Kaku ajaveeb
Võitluskunstid (peamiselt jaapani budoalad, aga ka mõned muud)
Eile käisime ühe mõnusa trennipundiga Tartus kohaliku budoklubi rahvast utsitamas. Hästi vahva (ehkki väsitav) reis oli. Aga järgnevalt paar naljakat ülesvõtet mobla pealt….
Kemmerguvahtkond ehk “sensei ajab tähtsaid asju, mitte tülitada!”
Huvitav, miks sellise nimega maaletooja kleepekas siia masina peale jäetud on…?
… tuleks anda kahele anonüümseks jäänud tänavapätile, kes mõned päevad tagasi üritasid ühelt inimeselt väga ebaõnnestunult raha välja pigistada ning pidid hoopistükkis tulist valu kannatama. Preemiat väärivad nad seetõttu, et väljavalitud ohver küsis neilt peale mõningat vestlust ja selgitusüritusi otse, kas härrad soovivad kere peale saada ehk selle või hoopiski tolle teise hästituntud karatekoolkonna võtetearsenali läbi…
Kaku kobujutsuõpetaja Rein on varasem doktoritöö juhendaja. Trennikaaslane Jaak oli Kaku õppejõud ja hiljem töökaaslane. Ja nüüd laekus trenni ka tsikliõpetaja Aivar. Rääkimata veel Kaku enda õpilastest, keda ka üksjagu trennidest läbi on käinud.
Aga tegelikult on hästi vahva.
Eile unustasin kirja panna. Viimased nädalad on hullult kiired olnud ja kui endal on aega tekkinud, siis ei saa va samuraid telefoniga kätte. Eile sain siis seal viimaks tunnikese trenni teha. Õnneks tegeleb sell omal käel aktiivselt harjutamisega, füsioterapeut Anu ja kasvataja Aleksei on ka tublisti abiks. Nii et pikkamööda asi areneb.
Trenni bilanssi jäid mõõgatehnikate kordamine (spastika annab pikkamööda järele, aga sellist pehmet ja samas ometi väga rasket lööki, nagu vaja oleks, on esialgu veel keeruline saavutada) ja Wing Chunist laenatud käetehnikad (mida saab idee poolest ka toolis teha, kuna puusapööret pole niiväga vaja ja keskliinilt tulevaid lööke ei takista ka tooli selja- ega käetoed). Lisaks tubli annus targutamist eri teemadel (näiteks rahaasjad, naised ja muu sihuke, millest mehed omavahel räägivad. Maksil veel autot pole, seega see teema jäi kõrvale).
Kooliasjadega pidi enamvähem olema, aga üritab tuleval nädalal ka sellega tegelda.
Viimaks sai see treenerieksam ühele poole. Teooriaga oli paras keemia, tööd oli eelmistel nädalatel palju ja aega õppimiseks kuigivõrd ei jäänud. Nii olidki täna hommikul mitokondrid, anaeroobne lävi ja sporditurundus peas kaootilist Browni liikumist tegemas.
Lõuna ajal tuli siis tunni ajaga täita test – 20 küsimust üldainetest (anatoomia, füsioloogia, spordimeditsiin, treeningumetoodika, majandus, turundus) pluss 20 erialast (kobudo). Erialaga saime kõik kenasti hakkama, aga va üldainetega sai jubida. Viimaks, kui positiivne tulemus siiski teada anti, tuli sümpaatiline üleväsimus peale (see olli muide üks küsimus) – tekkis tahtmine lollakalt itsitada, nägusid teha ja midagi jaburat korda saata. Pingelang ja täiesti tühi pea takkapihta.
Õhtul tuli siis kahe suure sensei (Jukka Helminen Soomest ja Igor Neemre Tallinnast) nina all näidistrenni teha. See läks aga palju vabamas õhkkonnas ning kõik tundsid end hästi. Suured isad jäid kõigi meie nelja kandidaadiga rahule.
Nüüd on siis Kakk Eesti Olümpiakomitees registreeritud kobudotreener. Esialgu küll vaid 1. tase, nii et võib assisteerida ja vahel mõne trenni anda. Aga kevadeks tahaks juba 2. taset saada.
Ae, sm Pudvedjev! [L] Jaapanis ahistatakse Vene kodanikke! Saada kohe [L] polkovnik Ivan sinna samuraisid karistama!
OK, kui nüüd tõsisemalt Wakanoho, Roho ja Hakurozani kingasaamisest rääkida, siis kuttide kanepisuitsetamine on ainult osa probleemist. Palju hullem on tüüpiline venemaine valetamine ja vassimine, mis viis auväärses eas meeskonnajuhi (kes oma hea nime meeste kaitseks mängu pani) näo kaotamiseni ja sunnitud lahkumiseni. Õnn, et enam pole Sengoku Jidai ajastu (või ka veel XX sajandi algus) – siis oleks see lõppenud seppukuga…
Avalikkuse ees häbitu valetamine ja isegi Vene saatkonnaga ähvardamine ajas aga nihonjin’idel kopsiku täis – ainuüksi kanepi eest oleks ehk antud paariturniiriline võistluskeeld ja tabelis kukkumine (mis olekski olnud paras karistus), nüüd aga peksti osseedid koju tagasi. Autunne on Jaapanis (erinevalt Venemaast) veel väärtuseks, mida hoitakse.
Aega oli täna vaid kolmveerand tundi – aga jõudis natuke nii Maksi kui Madisega bokkeneid vibutada kui ka Maksile uued harjutused peale panna. Kõhuli maas “sabaliputamine” (ehk pee-punkti keeramine sinna ja tänna), roomamisharjutused (esialgu kohapeal ja ainult jalgadega) ja külililamangus jala tõstmine ette-taha (esialgu läheb veel vaevaliselt, aga küll minema hakkab). Kõhupõikide treenimise utsitamiseks andsin kutile veel karate käetehnikaid juurde – seekord pöördelt haito ja shuto. Igatahes on viimased nädalad tubli edasimineku andnud – näiteks jalg on vahepeal põlvest veel tiba rohkem liikuma hakanud.
Maks on viimasel ajal suht korralikult end liigutama hakanud ning tulemusi on juba näha. Igatahes istudes jalasirutused, mis poole aasta eest üldse ei toiminud (jalg lihtsalt ei liikunud), on nüüd hakanud vaikselt paranema – täna hoidsin mingit kummipatja ees ja lasin tal seda jalaga taguda. Seejärel sama padi ning nüüd selle surumine päkaga ette. Sisuliselt jälle karate: mae geri keage ja mae geri kekomi… Eks kunagi jõuab ka päris jalalöökideni, kui kõik laabub. Lisaks veel varbseina ääres seismine ja varvastele tõusmine – esialgu jalgade jõust ei piisa, tõmbab põhiliselt kätega. Aga küll ka varbad tööle hakkavad.
Ülakeha puhul on endiselt märksõnaks kõhu põiklihased. Kaigas õlgadele ja kerepöörded, pluss veel üks pöördelt käelöökide seeria selja taha.
(Kõrvalepõikena: viimane harjutus on natuke realistliku taustaga – senise kogemuse alusel leidub ka meie maal töllakaid, kes omast arust nalja tehes ratastoolis inimesele selja taha hiilivad ja järsult lükkavad. Sellisele kulub distsiplinaarkaristus ära küll)
Viimaks vibutasime natuke ka nunchakut. Maksi puhul on jällegi primaarne mitte võitlemine, vaid suutmine kätt nii sujuvalt pidurdada, et nunchaku teab kuhu ei põrka. Aga esimese korra kohta tuli välja küll.
Üks kuuba kutt, Angel nimi, oli madinakunstides kõva käsi (õigemini jalg – tegu oli Tae Kwon Do’ga). Ta võitis palju võistlusi ja sai isegi olümpiavõitjaks. Järgmisel olümpial aga sai ta poolfinaalis pähe ja pidi hapu näoga pronksimatšile minema. Seal aga läks hoopis pahasti.
Angel juhtis matši ja lõi varba kõvasti ära. Istus maha ja arvas, et saab eduseisus olles aega venitada. Kohtunik aga ajas reeglites näpuga järge ja kuna üle ühe minuti ei tohi vigastusega võistlejat tohterdada, lõpetas too matši ära ja mõistis Angelile kaotuse. See ei mahtunud kangele sellile kuidagi pähe.
Angel kukkus kõva kisaga õigust nõudma. Seda aga ei tahetud anda ning lõpuks sai ta nii kurjaks, et valas matši juhtinud kohtunikule kannaga pasunasse. Angeli treener oli sama kuri ja ei teinud isegi katset vabandada.
Asi lõppes aga kurvalt – Angelit ja tema treenerit ei taheta elu lõpuni ühelgi võistlusel näha. Hoolimata sellest, et ta kunagi tšempion oli.
(vt ka [L] Wikipediast)
Kus point on? Ole nii kange mees kui tahes, teistele ülbelt kannaga pähe andmine ja reeglitele vilistamine lõpeb eluaegse diskvalifitseerimisega. Üks kuuldavasti kõva judomees võiks siit omad järeldused teha.
Täna peedistasin lastekodus Maksi. Positiivne on, et käte spastika on tublisti vähemaks läinud, bokkeni põhilöök oli pea sama sujuv ja fokuseeritud kui meie mõõgatrenni algajamatel tegelastel. Kutt tahab muidugi pidevalt “kaklemise nippe” õppida ja siis peab Kakk jälle seletama, mis selle trenni juures peamine on… Täna andsin uued hingamisharjutused ning jalasirutused ja kerepöörded (kõhu põiklihased on ikka nadid). Istudes ja kätega põlve alt hoides sai juba jala veidi liikuma, mida varem ei saanud. Võtsin kasutusse ka paar tehnikat Saaremaal Ilpo-senseilt õpitud Matsumura no Rohai katast – ennäe, milleks ka see hea oli. 🙂
Igatahes selle aastaga võiks päris kõva edasimineku saada, kui sell ise liiga lohe ei ole.