Silt: budo

Aastaalguse mõõgalaager

… toimus [L] Mitsubachi dojos Saku tn 8 juba teist aastat.

Seekord ei osalenud kendokad (peale ühe inimese), ei tea miks. Aga need, kes kohal olid (Mitsubachi rahvas ja Priit Dello Hontai Yoshin-ryu seltskond), näisid küll igati rahul olevat. Trenni tegi algul Rein ja siis Priit, lõpuks tehti kamba peale veel demo, mida tulid mõned inimesed ka väljastpoolt vaatama.

Endal kahjuks põlv jamas, kõike kaasa teha ei saanud. Aga muidu oli mõnus, õppisin mõnegi uue asja. Etteteatena veel: aprillis tuleb siia [L] sensei Ilpo Jalamo (loodetavasti saame ka ratastoolirahvaga siis tema juurde minna) ning suvel koguni kahel korral (Saaremaale ja Käsmu) [L] sensei Kai Koskinen. Selle kaliibriga õpetajaid Eestis ei ole, nii et kel vähegi huvi võitluskunstide vastu, võiks tulla asjaga tutvust tegema.

Trenn jätkub

… uuel aastal uue hooga.

Kui Kakk vanal aastal oma eripedapreilidega Invarus espitsioonil käis, tuli juttu ka meie uutlaadi rehabilitatsioonimeetodist ja see pakkus neile huvi. Nii tulidki paar daami esmalt meie laupäevasesse kobujutsu tavatrenni (ja tegid selle vahvalt algusest lõpuni kaasa) ning eile käisid ka ratastoolitrenni vaatamas (ja panid ka seal käed külge). Vahva – ehk tulevad sealt mõned ka meie suvisesse laagrisse appi.

Eile oli trennis muidugi elevust kui palju – rahvas sai kätte oma uued mundrid (gi-jakk ja valge vöö) ning trenni tegime tuliuute bo’dega (muud relvad ootavad taseme paranemist). Hästi tore on näha, kuidas mõni inimene saab hakkama ka seni võimatuks peetud asjadega – ja et selline avastus positiivsele ellusuhtumisele kõvasti kaasa aitab, on ilmselge.

Kakk ise suutis kah suuremast söömisest hoolimata viimaste nädalatega oma viis kilo alla võtta – seda põhiliselt tänu toajalgrattale, poksikotile ja ka tõhusamale relvatrennile. Suvel ootab jälle kobujutsu eksam, selleks ajaks peab kõik vormi saama. Lähiajal ootab veel ees iaidoliidu mõõgalaager.

Laagrit sepitsemas

Meie puuetega inimeste võitluskunstiprojektist on idanemas järgmine idee. Nimelt on plaanis koos [L] ELILi, Tallinna Invaspordiklubi ja Tallinna Puuetega Inimeste Kojaga korraldada üks isemoodi laager. Sihtrühmaks oleks kuni 15 liikumispuudega last ning nende vanemad, laagri teemaks “Julge elada!”. Plaanis on kõvasti actionit ja igasugust pulli – sihiks on anda lastele ja nende vanematele edaspidiseks uusi ja hulle ideid, mille peale enamik pole seni julgenud mõeldagi (paraku näitab elu, et puuetega laste vanematel on teinekord märksa suurem puue kui lapsel endal – kõrvade vahel nimelt).

Üheks oluliseks tegevuseks saab laagris olema seesama meie kohandatud võitluskunst, lisaks veel igasuguseid pula-teatevõistlusi, muusikat (ehk saame ka live-musa kohapeale) ja mis peamine, aktiivset ja võrdsel tasandil suhtlemist (siinkohal on kõvasti eeskujuks omaaegne Lionsi noortelaager Norras, kus õnnestus kunagi ammu kahel aastal käia ja kus ka väga raske puudega noored kõikvõimalikku tsirkust kaasa tegid). Kavas on ka tuua kogemusi jagama paar inimest, kel õnnestunud puudega laps edukalt üles kasvatada.

Praeguseks on enam-vähem kindel laagri aeg ja koht – 19.-22. juulil Tõrvaaugul Jäneda ligidal, käsil on finantside otsimine ning meeskonna ja programmi kokkupanek (vabatahtlikud abilised on üsna teretulnud ühendust võtma). Edaspidi siis ehk juba lähemalt.

Ratastool ja võitluskunstid

Eespool sai meie hullust ideest juba natuke kirjutatud – nüüd tundub, et asi on tõesti liikuma hakanud. Esimese kuu jooksul on stabiilne 7-8 inimesega grupp tekkinud ning huvilisi on ilmselt juurde tulemas. Ning nüüd on olemas ka korralik varustus, mille eest tuleb kõvasti tänada

  • Üht Kaku vana head sõpra, kes arvatavasti ei taha end suure kella külge panna, kuid kes on suuresti kogu projekti toetamise taga,
  • Heategevusfondi Dharma, kelle kaudu asi ametlikult teoks sai,
  • Sensei Igor Neemret ja tema [L] Budopunkti ülisoodsate varustusehindade eest
  • ja Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskust harjutuskohana.

Igatahes eile saime 12 komplekti varustust kätte – traditsioonilised karatejakid (toolikasutajatel kipub gi-pükste kandmine ebapraktiline olema) ja vööd, bo’d, said, tonfad, nunchakud (pehmed muidugi – kõvast materjalist variant on paraku ebapädevavõitu relvaseaduse tõttu keelatud) ja kamad. Andis tassida… 🙂

Nii et nüüd ootame pühade lõppu ja uut aastat. Kevadel tuleb siia sensei Ilpo Jalamo Soomest, kes viib tõsisematele harjutajatele juba ka esimese vööeksami läbi. Plaanis on ka kogu värk videosse võtta ja Jaapanisse Suurtele Isadele vaatamiseks saata. Ja Kakk peab minema kevadel jälle kord kooli ning endale suveks ametlikud karatetreeneri paberid (esialgu küll madalaima ehk I astme) hankima. Nii et tegemist jätkub, aga loodetavasti tuleb siit üks Väga Lahe Asi välja.

Ilpo Jalamo laager

See laager pidi algselt detsembris olema, selleks ajaks oleks ehk ka jalg ära paranenud. Kahjuks ei olnud õpetajal hiljem aega ja laager toodi sellele nädalalõpule. Nii ei jäänud muud üle, kui üksnes pealt vaadata. Sellest hoolimata sai mitmeid kasulikke tähelepanekuid tehtud (laagris võeti läbi peaaegu kõik kobujutsu relvad) – kõige lugupidamise juures meie oma tegijate vastu on Jalamo-sensei (6. dan) siiski omaette klass. Meil on vedanud, et nii hea õpetaja nii ligidal kui Turus resideerub. Ja nagu “suurtele koertele” kombeks, on Ilpo väga meeldiv natuur, kes ei pea enda tähtsuse tõestamiseks koonu taeva poole ajama ja lärmama.

Nüüd tuleb vaid terveks saada ja hakata siis kevadiseks eksamiks treenima.
(seal saalis on miski imelik valgus – alati lähevad pildid aia taha.. 🙁 Tavaliselt annab Kaku digiseebikaga paremaid pilte teha)

Ilpo Jalamo bo katat näitamas

Käsmu laager

Iga-aastasesse Käsmu trennilaagrisse minek oli sel aastal suure küsimärgi all, kuna nädalajagu enne õnnestus korralik kaelanärvi põletik hankida ja viimane nädal möödus enamasti tugitoolis istudes. Viimaks riskisin siiski üheks päevaks minna. Õige otsus oli.

Rein tuli haigusest hoolimata ka kaasa (vaatas trenne ja tegi pilte – pildid on koos Kaku kommentaaridega [L] KAKKr’is väljas), ka Tõnu otsustas tulla. Lisaks olid Mitsubachi klubist veel Jaana ja Eerogi kohal.

Igati õpetlik asi – Kai Koskinen-sensei on tõeliselt hea õpetaja. Mõõgatrennis sai seniõpitu kenasti üle korratud ning mõned vahepeal muutunud asjad ümber õpitud. Õhtul tegin veel senseile kontrolliks kõik katad ette – meeldiva üllatusena oli sensei päris rahul (arvestades kaelajama ja sellest tulenevat vormilangust).

Kahe trenni vahepeal toimus veel miski sürr teatejooks – eriline kino oli etapiga, kus osaleja pidi jooksma kummargil viis ringi ümber maha toetuva bokkeni, otsaesine vastu bokkenit surutud. Nagu arvata, võttis see pea ringi käima ning mõned sellid jooksid tagasi ikka väga huvitavaid trajektoore pidi…

Teine trenniseeria tutvustas Koskinen-sensei enda uusloomingut nimega Practical Defensive Fighting System ehk P.D.F.S. Mõnigi kord on sellised projektid andnud vaid kesiseid tulemusi, kuid Koskisel on tõepoolest õnnestunud Escrima, Krav Maga, jujutsu jms kokkusegamisel tuletada lihtne ja praktiline enesekaitsesüsteem, mis sobib just turvatöötajaile ja politseile. Eriti meeldis üks peamisi algasendeid – kui mitmed kunstid alustavad “kõva mehe” seisakust (rusikad püsti, kuri nägu ees), siis P.D.F.S. kasutab “relax”-stiilis seisakut, lahtised käed ees, peopesad väljapoole (“ma ei taha sinuga kakelda”). Kui aga kraakleja sellest maha ei rahune, tuleb sealt edasi päris koledaid asju. Üks põhimeetod oli “peast kinni ja siruli” – seepärast tuli ka see trenn pooleli jätta, kael ei kannatanud.

Üks naljakas moment kah… Koskinen seletab: selle võtte juures võtke vastasel juustest kinni. Mõtleb natuke ja täpsustab – kui on (ta ise on munakiilakas). Siis lisab kähku: kui juukseid pole, võtke kõrvadest. Seepeale pobiseb mölakas siinkirjutaja kuuldavalt “Kui on”. Koskinen kuuleb ja põrutab: kui kõrvu kah pole, siis on tegu marslasega ja võtke kinni millest tahate – kasvõi antennidest…

Õhtuks oli olemine suht kapsas, aga asi oli seda väärt. Kahju, et kõike kolme päeva ei saanud kaasa teha.

Üks ull idee

… idanes eelmisel esmaspäeval [L] Mitsubachi rahvaga TTÜ staadioni ääres trenni tehes. Rein hakkas arutama võimalust õpetada võitluskunste liikumispuuetega inimestele. Sarnaseid asju on ennegi tehtud, näiteks on Pärnus [L] Zeni klubis Teet Jüring katsetanud [L] ratastoolikaratega juba 2002. aastast. Meie mõte oli aga proovida relvakunste, esmalt Ryukyu kobujutsut.

Mõni päev hiljem käisime külas [L] ELIL tegevjuhil Auli Lõokesel, kellele mõte väga meeldis. Tuli välja, et nädala lõpus olevat Elvas iga-aastane puuetega inimeste spordilaager – võiks seal asja üles võtta.

Mõeldud-tehtud. Reede hommikul toppisime auto täis (lisaks Aulile ja Reinule veel Jaana ja Eero, kes pidid aikidod näitama) ning põrutasime Elva poole. Kunagi varem sai samas laagris ka korra käidud ja siis jäi tiba kehv mulje. Seekord tasus minna juba ka seetõttu, et trehvas mõnd vana sõpra. Aga ega me seal väga pikalt olnud – varsti saime oma etteaste ära teha.

Tegelikult läks päris hästi. Nagu kohe alguses ütlesime, ei tulnud me kohale show’d tegema, vaid enda arendamiseks uusi ideid andma. Esmalt tegime paralleelselt bo põhitehnikaid – mina seistes, Rein toolil istudes (eelnevalt olime üks õhtu pikalt katsetanud ning selgus, et väga suur osa Ryukyu kobujutsust on täiesti tehtav ka isteasendis). Siis tegime bo 10-kumite ehk 10 paarisharjutust – algul püsti, siis Rein kaitsja rollis istuvana. Viimaks istus Rein veel toolil ja karistas “pätti” (noaga vehkiv siinkirjutaja) n+1 erineval moel. Pärast rääkis Rein relvade ajaloost ning Jaana ja Eero tegid aikido’d. Ilus kunst – ka seal tehti harjutusi algul püsti ja siis istudes, nii et ka aikido on vähemalt mingis osas ratastoolis tehtav.

Rahvast tuli vaatama üsna palju ja üldiselt tundus huvi pakkuvat. Iseasi, kas meie ühiskonnas passiivseks kasvatatud inimesed kohe tuld võtavad. Aga mõned tulid proovima ja kila-kola näpuga katsuma küll, ehk tulevad sügisel trenni ka. Eks elu näitab.

V Saaremaa budolaager

Rein oma [L] Mitsubachi pundiga sai jälle ühe laheda laagri korraldatud. Juba viies kord samas kohas – Lääne-Saaremaal Niidi talus. Eelmise aasta laager jäi Kakul kahjuks tolle tsiklimatsu tõttu vahele, nüüd oli sel nädalavahetusel tore jälle samas kohas tagasi olla.

Niidi talu Saaremaal

Niidi taluõu, kus me seekord ka kõik oma trennid pidasime.

Koht on mõnus – väike turismitalu peaaegu täitsa mere ääres, elada saab vastavalt soovile/rahakotile nii telgis, lakas, aidas kui päris eraldi tubades. Püsikliendina saime küllaltki soodsalt pealegi – peremees Matti igatahes on oma “kaklejatest” klientidega väga rahul, kuna keegi ei läbusta, lärma, lõhu ega oksenda nurka.

Seltskond oli ka vahva nagu alati. Sel aastal importõpetajat kohale ei toodud ja trenni tehti omal käel, kuid kuna kohal oli piisavalt erinevat seltskonda, siis sai ka programm piisavalt varieeruv – Ryukyu kobujutsu (bo ja tonfa), Escrima (kepp ja nuga), iaido Toho katad, Shorinji-ryu karate tai-sabaki harjutused jne. Kapitaalselt kapsaks võttis – seda enam, et palavus oli meeletu. Õnneks anti meile juba traditsiooniliselt ülihästi süüa, abiks olid ka tavaline saun reede õhtul ja suitsusaun laupäeval.

Hästi sürr ajaviide oli veel igasuguste asjade viskamine puuriida juures laua sisse – viskenugadest kuni kirveni. Rein hakkas kirvefänniks ja lennutas seda laua sisse päris kaugelt. Arutasime, et nüüd tuleks talle sarvedega müts ka hankida, oleks Hagar valmis…

Kuna praamile sain tagasisõidu bronni alles kella 21-ks, siis käisime Reinu, Katrini ja Kairega Sõrve tipus ka ära. Tegin portsu pilte ka – otsin mõne korraliku albumisüsteemi ja panen Kakupessa millalgi koos muude kogunenud piltidega välja.

Kommunismiussike
Kommunismiussike – Kakk Sõrves betoonilahmaka otsas.

Teistel “kaklejatel”, kes tulemata jäid, soovitab Kakk nurgas häbeneda ja järgmisel aastal end kindlasti Niidile kohale vedada.

Läbi häda

… sai Kakk viimaks oma kobujutsu vööeksamiga ühele poole. Läbi lasti, aga ise ei ole absoluutselt rahul. Muidugi, tööasju on nii jubedalt olnud, et viimane nädal enne eksamit ei saanud üldse harjutada, nüüd oli tulemus näha.

Eks tuleb see siis tagantjärele välja teenida ja rohkem trenni teha.