Arhiiv

Pan Puchacz Poolamaal 5

26.05.2012

Nüüd on siis käidud…

Viimastel päevadel hakkasin elu-oluga juba veidi kohanema, aga üllatusi jätkus ikka. Näiteks läks vahepeal korda tehtud lift päev enne äratulekut uuesti katki ja kogu varustus tuli käe otsas 5. korruselt alla tarida. Netiühendus käis nagu telegraafi pidi, vahepeal oli ja siis jälle mitte. Et aga samale ajale langes kolledži lõputööde esitamine ning aina laekuvate käsikirjaversioonide tõttu oli pidevalt tarvis netis olla, oli seis natuke närvesööv.

Naljakas probleem tekkis – enne ära tulekut ei olnud mõnda aega küüsi lõiganud ning need kasvasid vahepeal juba nii pikaks, et hakkasid läpakal töötamist segama. Kääre kaasa polnud võtnud ning küsida ei olnud kah eriti kelleltki (instituudi direktori juurde neid küsima minna oleks tiba veider).  Õnneks pandi Kakk üheks päevaks töötama vabasse füüsikalaborisse ning seal leidus väga heas korras paar lõiketange… 🙂

Aga noh, lõpp hea, kõik hea – kohalikud jäid loengutega väga rahule.  Neljapäeva õhtul oli viimane loenguseeria ning reede varahommikul kell kuus (meie aja järgi seitse) hakkasin tagasi tulema.

No ei tööta Garmin Poolas korralikult. Hoolimata sellest, kas panna sihtpunktiks lõpp-punkt (Tallinn) või mõni lähem asula (näiteks Suwalki piiri lähedal). Kohale lõpuks viib, aga tõenäoliselt päris suure ringiga.  Nii minnes kui tulles juhatas GPS mind suht veidraid teid pidi, mis üsna tõenäoliselt ei olnud otseteed.

Aga samas, mine võta kinni. Poolast viimaks Budžisko all üle Leedu piiri saades oli tunne, nagu oleks paksust padrikust lagedale väljunud – suur sirge tee ees, mingit eksimisvarianti polnud enam kuni Tallinnani välja. Ka GPS-i jaoks oli segadus läbi – kaks viimast väikest viperust juhtusid Eestis, kus esmalt ei jaganud ta ära Pärnu uut ümbersõitu ning siis läks lolliks Pääskülas Laagrisse saamiseks tehtava tagasipöördega.

Tekkis ketserlik mõte – ehk on loogikale mittealluv teedevõrk osa Poola riigikaitsestrateegiast? Vana vaenlane tuleb tankidega sisse, eksib Masuuria-Masoovia soode ja metsade vahel ära ja lüüakse ükshaaval mättasse?  Ent see, kes sinna veel liiklusmärgid laiali loopis, pidi küll mingite ainete mõju all olema.  Igal juhul sarnanes autoga Poolas reisimine (kujutletava) karule tehtava kolonoskoopiaga.

Poola kõrghariduse üle ühe kooli põhjal otsustada loomulikult ei saa, ent sealsed muljed olid nii ja naa.  Mitmest asjast on juba juttu olnud, lisaks tundus kogu õpetamissüsteem olevat kõvasti meie 80-ndate-90-ndate stiilis. Põhirõhk loengutel ning üliõpilane on objekt, kelle endapoolne initsiatiiv pole eriti teretulnud (sama mõtet väljendas eravestluses ka üks kohalik kolleeg). Täiesti võimalik, et mõnes muus Poola kõrgkoolis on asjad teisiti.

Kodutee kestis 16,5 tundi – selle sisse jäi kaks tankimist ning ca 20-minutine lõunapaus Poola-Leedu piiril.

Kokkuvõtlikult – absoluutselt ei kahetse, et ära käisin. Kas asi kordamisele tuleb, pole päris kindel – aga eks aeg näitab.

Pan Puchacz Poolamaal 4

22.05.2012

Täna oli siis natuke asjaajamist lepingutega ja õhtupoolikul loengud. Näis et rahvas kuulas päris huviga – ja lasi siis kolmest plaanitud tunnist viimase eel in corpore jalga. Karta on, et tunniplaanis oli taas keegi mingeid taidlusi teinud.  Ega Kakul miskit väga vastu polnud, et varem õhtule saada – aga imelik oli ikka.

Hommikusöögilauas ajasime Villega vastastikku kägu ja naersime nii, et kohvik värises. Rääkisin talle loo sellest, kuidas Pärnu tohtril soome pensionäri üle naermisega jama tekkis (kuna too rääkis, kuis tal song – soome k. tyrä – ära lõigati). Tema pajatas vastu selle, kuidas Soome omaaegne peaminister Jaapanis visiidil käis (Ville on ise mõnda aega seal elanud)  ja mõlemad delegatsioonid pidid hullult pingutama, et mitte etiketti õhku lasta. Peaministrit tutvustati kui “Aho-kakka” – “aho” tähendab Jaapanis idiooti ning “-kakka” sealmaal “ektsellentsi” (kohane tiitel peaministrile, kõvasti kõvem kui -san või -sama), kuid soome keeles suht sama mis meil siinkandis.  Seda pulli oleks näha tahtnud. 🙂

Viimastel päevadel käib lisaks siinsete materjalide kokkupanemisele veel ka kaugjuhtimise teel lõputööde juhendamine, seega igav ei hakka. Paraku on aga graafik nii tihe olnud, et peale laupäevase Toruni-sõidu polegi mujale kaugemale saanud.  Neljapäeva õhtul siis viimased tunnid ja reede varahommikul hakkab tagasi tüürima.

Pan Puchacz Poolamaal 3

21.05.2012

Pühapäevane loengusari läks kardetust libedamalt – ent taas oli orgunn huvitavapoolne. Algne jutt oli, et kohal on teine seltskond ehk kaugõppurid – seetõttu oli valmis seatud osaliselt eelmist satsi dubleeriv materjal. Kohapeal aga selgus, et pool rahvast oli olnud ka reedel plaaniväliselt kohal ning seetõttu tuli kiiresti midagi originaalset aretada, et mitte sama juttu rääkida. Õnneks õnnestus. Ja näib, et reedega võrreldes näitas rahvas juba teema vastu rohkem huvi üles – ehk hakatakse ka võõra keelega ära harjuma. Paar selli tulid isegi pärast küsimusi esitama.

Hotellivahetus läks enam-vähem edukalt (v.a. juba tavapärasena tunduvad apsud nagu mittetöötav lift ja netiühendus). Uus majutuspaik on tegelikult ühe õppehoone katuse alla ehitatud külalistubade kompleks, iseenesest täiesti mõnus paik. Ka on päris suur pluss see, et konkreetselt minu loengud toimuvad samas majas paar korrust allpool.

Seni suurim pluss siinse külastuse juures on aga hoopiski tutvumine Laurea kolleegi Ville Saarikoskiga, kellega me vägagi ühel lainel oleme.  Väga huvitav sell, natuke meie Linnar Viigi kanti. Samas eile tehti ka talle tüng – meil pidid korraga tunnid olema (muide ka see pole hea lahendus – kui majas on kaks välisõppejõudu ja niigi on kuulajaid vähevõitu, siis miks peab need vähesed veel valiku ette panema, kumba kuulata?), veerand tundi peale minu loengu algust aga laekus Ville audikasse kuulajate sekka. Tema audikas oli ja jäigi lihtsalt täiesti tühjaks… Suhteliselt piinlik lugu.

Täna hommikul käisin ise tema loengus – rääkis innovatsioonist ehk suht sama rida, mida Linnar on käinud kolledžis tehnosuhtlejate erialatutvustuses rääkimas. Igati huvitav oli. Aga saalis oli vist seitse inimest ning kõik olid Erasmuse tudengid Portugalist ja Türgist. Mitte ühtegi poolakat… Kohalik pealik Wlodzimierz üritab siin küll endast parimat anda ja halva mängu juures head nägu teha (temale mingeid etteheiteid ei ole), ent midagi on siin ikkagi selgelt valesti.

Positiivse poole pealt – ilm on olnud ilus, siin on ca 25 kraadi sooja. Toa aken on ööpäev läbi lahti.  Ja täna õhtul kutsuti meid kesklinna restorani õhtust sööma. Õhtune Bydgoszcz oma jõeäärse ja laternatega on päris kena paik.  Homme on järgmine loengusessioon ning viimane tuleb neljapäeval.

Pan Puchacz Poolamaal 2

19.05.2012

Paar esimest päeva on ikka üsna kirjud olnud. Rahva olematust keeleoskusest oli juba juttu ning kogu asja orgunn on selline, et edaspidi Kakk enam lõunaeurooplaste peale ei urise – seal pole sellise tasemega ämbreid veel kogenud. Näiteks hommikul hotellis sööma minnes ja seal toa numbrit öeldes lehvitas tädi miskit paberit, kus oli (ilmselt – poola keeles loomulikult) kirjas “ilma hommikusöögita”.  Ja kuna tädi ühtki muud keelt peale kohaliku ei valda, siis ole mees ja tee selgeks, et pole sebra.  Jäigi söömata, eks hiljem klaarib.

Remondis...
Sobiv illustratsioon üldisele olukorrale: isegi prügikaste ei saa nad töökorras hoitud… 😛

Aga täna sai siis autoga 40km kaugusel Torunis käidud, ühe vana sõbraga kokku saamas, kes mõnda aega siinkandis elab. Vaat seal nägi tõesti sellist Poolat, mida varem ette kujutasin – ajaloolist ja aristokraatlikku. Lisaks oli üle pika aja tegu ühe tõelise puhkepäevaga, mis hirmsasti ära kulus (ka kahe suure ajaloolise katedraali külastamine mõjus hästi, sai hetkeks aja välja lülitada). Lõunal käisime ühes mõistliku hinnaga sushikohas, kus muide teenindajad erandlikult ka inglise keelt rääkisid (turismilinn ju, eks seal peab oskama).  Ja õnneks siin linnades näib ka GPS toimivat. Toruni piiril käisin Neste bensiinijaamas tankimas, tuli kohe natuke kodusem tunne peale (seal sai ka kaardiga makstud – mõneski siinses jaamas seda teha ei saa).

Homme on siis ees hotellivahetus ning pealelõunal on vaja kaugõppijad ette võtta. Näis, kas piisab inglise keelest või tuleb loengud viipekeeles pidada. 😛

Pan Puchaczi seiklused Poolamaal

18.05.2012

Kakk tegi tembu ja võttis vastu kutse tulla Poolamaale Bydgoszczi (saksapäraselt Brombergi; nime kirjutamaõppimine võttis jupi aega) linna siinsesse eesti mõistes kommertskõrgkooli külalisprofessoriks. Teemaks on lühendatud koond IT kolledži ITSPEA ainest, lugemine peaks ameerika keeles käima.

Et asi ikka päris hardkoor oleks, sai võetud ette autosõit. Enne sai veel tuttuus Garmini Nüvi GPS hangitud, et puht huvi pärast selle järgi orienteerumist proovida.  Ette rutates selgus, et vähemalt Poolas ja vähemalt selle mudeliga kehtib põhimõte IBM ehk it’s better manually.

Algas siis reis kolmapäeva lõuna paiku ja esimeseks sihiks oli Vilnius, kus Portos heaks tuttavaks saanud leedulane Ramunas oli lahkelt nõus öömaja pakkuma. Kuuetunnine sõit läks üllatavalt valutult, ainult lõpus tuli taevast tõsine paduvihm, mis koos saabunud pimedusega muutis võõras linnas seiklemise parajaks nuhtluseks. Aga viimaks õnnestus Ramunase elukoht meie Lasnamäe sarnases paigas ikka üles leida. Auto osas loeti sõnad peale, et kõik väärtuslik kaasa ja ei midagi nähtavale. Nojah, eks ka meil on veel neid paiku alles, kus sama kehtib.

Ramunas ise on lahe sell ja tema abikaasa osutus samavõrd toredaks inimeseks. Küll aga oli mõnevõrra tegu nende hüperaktiivse kassinoorukiga – hästi kummaline, idamaa lühikarvaliseks nimetatud elukas. Muidu polnud häda, oli päris vahva.  Aga hommikul kippus sell kella viie ajal tähelepanu nõudma. Ronis diivani peal pähe ja lärmas…. Igavene tüütus. Käskisin Ramunasel kassi Gremliniks (ehk ameerika keeli Paharetiks) ümber ristida.

Paraku jäi hommikul ära Vilniuse kolledži külastus (neil tuli midagi ette), seega läks kohe sõiduks. Kui Leeduni oli GPS enam-vähem ilusti asju näidanud, siis Poola piirile lähenedes läks asi ikka sassi küll. Vähe puudus, et oleks Lukašenka kuningriiki sisse sõitnud. Ja kui viimaks Poola sai, siis oli otsetee näitamisest ikka väga kaugel. Eriti kui poolakad on võtnud nõuks enamikus läbitud linnades vähemalt ühe tänava, kustkaudu GPSi arust tingimata sõitma peaks, üles kaevata. Igal juhul oli teekond Bydgoszczi täiesti müstiliselt psühhedeelne rõudtripp.  Positiivse poole pealt nägi palju ilusat loodust – ida-Poola loodus on tõesti ilus. Aga samavõrd selge oli kahjuks ka see, et 50 aastat perversset nõukavärki on kunagisele suurele kultuurrahvale üsna hukatuslikult mõjunud.

Nii Leedus kui Poolas olid vaieldamatult ilusad ja korras kirikud ja väiksemad pühapaigad (peamiselt ristikujud, nagu neid katoliiklikes maades mujalgi kohtab). Leedus oli lisaks sellele täiesti unikaalne teeäärsete puitskulptuuride rohkus – osa neist needsamad ristikujud, ent leidus ka muid, nagu näiteks vist üks ussikuninganna Egle kuju. Ent kui Leedu ja Läti näisid Eestist vaid veidi rohkem räämas, siis Poola linnad olid seda juba tunduvalt enam. Positiivne pool jällegi see, et Eestil pole häda miskit.

Viimaks B-linna kohale saades selgus taas kord huvitav asi – hotell, mis pidi kooli kõrval asuma, oli ootamatult vahetatud mitu kilomeetrit eemalasuva vastu – tõsi, kuuldavasti vaid kaheks ööks (ja hotellil ei ole iseenesest midagi häda). Hommikul “tööle” minnes sai inimestega tutvutud ja need on päris toredad. Ja kampus on päris kena, asub jõe ääres ja on hästi roheline. Ning jõel sõidab päikesepatareide(!) jõul töötav jõetramm.

Samas on tõsine nöök ikka inimeste nullilähedane võõrkeeleoskus (muuhulgas ka hotelli söögikohas, kus gluteenijama osas jäi targu nõu küsimata). Kui ikka ülikool tahab võtta suuna külalisõppejõududele, siis peaks ka võtme- ja sööklatädi elementaarselgi tasemel suutma inglist rääkida. Siin on see asi ikka oioi kui kaugel – mis siin sööklast rääkida, kui külalisõppejõul palutakse enda aine hinded sisestada… ainult poolakeelsesse ÕISi. Loe siis nagu oskad.

Kui tulles tundus, et vene ütlus raudteest ja mõistusest pädeb poola liikluskorralduse kohta (arukusega pole kuigivõrd pistmist), siis nüüd paraku näib ka, et üldine orgunn on täiesti masendav. Päevaõppe tudengitega saime esimese loengusessiooni kenasti maha (jättes kõrvale asjaolu, et loomulikult saadeti nad alguses valesse auditooriumi ning loeng algas seetõttu veerand tundi hiljem), ent väga suur osa tudengeid ei suuda tegelikult võõrkeelset ainet vastu võtta. Samas on see neil tunniplaanis kohustuslik – lahendasime asja nii, et rahvas kirjutab lõpus testi asemel kokkuvõtva poolakeelse essee, mille siis kohalikud ära hindavad (positiivne aspekt: Kakul on tööd vähem).

Õnneks on siin ka teine külalisõppejõud – soomlane Ville Saarikoski Laureast.  Saime kiiresti tuttavaks ja kuna otsapidi ka uuritav rida kattub (sotsiaalmeedia), siis ehk ka kasulikku infovahetust. Ka oli vahelduseks mõnus soome keelt puhuda ning kohalike peale uriseda. Aga pühapäeval on uus katsumus ees. Siis on vaja õpetada kaugõppureid, kes on vanemad ja oskavad tõenäoliselt inglise keelt veelgi sandimalt kui tänased päevaõppurid. Ja loomulikult oli alguses jutt selline, et “võta valvelauast tädi käest võti ja loe ära” (muid kohalikke majas muidugi pole).  Guwno!!!

Aa, pealkirjas olev nimi on poolakeelne sõna kassikaku kohta.

 

Pordugaalias… 5

01.04.2012

Reedene projektikaitsmispäev tuli päris tõsine. Õppejõud jagati kaheks rühmaks, kumbki punt pidi hindama viit tiimi. Kummagi poole võitjad selgitasid siis omavahel uue kaitsmisega parima.  Lõpptulemused said päris asjalikud, ehkk mitmes kohas tuli kergelt oponeerida – nimelt need, kes veebilehel toimuvat korralagedust liiga palju kajastasid, said enda kaela virina põhiteemaga (andmekaeve) väheses tegelemises. No aga mida paganat sa kaevad, kui algne objekt on selline nagu on – ütlesingi, et me üritame siin katkise mootoriga autot parandada sellel rehvide vahetamise teel…

Natuke oli siiski jõrinast kasu. Teised haarasid kinni ka mõttest, et veebisaidi kriitika tuleks teha õppejõududel, kuna tudengite jutule võib firma lihtsalt käega lüüa. Igatahes kui firmat esindav ülikonnas kutt tuli hinnangut küsima, siis saadeti tudengid välja ja lennati õnnetule tüübile kambaga peale. Vaene vend sai ikka täie rauaga ja hakkas pärast kohe aktiivselt mobiilikõnesid võtma. Aga parem see peapesu, kui et keegi neile mingi tõsise sigaduse serveerib…

Apelsinipuu ja Douro jõgi

Õhtul korraldati siis lõpu-õhtusöök – alguses kõrgel jõe kohal asuval terrassil, hiljem liiguti edasi restorani. Õhtu lõpetas ühe rahvamuusikaansambli esinemine. Suur kamp päris autentse välimusega tegelasi (umbes kusagilt XX sajandi algusest), kes laulsid ja tantsisid – kohe tuli võrdlusena meelde Kihnu Virve ja tema punt. Päris vahva oli. Muidugi üritati ka külalisi tantsima tirida – mõnega isegi õnnestus, aga üldiselt on itinohikud ju suht karud…

Rahvatants

Tagasilend Portost läks juba kella kuuest, seega ärkasin kell pool neli ja pakkisin asju, kella neljast oli takso ees. Vana lendas mööda teid 120-130-se tunnikiirusega. 🙂 Pakkusin õhtul ka tudengitele välja, et mõned võiks taksoga tulla, aga suurt taksot ei õnnestunud kuue inimese jaoks saada ja viimaks läksid nad viiekesi omal käel kohe hilisõhtul lennujaama. Vaesed tegelased olid suht öö läbi üleval ja hommikul mõistagi üsna padjad… Kõigil oli hirmus hulk nodi kaasas ja nii tuli mitmed asjad Kaku kotti ümber pakkida. Frankfurtis tuli lendude vahel üle nelja tunni passida.

Aga lõpuks õnnestus kõigil edukalt koju jõuda. Kokkuvõttes oli päris tore sõit, ehkki portugali stiilis asjaajamine käis rohkem kui korra närvidele ning tööaja kasutamine võinuks paremini korraldatud olla. See-eest aga pakuti sooja ilma, head süüa-juua ja lahedat seltskonda. Need kah väärt asjad. 🙂

Pordugaalias… 4

29.03.2012

Kaks järgmist tööpäeva on läinud tiba sujuvamalt. Tudengid teevad oma ülesandeid ja täna oli n.ö. eelkaitsmine, kus kõik 10 tiimi pidid enda homse ettekande “soojenduse” õppejõudude ees maha etlema. Õnneks on väga mitmed tiimid ära jaganud, et algne ülesanne oligi suht mööda ja tolle riidekaubamaja veeb on ajast mahajäänud, ebaturvaline ja laialivalguv saast (eriti jõhkralt lajatas täna üks soomlaste-portugallaste-lätlaste tiim, stiilis drop this shit and get a real e-store solution). Seega homne lõppkaitsmine tõotab tulla üksjagu põnev.

Eile tegid võõrustajad ilusa žesti ja kutsusid kõik õppejõud õhtul Porto mererannas astuvasse restorani õhtustama. Seninähtutest vist üks kenamaid kohti – päikeseloojang ja ookean (lained olid ka märksa suuremad kui meil Eestis).

Päikseloojang Porto rannas

Aga nokkimise korras… Restoranis mängis mõnus mahe jats, mis aga tuli  kõlaritest, mis olid kinnitatud… kõrvalasuva metalse ja veidi roostes (ilmsest mingi laevatsistern oli ümber kohandatud) avaliku käimla ukse kohale. Vahemärkusena oleks küsimus igasugustele kopirastidest närilistele: kui leiab aset selline muusika avalik esitus, siis kas organiseeritud kuritegevusele peaks selle eest obrokit maksma ainult käimlaomanik või ka restoranipidaja (need olid ilmselt erinevad!) ning millisest kaugusest ja/või detsibellist arvates see enam maksustamise alla EI kuulu?  Restoranis istudes oli aga muusika väga mõnus, hoolimata selle omapärasest lähtekohast. 🙂

Veel üks huvitav tähelepanek: sõitsime restorani mitme autoga, kuhu sattus suht juhuvalik. Meie auto viieliikmelisest seltskonnast olid kõik viis aktiivselt kirikus käivad inimesed (ja teisalt olid vist kokku kolm dotsenditasemel õppejõud ehk doktorikraadiga) ning autos tekkis spontaanne, aga seda huvitavam teoloogilis-filosoofiline diskussioon (muuhulgas ka sel teemal, et euroopa kultuuri mõistmiseks on Piibli tundmine möödapääsmatu). Äkki on ikkagi Eestis selles osas midagi paigast ära…?

Aa, lõppu veel üks lõbus seik. Eile oli Kaku vana sõbra ja grupiõe Liisu sünnipäev. Kakk saatis talle õnnitlus-SMSi allkirjaga “Kakk Pordukaalimaalt”.  Sünnipäevalaps tänas viisakalt, aga küsis,  kus sihuke maa asub – selle peale tuli vastata “Pullikaklejatemaa kõrval muidugi”. 🙂

Pordugaalias… 3

27.03.2012

Nüüd on kaks päeva tööl ka käidud. Lühidalt võiks öelda, et muljed on seinast seina – hommikused loengud on olnud päris asjalikud ning ka asja vedavad leedu kutid on asised sellid, kuid kohapealne orgunn käib endiselt tollesama p-tähega termini alla. Juba alates tudengitele antud ülesandest – kahe nädalaga töötada välja soovitused, mille abil [L] Marques Soares’i-nimeline riidekaubamaja enda läbimüüki veebis võiks suurendada. Kakk ütleks küll, et enne veebikaevandamisest, klasteranalüüsist ja äriluurest rääkimist tuleks palju lihtsamast alustada ja veebileht korda teha… Ja ikkagi üha enam saab selgeks, et Eestil on mitmeski vallas põhjust päris uhke olla.

Samas on seltskond üldiselt vahva. Tänane pärastlõuna kulus külaskäiguks praegusesse Euroopa kultuuripealinna Guimarãesi (mäletatavasti oli Tallinn selleks eelmisel aastal). Ka siin polnud midagi häbeneda – portugallaste vanalinn on küll ilus, ent natuke väiksem ja ka natuke kehvemini hooldatud.

Kummaline oli see, et ekskursioonijuhtideks oli toodud kolm ülikoolis turismindust õppivat tibinat koos juhendajaga. Uhh… Preilid olid iseenesest toredad, ent lugesid teksti paberilt maha nagu Brežnev ning isegi inglise keele hääldamisega jäädi pidevalt hätta (“kultuur” hääldus nagu eesti keeles jne). OK, algajal giidil juhtub ikka, aga et üldse enda rahvaga suheldud ei saada, pole hea  näitaja.

Osa eestlaste seltskonnast
Osa eestlaste seltskonnast – Matten, Mai-Liis ja Rene.

Pool tunnikest sai ka vabalt linnas kolada – muuhulgas sai hetk istutud kohalikus kirikus ja kuulatud noortekoori ja orkestri proovi. Siis lendas kogu seltskond restorani õhtust sööma.

Restoran vanalinnas
Restoran Guimarãesi vanalinnas.

Söök oli hea ja seltskond ka – lõbusaks läks küll enamik, aga kõik suutsid piiri pidada. Ehkki jah, pärast bussis haaras keegi tudengitest mikri ja mölises terve tagasitee uskumatut absurdi, bussis toimuv aga meenutas olukorda “Arabella” raamatu mereröövlilaeval, kui Taaniel Tina trümmi pokri pandi, ent tema koha  oli seekord sisse vehkinud mitte Halleluuja, aga hoopis Beavis ja Butthead… Jabur, aga vaieldamatult lõbus. 🙂

Homseks saatsin enda tudengitele mõned märkused, mida võiks veebisaidi analüüsil kasutada. Ehk saavad tegijatele märku anda, et veebisaiti oleks vaja kõbida.

Pordugaalias… 2

25.03.2012

Nädalavahetus on edukalt seljataga, ehkki kaasa anti räige ńohu. Toosama P-tähega fenomen jätkus täiega ka edaspidi, kogu nädalavahetuse programm löödi segi ning toimus muudki jura (ja nohu tuli sellest, et vahepealne öö sai veedetud muidu väga toredas maahotellis, kus aga ei jätkunud tekke ning tuba oli külm ja rõske nagu kelder). Aga räägiks parem lahedatest asjadest.

Eilne õhtupoolik kujutas endast pikka bussireisi Douro jõe ülemjooksule. Väga ilus kant, meenutab mägede poolest natuke Kerryt Iirimaal. Üks pikem peatus tehti ka – São Salvador do Mundo ehk tõlkes Maailma Päästja mäe juures. Selle all on ilusad pühakirjastseenidega väikesed paviljonid, tipus aga ilmselt klooster (taas kord – kuna mingit aega keegi ei öelnud, siis tulin igaks juhuks poole mäe pealt tagasi. Pärast selgus, et oleks ilusti jõudnud tipus käia). Aga tunne oli päris samasugune kui ühes teises lemmikpaigas, Iirimaa Glendaloughis (kus kunagi sai neli tundi lihtsalt istutud).  Eks ka tuntud palverännakutee Santiago de Compostelasse ei lähe siit väga kaugelt…

São Salvador do Mundo - paviljon ja mägi

Mõne aja pärast liiguti edasi. Taas läbi  ilusate mägimaastike ning õhtuks São João da Pesqueira väikelinna. Seal toimus nii majutuse kui õhtusöögiga üksjagu p-asja, aga viimaks said need tehtud. Meie eesti seltskond avastas kohaliku pritsumaja külje alt täies töökorras … autodroomi. Täpselt nagu omal ajal Tšehhi lõbustuspargis, ent selle vahega, et ühe euro eest sai mõne minuti sõita. Igatahes oli igavesti vahva rammimisfestival. 🙂

Ööbimise asi sai juba mainitud. Õnneks läks päev hirmsoojaks (ca 30 kraadi!) ja see ajas nohu ajutiselt eemale.  Teekond läks edasi ühte veinimõisa kõrge mäe otsas. Koht ise oli vahva, ent juba kohalejõudmine oli elamus omaette – esmalt roniti ühe pinkidega veoauto kasti, mis siis ameerika mägesid väärivat teed pidi jupp maad üles ronis, siis tuli tükk maad jala minna ja viimaks korjas koju saabuv peremees Kaku ja veel mõned tegelased tee äärest džiibi peale. Nendel teedel ei liigu ükski mitte-neliveoline sõiduk ning isegi nende puhul tuleb imetleda nii juhtide kui sõidukite suutlikkust. Võrdlusena võiks tuua katse ronida autoga üles Mustamäe nõlvast  Glehni lossi juures…

Seltskond autokastis

Kohale saime kõik ning peremees kostitas külalisi uhke mitmekäigulise lõunaga, lisaks sai muidugi proovida kohalikku veini (seda lasti 10 000-liitrisest tsisternist…). Viimaks õhtupoolikul jõuti peale samasugust ekstreemsõitu alla Douro jõe äärde, jäeti pererahvaga hüvasti ning istuti kahte lahedasse jõelaeva (või suurde paati). Nendega saime tublisti maad allavoolu, viimaks ootas meid jõe ääres taas buss.

Douro jõelaev

Kokkuvõttes oli täitsa tore reis. Ja muide, Portugali maapiirkonnad tunduvad olevat märgatavalt puhtamad ja rohkem korras kui suurlinnad – sealkandis on kultuurikiht veel täiesti alles.

 

Pordugaalias Porduliinas

24.03.2012

Niih, Kakk lendas nädalaks lõunasse. Vabanduseks on osaleda nädal aega [L] IP WISDOM -nimelises europrojektis ning kantseldada koos kümnekonna teise õppejõuga viit eestimaist ja hirmsat hunnikut muumaiseid tudengeid. Asi toimub Portugalis Porto linnas (kui keegi pealkirjast veel aru ei saanud).

Kohalelend läks kenasti. Taas teenis plusspunkti Lufthansa korraliku teeninduse – ja ka tasuta antava korraliku õlle – eest. Tallinn-Frankfurti otsal pakutud jupp kitsejuustupitsat oli üks parimaid seniproovitud lennukitoite (Frankfurt-Porto seevastu serveeris üsna väsinud juustuvõileiva).

Võrreldes varemnähtud Lissaboniga on Porto paraku tublisti lõunaeuroopalikum – päris pealkirjas vihjatud porduvärki veel kohanud ei ole, aga muud veidrat küll. Asi algas juba metroost, millega lennujaamast hotelli tuli rännata – see on siin üsna ebaloogilise ülesehitusega (muuhulgas sõidab kolm-neli liini oma kümnekonna kilomeetri ulatuses kõrvuti). Kui kolleeg Toomas poleks vastu tulnud (tänud!), siis oleks orienteerumine omajagu aega võtnud.  Hotellis on sama tunne kui oli viimati Brightonis – väga uhke numbrituba, aga asjade paigutamiseks pole kuigivõrd ruumi (või käiaksegi nüüd Euroopas nii, et ostetakse iga päev uus paar sokke?). Õnneks on olukord siiski natuke parem kui Inglismaal.  WiFi on toas olemas ja isegi kaabliga võrk toimib, kuigi ilmselt käivad mõlemad läbi sama (suht aeglase ja umbes) ruuteri.

Päris töö algab esmaspäevast, seetõttu saime laupäevahommikul natuke linna vaadata. Peale väikest ringkäiku kesklinnas tekkis kreisivõitu küsimus: kuidas võiks tõlkida portugali keelde meiemaise võõrtermini “pohhui”…? Igatahes vaatas see päris paljudest kohtadest üsna varjamatult vastu.

Pilte tegin vana Pentaxi seebikaga, need lähevad pärast Kakkr’isse üles. Praegu ainult paar asjakohast jäädvustust.

Tondiloss Porto südames
See maja asub Porto peaväljaku ääres. Tallinnas võib sada häda olla, aga ilmselt sellist sissevisatud akendega umbluuhoonet meil Vabaduse väljaku või Raekoja platsi servas ette ei kujuta.

Linnapuhastaja...
Porto tänavad on ausalt öeldes lõunamaiselt räpased.  Ilmselt on keegi sellest ka teada andnud, igatahes on ühele tädile antud käsk midagi ette võtta. Tädi võttis siis suure puhuri ja puhus kogu sodi süstemaatiliselt kõnniteelt sõiduteele autode vahele… Äkki on ka Portos Keskerakond võimule saanud?

Katuseremont a la MacGyver
Portos elab ka MacGyveri hingesugulasi. Vaat milleks kõik üks korralik maalriteip võib hea olla…

Nii et esmamuljed linnast on üsna kahetised. Meeldiv kliima, ilus loodus ning kindlasti vaieldamatult paks kultuurikiht, millega kohalikud kahjuks üsna hooletult ringi käivad. Ja kuna seda p-tähega asja nii palju on, siis pole ka väga ime, miks siinkandis “Kreekat tehakse”. 🙁

Aga et esmamuljed väga nutused ei jääks, panen lõppu ka ühe ilusa vaate linna läbivat Douro jõge ületavalt raudsillalt:

Vaade Douro jõele