Rubriik: IT

itivärk

Väike fantaseerimine

Ajasin võrgus ühe vana sõbraga juttu ja hakkasime fantaseerima teemal “Mis juhtuks, kui Bill G ja Pisipehme toodaks hoopis … martsipani?” Mõned killud arutelust:
* martsipan maksab kõigest 120 krooni kilo, aga osta saad vähemalt kuuekuulise seedehäire-ravikuuriga kombineeritult
* saia ei saa süüa, sest martsipan on seedimise ära rikkunud
* riigikogule makstakse pappi, et need teeksid vastavad seadused – iga kodanik peab sööma nii ja nii palju
* koolides on odavam martsipan, aga see ajab kõhu samamoodi korrast ära
* räägitakse, et muid toiduaineid enam ju polegi – ja kui isegi on, siis neid tarbivad vaid mingid friigid ja koduperenaisele need küll ei kõlba
* mingi tüüp näitab tänaval näpuga – vaata, see tohman seal sööb SUITSUVORSTI! Täiesti garantiita asi, maal mingi suvalise Antsu tehtud
* lüüakse kella, et vorstisöömise TCO on palju suurem kui martsipanil
* tehakse mingi raskelt kinnimakstud uuring teemal, kuidas Antsu vorst jubedalt kõhu kinni teeb
* vastukaaluks luuakse kenasid pilte rikaste ja ilusate tulevikuühiskonnast, kus kõík vaid martsipani tarbivad

Viimaks ütles sõber, et tal läks selle jutu peale kõht tühjaks. Läks külmkapi kallale – suitsuvorsti otsima.

Ubuntu!

Asi algas peale Kaku Pikast Vennast (ametilt spordiasjade kaupmees), kellel [L] PisiPehmega jahmerdamine kopsikusse viskas, nii et ta oma Microlinki läppariga Kaku jutule tuli – pane Linux peale. Mida sinna panna? [L] Fedora on hea, kuid tahab tihti uuendamist. [L]Mandriva on lihtne, kuid tiba mahukas. [L]CentOS on pika elueaga, kuid töölauale veidi konservatiivne. [L] Debian on ökonoomne, kuid mitte nii lihtne. Otsustas Kakk siis katsetada [L]Ubuntut.

Install läks igati libedasti, päev otsa jama aga tekkis Outlook Expressis asunud träniga, mis on oma vormingult ikka nii proprietary kui vähegi annab. Viimaks õnnestus mingisuguste hirmsate keerdkäikude (mingi Windowsile tehtud konverterijupp [L]Wine all käima aetud jne) ja kurja urina läbi suurem osa infi kätte saada (OE all oleks pidanud tegema Windowsis ekspordi CSV-formaati, aga Windowsi Kakul majas pole).

Aga kui info ületirimine lõpuks ühel pool, sai aega ka masina enda häälestamise ja viisaka softi (s.t. Linuxi oma) pealetirimisega tegelda. Mida aeg edasi, seda rohkem impressed Kakk oli:

* väga korralik “tee nii”-stiilis juhend aadressil [L] http://www.ubuntuguide.org (sel on nüüd ka [L] eestikeelne tõlge olemas)
* lihtne (ehkki tekstipõhine) install – ainus keerukam samm on endiselt partitsioonide tegemine
* väga hea vaikimisi installitav tarkvarakomplekt – ehkki nagu mitme teise distro puhul, ei paigaldata kõige rohkem juriidikaprobleeme tekitavaid komponente (MP3, DivX). Nende lisamine on 99% juhtudel aga üsna triviaalne (vt järgmist punkti).
* Debiani järeltulijana on Ubuntul kasutada aukartustäratava suurusega tarkvaravaramud – peaaegu kõik vajaminev tuli kohale võluvalemiga apt-get install paketinimi.
* Väga suur asi sülearvuti puhul on veatult töötav “magamajäämine” kaane kinnipanekul – Fedora puhul ei õnnestunudki seda tööle saada.

Kriitika? Paar pisipuudust. Peale installi jooksid nii Audacity, MPlayer kui XMMS kokku (Rhythmbox mitte) – põhjus oli süsteemi taustahelis (eri operatsioone nagu aknasulgemised jms saatev tilulilu), mis hakkas neid programme segama. Menüü helivalikust tuli need maha keerata ja kõik lahenes hoobilt. Paar vajalikku paketti (näiteks Java RE ja Nvu) ei tulnud apt’iga kohale ja need tuli eraldi kohale vedada.

Vend oli aparaadiga üsna rahul ja läks minema. Kakule aga oli va Ubuntu nii hästi istuma hakanud, et tuli plaan ka oma läppar selle peale viia. Ja ennäe – install õnnestus taas praktiliselt veatult. Ka Kaku Dell Latitude C640 ärkas kaant kinni pannes ja taasavades uuesti üles! Süsteemi häälestamine ja tarkvara install võttis küll üksjagu aega, kuid tulemus on igati OK. Ka sisemise veebi- ja andmebaasiserveri lisamine (kuna vahel tuleb üht-teist arendada) käis ladusalt. Paar pisiprobleemi lisaks:
* Ubuntul on kaasas [L]OpenOffice.org 1.1.3. 2.0 beeta lisamiseks tuli võtta [L] http://openoffice.offline.ee lehelt värskeima eestikeelse versiooni pakk, teha selles leidunud rpm-failid Debiani deb-ideks (triviaalne) ja need installida.
* FreeCiv puhul olid muud saadaolevad vajalikud paketid uue 2.0 versiooni omad, andmefail aga vana 1.1.4 oma. Lahenduseks oli tirida [L] vastav Debiani pakett.
* Eesti keele tugi jääb Mandrivale esialgu veidi alla, olles võrreldav Fedora omaga.

Kokkuvõttes aga sai väga korraliku töömasina. Kui õieti mäletan, siis varem läpakas olnud [L] Fedora 4 umbkaudu sama tarkvarakomplekti sisaldanud install võttis enda alla ligi 4GB ruumi, Ubuntul on sama näitaja 2.66GB. Nii et kokkuvõttes väga positiivne elamus – ühes pakendis sisaldub suur osa Mandriva paigalduslihtsusest, Debiani ökonoomsusest ja Fedora uudsusest (NB! kõigis neis kategooriates jääb Ubuntu vastavast distrost veidi maha, kuid mitte palju). Ilmselt jätangi läpaka selle distro peale.

Serveri süsteemivahetus

Louisiana raamatukogu itipoisid said omal ajal hakkama tubli teoga – lõid [L] White Box Linuxi nime all esimese laiemalt levinud vaba klooni tuntud, ent kallist [L] Red Hat Enterprise Linuxist. Ka Kakupesa kolis omal ajal Fedora 1-lt sellele üle. Paraku on asjaosalistel ilmselt tööd-tegemist nii palju, et viimase paari kuu jooksul on süsteemiuuendusi üsna kasinalt tulnud. Nüüdseks on [L] CentOS oma arengus WB-st mööda läinud (seal on asjaga tegelejaid tublisti enam) ja oligi ammu plaan see ära teha. Tuli välja, et WB 3. versioonilt üleminek CentOSe vastavale 3. versioonile on täitsa käkitegu – [L] vastava veebilehe näpunäidete järgimine võttis koos restardiga aega umbes paarkümmend minutit. Millalgi tuleks siis ka CentOS uuemale, 4. versioonile üle viia, ent see pole primaarne – RHEL kloonina on tal paar head aastat uuendusi garanteeritud.

Uus spordiala – jätkuks

Soomes tehakse peale hetkel käimasoleva kergejõustiku MM-i ka muud sporti…

Paar sissekannet tagasi oli juttu nigeerlaste tüngaspordist. Nüüd leidsin ülimalt markantse juhtumi [L] ühe soome harrastaja veebist. Tõeliselt tasemel läbi viidud, rääkimata veel andekatest tegelasenimedest (mis on muidugi soomekeelsed, millest õnnetu mugu aru ei saa) ja tõsiselt lahedatest kommentaaridest. Kui piisavalt palju troppidele tünga teha, ehk jääb lihtsameelsete koorimist veidikenegi vähemaks. Pealegi on sedalaadi juhtumid tõeliselt mõnus lugemine.

Pingviiniaabits võrgus

Kakk on teatavasti alates 2000. aastast oma arvutites üksnes pingviini pruukinud ning nii tekkiski mingi aeg mõte oma kogemustest üks raamat kirjutada. Nii saigi eelmise aasta jooksul valmis (ilmus selle aasta algul) [L] Pingviiniaabits. Kuna kirjastamist rahastas tööandja, siis pidi paraku arvestama raha tagasiteenimisega ja nii ei saanud [L]ESR kombel oma raamatut kohe netti panna. K-Salongi poisid aga tegid raamatuga tublit müügitööd ja seda osteti ka otse TLÜ käest. Nüüdseks on raamatu algversioon hakanud veidi vananema (Fedora 2 ikkagi), kuid see materjal suudab algajaid pingviinihuvilisi ikka veel teenida. Nii on see nüüd ka võrgust [L] täies mahus saadaval. Et aga paberraamatut ka veel mõni ostaks, sai litsentsiks valitud [L] Creative Commonsi NonCommercial-ShareAlike.

Uus spordiala Internetist

Seda, et kaugel Aafrikas asub maa nimega Nigeeria, kus elavad toredad mustanahalised inimesed ja kust tuleb palju huvitavaid äripakkumisi, teavad ilmselt paljud. Maailm on suur ning lollikesi, keda nende rahast ilma jätta, leidub kardetavasti alati.

Nüüd aga on tekkinud grupp inimesi, kelle hobiks on “bait-a-mugu”-nimeline mäng (“mugu” pidavat olema termin, mida nigeerlased tüngaohvrite kohta kasutavad, tähendavat umbes “suurt lolli”; käesoleval juhul aga jääb mugu‘ks keegi teine). Mängu eesmärgiks on kirjale vastata ning üritada õnnetu nigeerlasega manipuleerides temaga igasugu asju ette võtta. Miinimumprogrammiks on petise aja võimalikult pikk äraraiskamine (kiiduväärt, kuna seda vähem jõuab ta mõnd lihtsameelset koorida), sageli aga õnnestub too panna isegi ringi sebima, asju ajama ja omaenda raha mängu panema… Vaat seda nimetab Kakk social engineering‘u kõrgtasemeks.

Sai siin loetud üht sellealast portaali nimega [L] whatsthebloodypoint.com. Nimi ütleb juba palju. Pole tükk aega nii jubedalt naernud kui lugedes, kuidas “sportlane” nimetas end elukutseliseks kärbidresseerijaks sir Gerald Womo Milton Glockenspieliks ja saatis mugule isegi vastava ajaleheartikli. Vaene turakas võis end ilmselt üsna kahvatuks vihastada, kui ta viimaks aru sai, et temaga lolli mängitakse. Sellest loost annaks teha lausa korraliku absurdikomöödia.

Sama spordialaga tegelevad ka [L] http://baita.mugu.co.uk, [L] http://the.mugu.co.uk, [L] http://www.419eater.com ja veel mitmed teised. Edu neile!

Kui kunagi aega rohkem, prooviks ehk ise ka.

Kolm hurraad Europarlamendile

… kellel jätkus meelekindlust seista vastu suure rahakoti ja libeda jutuga lobbymeestele ja tõmmata tarkvarapatentidele vesi peale. Lähemalt võib lugeda näiteks [L] FFII vastavalt lehelt, kuhu palju selleteemalisi linke kogutud. Siiski ei peaks vist enne õhtut hõiskama – kord juba lükati see lollus tagasi ja Euroopa Komisjon vedas selle kõiki elementaarseid mängureegleid rikkudes uuesti üles. Nüüd aga on neil seda vähemalt tublisti raskem teha. Tubli töö, parlament! Ja teadaolevalt vähemalt paar Eesti saadikut aitasid sellele ilmselt kaasa, nii et vahelduseks polegi häbi eestlane olla.

Tüng india moodi

The Reg kirjutab jälle huvitava loo sellest, kuidas kasumijanus briti pangad oma teeninduskeskused kõik Indiasse on deporteerinud ja kuidas siis kohalikud sullerid kogu konfidentsiaalse info (kasutajatunnused, paroolid, passinumbrid – ühesõnaga kõik vajalik ideaalseks identiteedivarguseks) rõõmsalt maha parseldavad. Tegelik lugu on pärit kõmulehest [L] The Sun, kelle reporter pättide juures ostjat mängis ja kõik vajaliku ka kätte sai.

Muidu oleks isegi natuke naljakas (kui aus olla, siis IT vallas on kogu brittide värk allakirjutanule juba kümmekond aastat küll üsna retarded tundunud – olgu siis tegu Interneti pikka aega takerdunud levikuga, võrguligipääsuga ülikoolides või tarkvarapatentide fännamisega), aga tahaks väga loota, et rootslaste omanduses olevad Eesti pangad samalaadset kokkuhoidu idapiiri tagant otsima ei hakka…

ITK lõpuaktus

… toimus Teater No99 (endine Vanalinnastuudio) saalis, nagu sealmajas juba tavaks.

Kakk üldiselt igasugu aktusi eriti ei armasta, ITK oskab aga isegi ametlikke üritusi mõnusas häkkerivaimus korraldada. Kuidagi pingevabam kukkus välja kui paljud teised samalaadsed (ilmselt taas tänu Kalle oskusele seda sel viisil korraldada). Kakul tekib juba see staazhika õpetaja rõõm – vaadata, kuidas omaaegsed rebased, keda terve semestri kiusatud sai, nüüd tähtsa paberiga koolist välja marsivad… Ja noor kolleeg, kelle üllatavalt mõnus ja krutskine lõpukõne vägeva aplausi sai, ütles pärast, et kõne stiil olla Kaku käest omal ajal õpitud. 🙂 Vat siis…

Nii et edu kõigile värsketele itikatele ja kogu koolile kah.