Hotellis magamine ei tahtnud esmalt hästi välja tulla. Aga seitsmest sai maast lahti ja hommikust sööma kah. Söögilauas sai näha ka eelmisest aastast tuttavaid tegelasi, kellega koos siis kella üheksaks sai kooli marsitud. Jüngrid olid juba seal, neile antakse hommikul kooli juures süüa. Jama pesuruumide nappusega sai aga üles võetud ja korraldajad midagi natuke korraldasid – ent küsimus jäi ikkagi üles. Eks homme näeb uuesti.
Ennelõunal räägiti tervitus- ja muid üldisi jutte ning peeti üks pikem loeng. Seejärel lõuna, väike paus õppejõudude tööruumis ning seejärel bussisõit kooli teise kämpusesse Leppävaaras (mõne aasta eest sai sealsamas käidud, üle tee asuvas Laurea rakenduskõrgkoolis). Enne lõpp-punkti aga tehti bussiekskursioon kesklinnas, ühe peatusega Temppeliaukio kaljukiriku juures. Seal muidugi selle viie minutiga midagi näha-tunda ei õnnestunud – Temppeliaukio on paik, kus tuleb endal aeg maha võtta (ja on oht aeg samamoodi ära kaotada kui kunagi Glendalough’s juhtus – istud maha ja kui uuesti “maa peale tuled”, on neli tundi läinud). Aga hea, et vähemalt rahvale ära näidati, mõnel teisel päeval tuleb rahvaga siia pikemalt (jalgsikäigu kaugusel hotellist).
Leppävaaras tehti esmalt väike tutvustus, siis aga pandi kõigi maade seltskonnad endid Pecha Kucha -stiilis (20 minutit, 20 slaidi) tutvustama. Meite seltskonna jutt läks närveldamise tõttu veidi konarlikuks, aga üldiselt oldi tublid. Kaku pildiks tutvustava slaidi peale pandi muide [L] see… Mõned seltskonnad lasid aga hoopis lõdvalt ja jätsid etteantud teema pea üldse rääkimata.
Peale seda saadeti tudengid rahvustoitude õhtut tegema (iga maa esitles enda toite), õppejõud pidid enne seltskonda pääsemist veel tunniajase koosoleku üle elama, kus rühmadele antav ülesanne paika pandi. IT kolledži jaoks on selle programmi keskendumine andmekaevandamisele muidugi natuke võõras ja haakub vaid ääriveeri meie erialadega – aga ega uued teadmised mööda külgi maha jookse. Natuke aga õnnestus ka omalt poolt panustada.
Hiljem siis saadeti ka õppejõud seltskonda ning kujunes selline üsna vahva püstijalapidu. Eestlaste seltskond tegeles heeringa, musta leiva, kommide ja jookide pakkumisega, laual vedeles ka pakk suure kirjaga “KAMA”, mis soomlastele palju nalja tegi (kohalikus slängis tähendab see teatavasti “kraami”, sageli mõeldakse selle all aga erinevaid peast segi ajavaid aineid). Tagasiteel Helsingi kesklinna olid igatahes bussis mõned päris lõbusad… Kakk tuli nurgapoest läbi ja siis hotelli tööd tegema – kodused kursused tahavad reisist hoolimata hindamist.