Rubriik: Kreisid killud

Igasugust sürri, nalja ja lollusi

Iiri asi

Tõsiselt andeka rahvusliku otsimootoriga on maha saanud iirlased – vt [L] http://www.doogle.org. Eriti lahe on see “I’m Feeling Bolloxed”…

Teeks ka eesti asja – näiteks koogel.ee? Eesti variandis peaks olema põhimärksõnadeks vist “autod”, “naised”, “õlu” ja “Meie Mees”. “Bolloxed”-nupu asemele sobiks lakooniline “On vä?”.

Rooma Vol. 2: Vatikan ja segased kolleegid

Eilsest jäi jutt pooleli lõuna paiku. Lõunasöögid on olnud OK, aga paraku peab kõike tarbima püstijalu… Eks siis rahvas otsib igasugu nurgataguseid, kuhu oma taldrikulaadungiga vajuda.

Pärastlõunane EADTU sessioon jätkas ümmargust juttu ning kuna Kakk oli üksjagu autis, tuli hotelli kerida ja tunnike magada. Õhtuks sõidutati meid bussidega Barberini lossi, mis pidavat Itaalia kaitsejõududele kuuluma. Kena koht – esmalt saime tükk aega väljas jalutada ja süveneva pimeduse kiuste pilte teha (pildid panen eraldi välja, kui aega saan), seejärel lasti meid lossi.

Lossi esimeses saalis ootas üsna luksuslik külmlaud, kus kokk otse seakintsu küljest singiviile nüsis ja laual resideerus aukartustäratava suurusega parmesani juustu ratas. Seal sai üksjagu juba kõhtu täidetud, siis aga juhatati meid veel kõrvalsaali, kus pakuti kolmekäigulist (itaalia traditsiooni kohaselt pasta, põhiroog ja magustoit, lisaks veel kohv) õhtueinet. Karmi kõhutäite leevendamiseks aga saime hiljem üksjagu marssida, kuna buss ei viinud meid päris hotelli juurde. Õhtu oli aga väga ilus ja jalutuskäik oli mõnus.

Kerisime Mardiga põhku ja jäime magama. Kella nelja paiku äratas meid miski mürtsatus – algul tundus, et meie enda toas kukkus midagi ümber. Uurimine tuvastas aga, et hääl tuli väljastpoolt. Mõned minutid hiljem hakkas Mardi mobla plinkima ja värisema… Nimelt oli kolleeg Hans alles koju (hotelli) tagasi jõudnud ja korraldas oma toas afterparty‘t.. Me uniste inimestena sest eriti huvitatud polnud – alles järgmine päev kuulsime, mis tsirkus seal käis.

Ajasime end hommikul üles ja läksime sööma, mõningaid tegelasi meie seast seal polnud. Lasime siis hotellist jalga ja läksime Vatikani avastama. Hästi vinge koht on küll – kujutan ette, mida võis keskaegne talumats tunda, kes esmakordselt Peetri kirikusse sattus… Kahjuks olime seal viiekesi – Kakk oleks vist heameelega seal terve päeva istunud, nüüd aga tuli teistega arvestada. Koduteel põikasime ka Hispaania treppe uudistama.

Kakul on kujunenud omajagu umbusku lõunaeurooplaste suhtes ning selle täiendamise eest hoolitsesid ka itaallased. Rongis üritas üks paarike Marti rahakotist ja moblast vabastada – rahakotitasku nööp saadi juba lahti ning moblagi oli peaaegu käes, siis aga sai Mart jaole, mobla kukkus maha ja pätid lasid kiiruga jalga. Oleks ise heameelega paar eurot loovutanud võimaluse eest mõnel sellisel tegelasel nina kukla peale välja lüüa – tõsiselt öökima ajavad sedasorti kahejalgsed. Õnneks rehabiliteeris itaallasi omajagu üks mõistev metrooametnik, kes meid arusaamatuse tõttu aegunud piletite kiuste metroosse lubas ja piletite asja selgeks tegi.

Kakk on füüsiliselt üsna vormist väljas, viimane jupp rännakut hotelli sujus üsna vaevaliselt. Tuleb end kodus kindlasti rohkem liigutama hakata. Hotellis saime mõned minutid puhata, siis läksime lõunale. Seal siis selgusid pikemalt ka kolleegide öise peo asjaolud – muuhulgas ka üks õpetlik loeng retoorika teemadel, mida lahtiselt aknalt uinuvale Rooma linnale valjul häälel peeti (urbi et orbi eesti moodi või vähemalt midagi sarnast; loeng oli muidugi maakeeles)… Kahju, et italiano’d seda hinnata ei osanud.

Pealelõunal ootab ees UNIVe projekti lõpusessioon ja siis veel miski õhtune väljasõit. Sellest siis järgmisel korral.

Naljakas nõustamine

Kakk käis täna [L] ELIL juhatuse koosolekul ja korjas sealt üles ühe naljaka voldiku. [L] Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuse väljaanne (miskipärast kirjutavad nad “keskuse” lahku, nagu “poolsuitsu vorst”), räägib puuetega inimeste nõustamisest. Pealkiri aga on veidravõitu – voldikule on kirjutatud “Peer-nõustamisest”. Võiks nagu mõelda, et jutt nendest puuetest, millega kaasnevad seedeprobleemid ning flatulentsiraskused. Aga ei – kogu asi ei seisne üldse peeretamises, vaid AS Tangu asjapulgad on lihtsalt ingliskeelse sõna peer tõlkimatult üle võtnud ja mõtlevad selle all nõustamist, mida viivad läbi omasugused, s.t. antud juhul teised puuetega inimesed. Ilus asi, aga sellise nime all sellega küll kaugele ei jõua – elementaarne keeletaju võiks ametnikel siiski olemas olla.

Peer-nõustamine...??

OK, nõus – ingliskeelset peer’i on tõesti raske tõlkida. Ise pakuks kaudse selgitava variandina “horisontaalnõustamist”, kuid päris hea puht-eestikeelne sõna võiks olla “semunõustamine”. Aga ka ebatäpne termin oleks parem kui praegune umbjabur “peer-nõustamine”.

Nii et armsad AS Tangu inimesed – palun mõelge teinekord natuke, enne kui hurraaga kellegi välismaalase ideed realiseerima tormate. Praegune termin kõlab umbes sama hästi kui piljardiklubi “Kepp & Kerad”.

Teeme aknad lahti, et neid sisse ei visataks

“Armas jumal! Bill, Windows kuulutatakse freewareks!”

See naljakas kild pärineb eesti võrgufolkloori klassikast, [L] Viimse Programmeerija nimelisest “Viimse reliikvia” IT-paroodiast. Sealt on pärit ka mitmed muud head ütlused, nagu “Number kaks. Vend Albert Jägala jõelt (albert@jägala.jõgi.ee)!”, lahe laul “Formattijaaa! Format-tiii-jaaaa!” jmt. Vabavaraline Windows sobis siia ritta absurdsuse poolest ilusti.

Kuid kümmekond aastat hiljem on seis üksjagu muutumas. Soovitaks lugeda [L] Wolli arvamust asja kohta. Kakk on küll põhimõtteline tarkvaravabaduse pooldaja, kuid nii optimistlik olla veel ei julge (ehkki ka Kakk arvab, et Billi senine viis raha teha on end täielikult ammendamas ja lähituleviku tarkvaramaastik hakkab üksjagu teistmoodi välja nägema). Aga oleks ju ilus lahendus. Iseasi, kas kõik veendunud pingviinifännid kohe Windowsile kolivad, kui see vabaks antaks – aga see on siis juba pigem maitseküsimus.

Näis, mis saama hakkab.

Aafriklast emuleerimas

Nädalavahetuse alguse saanud kino ei taha ikka veel läbi saada. Vist õnnestus Herr Doktoril Kakule midagi sisse sööta, mida ise ei mäleta ja mis põhjustas üsna hullu allergilise reaktsiooni (kunagi ammu sai see endale mingi lolli rohuga külge hangitud, tänini ei kannata niisket ja külma ilma) – öö läbi ei saanud magada, kõik sügeles hullult. Hommikul olid sõrmed paistes ja mis kõige hullem – päeva peale hakkasid huuled paiste minema! Viimaks panin töölt punuma, käisin Laagris arstil ja sain ravimeid. Koju jõudes aga sai kodused üsna ära ehmatatud – Kakk ju pesueht aafriklane, huuled paksud nagu vorstid…

Õnneks võttis tablett paistetuse niipalju alla, et kella neljase loengu sai ilusti peetud ning õhtusega polnud enam mingeid probleeme. Õhtuks oli väljanägemine peaaegu endine. Aga kokkuvõttes üsna vastik kogemus…

Imeline elusloodus

Täna tuli miskipärast peale äravõitmatu soov kirjutada Aafrika loomadest. Kahju, et meil Eestis neid nii vähe on, aga ehk olukord pikkamööda paraneb. Eriti meeldivad mulle sellised suured ja vägevad loomad. Nad peavad iga päev väga palju rohtu sööma ja kui ikka palju süüa, siis tuleb suur häda ka. Siin siis ka sobiv pilt:

Üks vägev Aafrika loom

Kinnitan, et käesoleval artiklil puudub igasugune seos lähenevate valimistega.

Roheline K-ga prügikast

Kunagi, kui Kakk väike oli, elas temaga samas kandis üks paarikümneaastane Downi sündroomiga sell. Oli teine muidu heatahtlik ja seltsis lastega, armastas naabermaja taga kiigel istuda ja jämeda häälega laulda joriseda nagu Põrgupõhja Jürka. Ei pannud pahaks suuremate poiste nöökamisi ja vahel ka kerget kiusu. Kuid kui teda mõni suurem poiss ikka tõsiselt mõnitama hakkas, võis asi kurjaks minna – ühel juhul saatis äravihastatud tegelane oma narrija suunas (ja jõudu tal jagus!) pooliku telliskivi, mis vaid napilt tolle peast mööda läks. Parem mitte mõelda, mis oleks tabamuse korral saanud…

Eesti rahvas sarnaneb päris palju tollele Downi sündroomiga sellile. Laseb endaga igasugu imet teha ja lepib sellega. Kuid kui näha Tallinna tabanud K-prügikastide (mitte seostada K-Arvutisalongi, K-Raua ega K-Komandoga!) uputust ja kuulda raadiost selle autoriks olnud reklaami-afroameeriklase süüdimatut mulinat, tundub küll, et varsti on üks poolik telliskivi kusagilt tulemas. Häda tollele kaalikale, kes siis ette jääb…


Käige ahju! Üks lollusevastane kampaania

Apdeit 15.15 – Eesti blogijad on asja tõsiselt hambusse võtnud, lõrisevad ja raputavad vaeseid essuseppasid. Seni parim kommentaar (kirjanduslikus mõttes andekalt räige ja samas üdini aus) pärineb [L] Parasiililt.