend Risto endiselt sama musklis, kiilas ja tätoveeritud, Pereraadio hääl Hannes “Evaldipoeg” Hermaküla muidu lohvakate pükste ja pika särgiga (pluss päikeseprillid) ning allakirjutanu endiselt kulunud nahktagi ning veel pikema sabaga kui toona. Hea, et me siiski valvureid ära ei ehmatanud.
Seltskond oli suht samalaadne kui Tallinnas. Esmapilgul ehk nati ehmatav (suures koguses), aga hiljem ära harjudes täiesti suheldav kamp. Muidugi tuli enamusega rääkida omaaegses rahvastevahelise suhtlemise keeles (üks kohalik sell tõlkis meie eestikeelset juttu), kuid meelestatus tundus paljudel suht mittevaenulik olevat, muusika peale plaksutati isegi päris kõvasti.
Piltmõistatus – millised kaks kutti pildilt ei istu kinni (vasak tagareas on Issanda portree, seda mitte arvestada 😛 )
(õige vastus: punases pusas kutt on Risto ja pildil temast vasakul on Hannes)
Musaga oli algul natuke probleeme, esmalt jäi võimendi kirikusse maha ja sünt jäeti seepärast üldse läbi valvekadalipu tirimata. Et aga sealne pill oli üsna “Pille”-tasemel ning samas oli korralik võim olemas, pidi Risto viimaks veel korra läbi valve käima ja kisakasti kohale lohistama. Kuid tundus, et tasus ära – ehkki esimesed lood tegime ilma mikrita ning Karoliina hääl oli üsna sündi taha ära kadunud. Viimaks võtsime mikri kasutusele ja helipilt paranes oluliselt.
Karoliina laulab lisalugusid.
Peale ametliku osa lõppu valgus rahvas laiali – kes rääkisid meie inimestega, kes tulid sünti uudistama ja palusid meil veel laulda. Karoliina laulis veel paar lugu, mängisin vahele natuke Oldfieldi-kitarri (sündiga ikka), siis aga tulid kohalikud sellid musitseerima – võeti ette mõned tuntud vabakiriku ülistuslood üsna iseloomulikus slaavipärases kastmes. Et aga Kaku pill oli veel võrku jäetud, tekkis mõte poistega koos musitseerida. Tuli välja küll ja vennad olid asjast väga vaimustatud.
Poistega koos musa tegemas.
Viimaks tuli ühe eesti poisiga jutuks ka Kaku päris-eriala, seepeale tiriti kohe lähedale ruumi nende “arvutiklassi” vaatama. Välimuse järgi olid midagi PII kanti ja netti muidugi polnud (ehkki mingi reglementeeritud ligipääs pidi netile kusagil olema). Küsiti kangesti arvutikirjandust – peab kappides sorima ja mõned vanad asjad sinna saatma, oma aabitsat võiks kah mõned juurde panna.
Nii et kokkuvõttes täitsa asja ette käik. Kutsuti kindlasti tagasi – eks näe, peaks natuke vene keelega rohkem tegelema. Praegu olen liiga tummahammas.
Kakk nimelt otsustas täna tsikliga Harkujärvele missale ronida. Chopper kiriku ees on meie tingimustes vist suht vähelevinud vaatepilt – igatahes põhjustas see kohalolijates piisavalt elevust ja eriti noorem generatsioon ronis pärast välja aparaati vahtima-näppima. Isegi isa Heigo tuli imeasja takseerima (ja nentis, et Kakk on ikka ull loom küll). Peale teenistust toimunud kohvilauas avaldas rahvas veel kõvasti kiitust ka eileöise esituse eest – seega läks Taevatee taasühinemine asja ette. Tuleb vist edasi mängima jääda (sõltub paljuski sellest, kas Hundu jääb sõbralikku naaberriiki Hiiumaale või tuleb Tallinna tagasi).
Aga ilm oli ilus ning põristada tõesti mõnus. Seepärast otsustasin ka igapühapäevase vanemate külastamise ja saunaskäigu rattaga teha (OK, päris lavale siiski sadulas ei roninud :P). Pärnu maanteel suurima lubatud kiirusega sõita oli küll veidi jahe, kuid mitte midagi hullu. Kohapeal oli ka väikevend, kes kah rattaga ühe väikese tuuri tegi ja asjast suht sillas oli (Kakk kurinahk annab jälle halba eeskuju!).
Tagasi koju sõita oli hästi mõnus – päike just loojus, ilusaid vaateid oli hulganisti. Tsikli puhul on veel üks peidetud pluss sund-jalutuskäik parklast koju – siingi oli hästi mõnus läbi hämarduva Laagri koju jalutada. Kokkuvõttes oli seega igati mõnus päev.