Silt: TTÜ

Videoloengud? Tänan, ei!

Tänasega sai läbi järjekordne ring [L] TTÜ STVK kursusega. Läks päris kenasti, rahvas näis üldiselt rahule jäävat. Ühe soovitusena aga käidi välja videoloengute variant. Mõtlesin – ja mida kauem, seda halvem see mõte tundus.

Mida annab video? Võib-olla mingi petliku realismitunde, võrreldes kasvõi veebikonspektiga.  Samas on see tegelikult samavõrd ühesuunaline (õppejõult tudengile) kui tavapärane konspekt.  Video puhul on nii selle algne loomis- kui hilisem täiendamiskulu (aeg, pingutus, materiaalne ressurss)  kordades suurem ning ajakohastamine vaevaline. Eriti kui mõelda näiteks mõnele kursuse kolmandal toimumisaastal ilmsikstulevale, selleks hetkeks vananenud seisukohale või faktile – wikiteksti puhul on parandamine triviaalne (ja seda saab teha ka lugeja ise), video ajakohastamine on märksa suurem tegemine. Järelikult ei sobi see ka ajas kiiresti muutuvate asjade õpetamiseks kuigi hästi.

Video on kõigele lisaks veel ka vähem ligipääsetav erivajadustega inimestele (kurte tudengeid on tänapäeval ülikoolides üsna arvukalt). Videot saab teha ka neile kättesaadavaks, ent see nõuab taas kord eraldi pingutust – samas näiteks võimaldab korrektne tavatekstivorming tänapäeval edukat ligipääsu ka pimedale õppurile ilma erilisi kohandusi nõudmata (ekraanilugejad suudavad seda esitada).

Ja tegelikult ei anna õppejõu visuaal (vähemalt sedalaadi temaatika puhul nagu STVK-s) absoluutselt mitte midagi juurde. Pigem võiks mõelda taskuhäälingu ehk podcasti peale, mida huvilised saavad metsas joostes pleierist või siis autoga pikemat sõitu tehes autostereost kuulata – ent ka selle tegemine on kordades ressursimahukam kui tekstikujul info korral. Video on aga samavõrd vähe “jooksu pealt tarbitav” kui konspekt.  Mis aga veelgi tähtsam – wikitekst võimaldab vähese vaevaga linkida loengumaterjalidesse väga erinevaid asju (enamiku Kaku kursuste puhul on mängus väga lai materjalivalik), mida video aga ei võimalda.  Operatiivsed täiendused on aga üldse välistatud (näiteks kursuse käigus mõne eelmise nädala olulise sündmuse lisamine konspekti).

Eriti arusaamatu tundus aga väljakäidud idee asendada videoloenguga ka iganädalane vestlusseanss (milleks seni on Skype’i tekstivestlust kasutatud).  See tähendaks ainsa tõeliselt kahesuunalise, interaktiivse kursusekomponendi asendamist  “rääkiva peaga” ning ka kogukondliku aspekti väljaviskamist (nädalavestlustes on oluline koht nii tõsisel infol, arutelul, konsulteerimisel kui ka lõõpjutul ja huumoril).

Võib-olla on mõnes teises valdkonnas videoloengutel rohkem mõtet.  Enda õppeainetes ei näe aga ühtki eelist, puudusi on aga karjakaupa.

AK-s viimasel tööpäeval

Käisin täna TTÜ IT-majas ühel seminaril. Vanasti nimetati seda maja AK-ks ehk arvutuskeskuseks ning seal möödus suurem osa Kaku õpingutest ja ka kaheksa esimest tööaastat (suurem osa veel paralleelselt õpingutega). Nüüd aga kolib informaatikainstituut mõnisada meetrit eemale uude suurde õppehoonesse. Kõik kohad olid täis pappkaste ja ringisebivaid vanu kolleege.

Seminar toimus ruumis 118. 15 aasta eest (raske uskuda…) töötas Kakk sealsamas kõrval 117-s ja üritas õppejõuameti kõrval omaaegset rehabilitatsioonitehnoloogia laborit vedada (sellest on natuke pikemalt kirjutatud [L] siin). 118 oli tegelikult ka meile arvutiklassiks eraldatud, ent seda ära sisustada kahjuks ei õnnestunudki – enne sai 2002. aastal jõud otsa.

Päris huvitav tunne oli. Oleks omal ajal Eesti haridus- ja teadusmaastikul natukene inimväärsemad olud olnud, saanuks Eesti puuetega inimeste jaoks palju enam ära teha ja praeguseks võinuks TTÜ-l olla üks omanäoline uurimisasutus (millega tänase seisuga saaks  Euroopast ilmselt nii feimi kui raha). Kahjuks läks aga teisiti.  Teisalt ei ole ka põhjust kahetseda sellele järgnenud TLÜ-sse ja kolledžisse sattumist. Mine võta kinni…

E-õppe loeng TTÜ-s

TTÜ IT-majas pidas huvitava loengu Porto ülikooli professor J. M. Martins Ferreira – teemaks olid e-õppe arengutrendid.

Miskipärast oli reklaam olnud küllaltki tagasihoidlik ning toimumiskohaks pandud üpriski väike seminariruum IT-209. Tegelikult oleks see väärinud korraldamist märksa suuremalt (näiteks E-õppe arenduskeskuse alt) ja miks mitte ka netiülekandega. Loengu slaidid leiab [L] siit – nendes on mitmeid väga huvitavaid linke erinevatele artiklitele ja videoesinemistele, seega kõigil e-õppega tegelejatel tasuks pilk peale heita.

Muuhulgas rääkis professor näiteks
* avatud kursuste (MOOC) buumist ja selle eri külgedest;
* jaapani virtuaalsest popstaarist [L] Hatsune Mikust – publik on reaalne, esineja virtuaalne;
* tänase hariduse ühest suuremast probleemist – reaalelu vajadustele mittevastavusest (õpitakse ja õpetatakse seda, mis on huvitav, mitte aga seda, mis tööd annab);
* Udacity ühe looja Sebastian Thruni väitest, et ülikoolidiplom on “aegunud nähtus”;
* e-õppe erinevatest väljakutsetest (õpetaja roll, identiteedihaldus jt);
* Mozilla Open Badges’ist kui ühest võimalikust hindamisviisist;
* vajadusest hakata õppejõudude juures taas tähtsustama lisaks teadustööle ka pedagoogilist võimekust (seda juttu on Kakk siinmail jahunud juba kümmekond aastat).

Lisaks tuli jutuks ka Google Apps’i  kasutamine e-õppekeskkonnana. Seda võiks mõne väiksema kursuse juures isegi proovida (seal langeb ära üks oluline mure avatud õpikeskkondade juures – autentimine). Samas on juba ka kuulda lugusid, kuidas suurte kursuste korral on asi  Google’ile üle jõu käinud ja kogu üritus ämbrisse lennanud…

Igal juhul oli äärmiselt huvitav loeng – aitäh korraldajatele, aga teinekord tehke see märksa suuremas formaadis.

Rebaselaul anno 1990

1990. aastal tuli TTÜ TI-eriala (majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise automatiseerimine.. ugh) III kursusel korraldada traditsiooniliselt I kursuse vastuvõtt ehk rebasepidu. Tavapärase retsimise asemel sai tehtud natuke inimlikumaid asju (ehkki rebasevande andmiseks ladusime terve rühma kenasti suurde kuhja, suured poisid alla- ja väikesed tüdrukud ülespoole. Vandes olid punktid nagu “Tõotan mitte tarvitada printerites kemmergupaberit” jms). Üks meeldejäänud asi oli aga rebaselaul, mille esitas rebaste segakoor Raekoja platsis ning hiljem uuesti ka peol. Laulu viisiks on “Põdra maja”, teksti autorit võite ise kolm korda arvata.

Sõnaseletused:
* AK – TTÜ arvutuskeskus, praegune IT-maja Raja tänaval.
* TI – see eespoolmainitud koleda nimelohega eriala. Suupärasemalt infotöötlus, praegu on sellest saanud äriinfotehnoloogia.
* Refrään koosneb enamikus tollal levinud programmeerimiskeelte ja rakendustarkvara nimedest.

Laul sai sihuke:

Rebane kord õhinal
AK majja sisse lippas
Pühalikult tõotas ta –
hakkan õppima!

R: BASIC, BASIC, Turbo C
Publisher ja Symphony
Pascal, FORTRAN, AutoCAD –
Elagu TI!

Teisel kursal ikka veel
arvutites uurib-puurib
ikka kindel on veel meel –
õppima veel peab!

R:

Aga jõuab kolmas kurss,
jalad seina peale viskab –
kuradile kõik see jurss,
olen juba boss!

R:

Neljandamal koolis tukub,
viiendalgi on ta kuss,
diplomiga pähe kukub –
olen loll kui suss!

R:

Kaku avatud kursused kevadel 2013

Kakk jätkab enda üsna edukaks kujunenud Wikiversity-põhiste avatud kursuste seeriat ka algaval kevadsemestril. Kavas on

*  Sotsiaalne tarkvara ja võrgukogukonnad (TTÜ äriinfotehnoloogia magistriõpe, ainekood IDK6100, 5 EAP) – kahe eraldi rühmana päeva- ja kaugõppele. Päevaõppe kursuse avakohtumine toimub esmaspäeval, 28. jaanuaril kell 12.00 TTÜ auditooriumis X-413 ja kaugõppe oma laupäeval, 2. veebruaril kell 12.15 auditooriumis II-409. Kursus kestab 4. veebruarist 17. maini.

* IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid (IT kolledži õhtuõpe, ainekood I008, 4 EAP) – Kaku EIK põhikursuse veidi lühendatud e-variant.  Avakohtumine toimub neljapäeval, 7. veebruaril kell 19.45 IT kolledži auditooriumis 316.  Kursus kestab 11. veebruarist 26. aprillini.

Mõlemad kursused on saanud Eesti E-õppe Arenduskeskuse kvaliteedimärgi (ITSPEA 2010, STVK 2011) ning ITSPEA ka 2010. aasta Aasta E-kursuse preemia.

Märkused:

* Kursusel osalemine on avatud kõigile (s.t. niisama targemaks saamine ei maksa osalejale midagi), kuid ametliku diplomi või tõendi saamiseks tuleb selle soovijatel pöörduda vastava õppeasutuse poole (ilmselt TTÜ-s Avatud Ülikooli ja EIK-s täiendõppesse). Vajadusel saan aidata asja korraldada. NB! See muidugi ei käi vastava õppeasutuse ametlikult kursusele registreerunud tudengite kohta – nemad saavad eduka soorituse korral enda EAP-d igal juhul kirja.
* Avatud kursusemudel eeldab kaasatöötamist kogu kursuse vältel, põhiosa tööst tehakse ära nädalate kaupa kursuse käigus (erinevalt traditsioonilisest kolmeöölisest tuupimismaratonist enne eksamit). Iganädalaseks töökoormuseks tuleks arvestada vähemalt paar-kolm tundi.  See-eest puudub STVK-s eksam üldse ning ITSPEA-s on selle osakaal 40%.
* Kursusega saab liituda kogu kursuse vältel, ent 51%-lise minimaalse läbimisläve ületamine eeldab üldjuhul siiski osalemist arvestataval osal kursusest.
* Avakohtumisel osalemine on väga soovitav – eriti neile, kes pole sedalaadi õppevormiga varem kokku puutunud.  Elu näitab, et puudujad hakkavad hiljem pikalt-laialt uurima, mis ja kuidas – seda kõike oleks kohale tulles saanud teada palju vähema vaevaga.
* Mida rohkem on kursusel rahvast, seda rohkem tuleb teistega arvestada (eriti käib see Skype’i vestluste kohta). Suure seltskonna puhul tuleb ka arvesse võtta, et õppejõu reageerimisvõime on piiratud – näiteks 15 inimesega kursusel saab eeldada, et õppejõud kommenteerib kõigi osalejate ajaveebipostitusi, 150 osaleja korral käib see aga talle üle jõu.

Jõudu osalejaile. 🙂

“Please tell Microsoft about this emotion”

Uudistes räägitakse, et TTÜ ja Microsoft hakkavad arendama emotsioonipõhist televisiooni (ERR).

Natuke… ebamugava tunde tekitab.  Kinect on lõbus mänguasi, meil on kolledži fuajees kah üks sihuke üleval ja aeg-ajalt kohtab selle ees naljakalt kalpsavaid-vehkivaid tudengeid kah.  Kuid arvestades mainitud suurfirma senist ajalugu ja mainet a) töökindluse, b) turvalisuse, c) juriidiliste sigaduste ja d) eetiliste möödalaskmiste osas, oleks igasuguse vähegi tõsisemate potentsiaalsete tagajärgedega süsteemi (võtame täiesti lambist näitena mingisuguse kaadervärgi, mis jälgib psühhoneuroloogiahaiglas patsientide emotsionaalset seisundit) loomine nende toodangu peale üsna kaheldava väärtusega idee.

Listida või mitte listida

Taas kord on tekkinud probleem ühe õnnetu postiloendiga – nimelt on TTÜ majandusteaduskond tekitanud miski listi enda vilistlastest. Nominaalselt on ka Kakk seda – majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise automatiseerimine (apiapi, mis lohe) ehk natuke tuntumalt TI-eriala tollases TPI-s kuulus sinna 1988. aastal sisse astudes ja paar esimest aastat peale seda ametlikult majanduse alla

Muide – automaatikas, kus veel paar arvutitega seotud eriala oli, ilutses vastuvõtutingimustes huvitav klausel “vastu ei võeta…. kesknärvisüsteemi kahjustusega inimesi”. PCI käib teatavasti sinna alla, nii et automaatikud oleks Kaku viisakalt sohu saatnud. Aga tegelikult ei tahtnud mitte sellest rääkida.

OK, tehti list ja nüüd on sealtkaudu paar teaduskonna kokkutuleku teemalist kirja tulnud. Mingil X-põhjusel on aga listi lisatud täiesti suvalisi tegelasi – ja kõik need suvalised tegelased pöörduvad juba mitmendat päeva korraldajate poole (rohkem või vähem viisaka) palvega nad listist eemaldada. Ja loomulikult tehakse seda… listi enese aadressil.

Päris huvitav on näha, et sama arutult kui eestlased reageerivad sellisele probleemile ka hiinlased ja tšehhid (paar esimesena pähekaranud näidet).  TTÜ majandusteaduskond üritab vist iseendale DDOS-i korraldada…

Juhe-ndaja

Tänasega sai suur tudengijuhendamismaraton siis ühele poole. Bilanss:

* 2 TLÜ magistrit
* 1 TTÜ magister
* 1 TLÜ bakalaureus
* 8 IT kolledži diplomit (1 arendaja, 2 admini, 5 tehnosuhtlejat)

Lisaks veel 4 ITK tegelast, kes eri põhjustel ja etappidel lõputöö tegemise pooleli jätsid ja kaitsmise edasi lükkasid.

Hindesaldo (TLÜ tähed on teisendatud numbriteks):

* 2 x 5 (ehk “suurepärane”)
*  5 x 4 (ehk “väga hea”)
* 4 x 3 (ehk “hea”)
* 1 x 2 (ehk “rahuldav”)

Hinded oleks muidugi võinud veidi paremad olla, aga sel aastal hinnati üsna rangelt ja nii suure hulga juures jäi tõesti igaühe jaoks aega vähem kui oleks tahtnud.

Muidu tähendab “juhendaja” teatavasti ametiisikut, kelle ülesanne on tudengi juhe kokku ajada (vt poolitust). Praegu on aga ka juhe-ndajal juhe kapitaalselt koos.  Hea, et läbi sai. 🙂

APDEIT 11.06: TTÜ lõpetanud Carolyn tegi Kakule ka vastava särgi. Suured tänud!! 😀

Kakk, juhtmega lind

Halloo, naabrimehed?

Postimees kirjutab, et [L] TTÜ tahab hakata nime ära muutma.

Ausalt öeldes ei saa hästi pihta. Jah, praegu on erinevad nimed – eesti keeles tehnikaülikool ja inglise keeles university of technology. Aga samamoodi on näiteks ka kuulsa Rootsi KTH-ga (isegi USA MIT eestikeelne tõlge peaks olema mitte “tehnoloogiainstituut”, vaid toosama selgelt arusaadav “tehnikaülikool”, sest seda ta ju sisuliselt on – muidugi märksa kõvemal tasemel kui meie oma).  Ja Helsinki Aalto tekke taga oli eri koolide liitumine, mitte lihtsalt ringinimetamine. “Tehnoloogiaülikool” aga kõlab eesti keeles hoopis halvasti, pealegi on sõnade tähendusväljad eri keeltes erinevad.  Pealegi ei saa öelda, et TTÜ maailmas väga tuntud oleks – nimevahetus aga laseb sellegi pisku torust alla. Eestis aga on Tehnikaülikooli kaubamärk täiesti tunnustatud asi.

Aga artikli kommentaariumi lugedes tekib taas kord kaks emotsiooni:

* Mitmed inimesed kas ei jaga matsu või üritavad tahtlikult nime allatõmbamise läbi Tehnikaülikooli mainet vähendada (nagu juhtus TLÜ nimeks “Linnaülikooli” puššimisega, mis Euroopa kontekstis viitab pigem meie rakenduskõrgkoolide sarnastele uuema aja õppeasutustele)

* Tartu ülikoolist on paraku saanud meeletu komplekside pesa.  On seal tõesti asjad nii pahasti, et lisaks mitmesuguste projektidega teistele käkikeeramisele (näiteid ei hakka praegu tooma, aga neid on võtta mitmeid – eesti kõrgharidusmaastikul käituvad nad üha enam nagu Microsoft arvutimaailmas ja Venemaa poliitikas) peab hakkama lausa kommentaariumides lollusi rääkima…?