Kaku ajaveeb
Igasugust sürri, nalja ja lollusi
Loominguline kollektiiv [L] Aleksander Puravik & Kakk Siiber ei ole üldse veel pensile läinud. Omal ajal Nõmme raadiot raputanud lolljuttude jätkuks sobib üks äärmiselt aktuaalne musta huumori valda kuuluv luuletus Aleksander Puraviku sulest:
Juba linnukesed
väljas surevad
harakad ja hakid
alla kukuvad
Enamus on ära surnud
linnugripp on üle käind
need kes veel on alles jäänud
ammuilma siit on läind
Ugh. Äkki ei peaks selle asjaga nalja tegema. Aga olgem ausad – luule on vägev. 🙂
Tänane Times Online räägib [L] naljaka loo (kajastab ka [L] Slashdot) sellest, kuidas Ühendkuningriigis sai sealne Mozilla sihtasutuse osakond märgukirja kohalikelt kaubandusbürokraatidelt, kes olid leidnud mingi firma müümas Firefoxi CD-sid ja olid juba suure hooga portsu plaate konfiskeerinudki. Suur oli paberimäärijate üllatus, kui selgus, et Firefoxi müümine on…. täiesti seaduslik. Vähe sellest, äravõetud plaadid tulevat kah tagasi anda… Paberimäärijatädi esmalt ei uskunud, siis kahtlustas, et talle vastanu ei ole üldse “päris” ning viimaks kukkus lihtsalt vinguma, et nii ei saa ju üldse piraatluse vastu võidelda.
Hea näide sellest, mida BSA mõtteviis pikapeale inimajuga teeb.
Bahreini uudisteagentuur kirjutab, kuidas venelased koos ELi ametnikega teevad pingutusi Eesti ja Gruusia konflikti lahendamiseks Lõuna-Eestis. Pagana setud, mida nad kaklevad! 😛
Aga tegelikult tuleks nüüd Eesti Vabariigi solvamise eest (otse aastapäeva eel!) kuulutada välja Bahreini kaupade boikott ja korraldada paar meeleavaldust, kus nõutakse Bahreini väljaheitmist ÜROst.
Kairu pajatab ühest naljakast juhtumist täna HTK-s. Kakk oli ise sealsamas seminaril ja ise toda hetke kuulma ei juhtunud. Aga jah – si tacuisses, philosophus manisses… 🙂
Sarjast “Kreisid kaverid”: õhtul tuli autoraadiost üks üsna segaselt kõlav laul. Tegu oli nimelt Iron Horse-nimelise bluegrassibändi töötlusega Metallica omaaegsest hitist “Nothing Else Matters”. Päris andekas asi – muidugi tempo on kantripoisid küll teistsuguse valinud (v.a. päris algus ja lõpp). No kõlas nagu kuulus paroodiavend Weird Al Yankovic, kes terve plaaditäie hitte polkavormi väänas… Päris paroodia see siiski polnud – nagu raadioonu ütles, oli loos ühtviisi olemas nii Metallica kui bluegrass. Pärast leidsin Amazonist üles ka [L] selle loo päritoluplaadi.
… on üks [L] väga veider lektüür.
Olümpia on mingi x-järgu uudiste all, kolumni kirjutavad miskid imelike arusaamadega kummalised sellid, biograafiates pole ei selle olümpia ilmselget suusakuningannat Kikut ega pikaajalist tipptegijat Andrust – küll aga on seal üksikute välismaiste tegijate ja mõne Põhja-Ameerika staari (Bode Miller, Becky Scott) kõrval reas mingid suvalised ameerika õlid, kes kas tegelevad taliolümpia ja muu maailma mõistes marginaalsete aladega või pretendeerivad 30+ kohale (ainus selge erand on tõesti kõvad USA hokimehed), pealkirjad on stiilis “No kuule, USA, Läti???” (läti hokimehed pole üldse papist poisid, seda teatakse Euroopas juba üsna mitu aastat) ja mõnigi jutt käib umbes “kui meie tädi X poleks enne finišit kõhuli käinud, oleks ta kindlalt kulla võitnud”… Sellise võhiklustasemega oleks kõigile parem, kui see väljaanne olümpiasündmusi üldse ei kajastaks. Jäägu oma liistude (NFL, NBA, NHL jms) juurde.
Õnneks tuleb selle pahandamise peale [L] Tim Kingi lugedes kohe meelde, et kaugeltki mitte kõik ameeriklased pole silmaklappidega turakad.
Kaku koduakna taga käib igasuguseid linde-loomi. Esmakordselt aga õnnestus Eesti vabas looduses jäädvustada… pokemoni.
Laupäeva öösel näitas Kanal 2 taas kord üht head nostalgilist rokikomöödiat. Kakk on seda vist 3-4 korda näinud, aga ikka on hea vaadata. Ja kuna sellest varem joranud ei ole, jorab siis nüüd.
Iseendast lihtne lugu – 70. aastate tippansambli “Strange Fruit” rokiidolitest on 20 aastat hiljem saanud vaesunud vanad rokipeerud. Klahvimängija Tonyl saab olukorrast kõrini ja ta otsustab koos bändi ühe omaaegse austajannaga pundi uuesti kokku ajada. Lihtsalt see just ei käi…
Kino saab muidugi kuhjaga – alates trummar Beano paanilisest põgenemisest tumedapäise naisterahva eest, keda ta maksuametnikuks peab (lõpus selgub, et tegu oli hoopis omaaegse groupie‘ga, kel märksa elulisemad huvid…) ja lõpetades “vaimsete huvidega” solisti Ray tempudega. Ka kemmerguhuumorit on:
Bassimees Les joob mingit rohtu ja selgitab: “Maohaavad”. Solist Ray hoiab liigest ja ütleb: “Rebenenud kõhr”. Trummar Beano paneb seepeale hirmsa paugu jubeda haisuga püksituult ja mainib: “Hollandi curry“…
Ja ometi on sees ka tõsiseid noote. Kitarrist Briani kadumise, närvivapustuse ja tagasituleku lugu, bändi taas kokku kutsunud Kareni armastus Briani vastu ja vana armastuskolmnurga taastulek ning palju muudki. Paraja sapiga on kujutatud matslikke ajakirjanikke, kes sihilikult kisuvad Briani vanad haavad pressikonverentsil lahti, nii et too välja jookseb. Seepeale paneb Briani asemel uue liikmena palgatud noor kitarrist Luke leheneegrid korralikult paika.
Ning lõpuks – filmi tõstab mitmetest samalaadsetest kõrgemale väga tasemel muusika. Mitmed peaosatäitjad on ise muusikud (Brian Robinson, Jimmy Nail jt), muusika taga on Foreigneri Mick Jones ja ELO Jeff Lynne. Filmi finaalis kõlav “The Flame Still Burns” on tõeliselt hea lugu, seda on ka bassimees Lesi (Jimmy Nail) lauldud “What Might Have Been” ja mitu teistki. Soundtrack on Amazonis müügil – Kakk peab vist selle kunagi ära tellima.
Kokkuvõttes – kellele meeldib 70-ndate muusika, muhe-räme rokihuumor ja üks mõnus nostalgiline lugu “vanadest headest aegadest”, neile soovitaks julgesti.
Issi väike sülekoer…
Laiskvorstid sihukesed!
(asukoht: Kaku vanemate juures diivani peal)
