Kaku ajaveeb
… toimus täna Oleviste Maarja kabelis. Ilmselt seal tuleb laupäeval ka üles astuda (kell 20.00 – kel huvi, võib kuulama tulla).
Aga päris ilusti tuli välja. Ja kui aus olla: Liisbeti ja kahe Indreku vokaalharmooniad hakkavad Kakule üha enam meenutama sihukest tipptegijat nagu Clannad… Muidugi arenemisruumi on veel kõvasti, aga ehk saab sest kooslusest tõesti asja.
Eile sai seltskonnaga ka üksjagu tööd tehtud, meie ühine raamat ja kursus sai tublisti parema põhja alla. Tuli enda jutt ka ette kanda ning see võeti hästi vastu – algsest hirmust “häkkeri”-sõna ees ei olnud eriti midagi järel. Päeva lõpuks oli aga kõigil juhe nii koos, et ka auväärsed härrasmehed (põhiosa seltskonnast) hakkasid lolli nalja viskama…
Õhtuks ronisid teised Temple Bar’ile, mina aga pidin oma vana sõpra Vincenti trehvama. Saatis teine mulle SMSi ja käskis end Wexford Streetilt Whelansist üles otsida. Koht oli ligidal ja kohale sain täpselt. Vincenti-vana oli sama suur kui viie aasta eest ning üksnes veidi enam halliks läinud. Möla ja suht karm Dublini aktsent olid aga endised. 🙂 Alguses istusime pool tundi pubis pindi taga, siis kolisime aga samas kõrval olevasse kontserdipaika – Vincent oli juba enne rääkinud, et saavat üht asja sõprade kaudu kuulama. Esineja nimi mulle midagi ei öelnud, aga üldiselt oli juba teada, et Vincenti-vana rämpsu ei kuula.
Whelansi kontserdisaal meenutas hübriidi von Krahlist ja kino Kosmosest ning oli rahvast paksult täis. Ehkki polnud ei [L] Eliza Gilkysonist ega [L] Robert McEnteest midagi varem kuulnud (äbiäbi!), oli kohe algusest selge, et oleme õigesse kohta sattunud. Eliza esitles oma uut plaati “Paradise Hotel” ning kui järjekord nimilooni jõudis, tundus küll, et [L] Eva Cassidy on maa peale tagasi saadetud. Muide, ka teda sain esmakordselt kuulda tänu Vincentile ning tema töötlus kuulsast Stingi hitist “Fields Of Gold” on parimaid lugusid, mida tean.
Kaks vokaali (peamiselt Eliza) ja kaks kitarri (Elizal juhtmega akustiline, Robertil ilmselt mingi Fender). Bändi polnud üldse vaja, mõlemad mängisid fantastiliselt. Stiil käis klassikalistest folkballaadidest bluusi ja karmi protestilauluni välja (Põõsa Jorh sai taas ühelt lauljalt kere peale). Vahele veel lõbusaid lugusid Eliza kirjust elukäigust.
Omaette preemiat väärib iiri publik. Mõnus seltskond, kes Elizale innukalt kaasa laulis ja kohati edukalt taustakoori osa täitis – isegi laulja ise oli suht sillas ning laulis kahele setile lisaks veel pool kolmandatki.
Nii et tänud Vincentile vägeva elamuse eest. Ja kui eelmisel ööl ei saanud kuidagi magada, siis nüüd hoolitsesid kaks pinti Whelansi Guinnessi selle eest, et Kakk magas nagu kott ja ärkas ise pool minutit enne telefonialarmi karjumapanekut. 🙂
Hotellist kirjutasin end hommikul välja (jätsin neile valvelauda ühe eesti šokolaadi – nii meeldivat vastuvõttu nagu Albanys polegi kaua kohanud) ja tulin “tööle”. Õhtul peaks Vincentile külla minema ning siis keskööks lennujaama jõudma.
P.S. Eilsete uudiste põhjal tuleb Estonian Airi omanikele, kes plaanivad septembrist Dublini otselennu ära kaotada, naha peale anda. Õnneks oli lärm juba lehtedes päris kõva – äkki mõtlevad ümber. Kamoon, 3000 tegelast töötab siinkandis ja nemad võtavad lennu maha…? Tulleski oli suur osa lennukist täis.
Paar mõtet Kaku viimaste päevade põhiliselt plaadilt. Cruxi ja Reverend B “The World To Come” kummitab juba teist päeva pidevalt peas… Tõeliselt hea lugu nii muusika, teksti kui esituse poolest. B laulab seal nii:
So we celebrate humanity
To the point of insanity
Everyone’s equal and nobody’s different
Everyone’s normal and no one unique
Not a single freak
On the face of the earth
No requiems for the weak
And nobody partying with the meek
Nimetatud kooslus esitles volbriõhtul Jaani kirikus oma uut plaati “Everything Under The Sun”. Seekord oli Crux rohkem saatebändi rollis – kõik laulud laulis Reverend B (aka Baard Eirik Norheim Hallesby), kes oli ka enamiku lugude autoriks.
Soojendusesinejaks oli Hageri tüdrukutebänd Septem – kohatise konaruse kiuste lootustandev punt (ainult repertuaar oli natuke siia-sinna), solistil on väga hea hääl. Nende esinemist varjutas natuke kehv helikeeramine, tagareas istudes läks kohati saund metsa. Kui aga Crux peale tuli, oli heli tipp-topp.
Crux oli klassikalise anplagdi püsti pannud – akustiline saund (ühes loos oli siiski ka tugev raskerokikitarr sees), lisaks toeks veel ka keelpillikvintett, mis andis kõvasti juurde. Rev. B-d võiks julgesti pidada praegu Eestis resideeruvaks parimaks mees-popplauljaks (kahjuks pidavat ta varsti koju Norra tagasi kolima). Täitsa tõsiselt. Kui üldine hääletämber meenutas kohati Ronan Keatingit, siis kõige hevilikuma saundiga loos “The World To Come” (rock-kitarr ja keelpillid – väga hea saund!) tuli mul paralleelina ette juba Joey Tempest või Sebastian Bach (või kristliku roki rea pealt John Schlitt).
(Apdeit – hiljem kuulasin plaadilt “traadiga” versiooni, mis oli samuti väga vinge, kuid siin hakkas eeskujuna kummitama hoopis veel üks teine, samuti väga hea lugu – Klaus Meine (Scorpions) lauldud “When The Smoke Is Going Down”)
Kahju, et lisalugusid ei tehtud – nende asemel laulis B koos rahvaga noidsamu Puraviku viisile tehtud õnnistussõnu, mida Emmause missal kuulsin. Ilus oli.
Nii ei jäänud muud üle, kui väljapääsu juurest ka plaat osta. Kuulasin kodus üle ja olin ostuga üsna väga rahul. Igatahes oli meeldiv vaheldus eestimaisesse volbriõhtusse lällavate joodikute ja muu läbu asemel.
Nüüd on see siis tehtud. Lühidalt öeldes – väga hästi läks.
Algul oli kerge närv isegi sees, sama ütlesid ka teised. Aga nii kui pillid kätte saime, tuli vana hea tunne tagasi. Indrekud tutvustasid laule ja bändi mõnusas vabas vormis, kõigi hääled olid heas seisus ning mis väga oluline – heli oli ilmselt parim, millega oleme seni mänginud. Nimelt on homme samas laulmas teenekas ansambel “Sela” metodisti kirikust ning saime kasutada nende võimendust ja ka helimehe teeneid.
Tegime siis liturgia vahele 4 x 2 lugu – need andsid üsna hea pildi meie omaaegsest kirjust repertuaarist. Folgi, gospeli ja erinevat liiki roki soust, mis aga tuli endalegi üllatuseks pea sajaprotsendiliselt välja. Rahvas oli igatahes väga vaimustatud.
Veel üks tore detail oli asjaolu, et meist olid kuulda saanud mitmed omaaegsed sõbrad, kellega tollal ühes kirikus sai käidud. Nüüd siis laekus Harkujärvele oma poolteist tosinat külalist (muuhulgas ka paar värsket miljonäri) – hästi tore oli neid kõiki üle pika aja näha.
Eks vaatab, mis edasi saab. Loodetavasti õnnestub millalgi vähemalt need praegusedki lood kuidagi “sisse teha”. Kui suvel aega jääb, tuleks tõsiselt kaaluda. Aga igal juhul olid need proovitegemised ja ka tänane mängimine hästi mõnus aeg vanade heade sõprade seltsis.
Nagu juba kirjutatud, ajasime oma kunagise bändi kokku – esialgu üheks korraks, edasi näeb siis juba hiljem. Igatahes tuleb järgmisel laupäeval Harkujärve kirikus lihavõtteöisel missal üles astuda. See aga tähendab, et tuleb natuke ka harjutada…
Täna oli meie ainus naisliige Liisbet endale angiini hankinud ja olime kolmekesi. Mõnes laulus üritasid kutid siis Liisu partiid ise laulda – einojah, sihukest eunuhhifalsetti pole enam kaua aega kuulnud… 😛 Asjaosalistel oli muidugi lõbu laialt. Aga üldiselt hakkab muusikategemine pikkamööda meelde tulema. Esialgu üritame vanade lauludega välja minna (üks uus on siiski ka), eks hiljem vaatab – kui midagi pikemat asjast arenema hakkab, siis tuleb ka uusi lugusid kirjutada.
Eks tuleval laupäeval siis paistab.
Vana sõber Puravik vedas Kaku täna Rootsi-Mihkli kirikusse Emmause missale. Asi jättis juba kirjelduses huvitava mulje, paari lugu olin muusikast ka enne kuulnud – seal ju suurem osa muusikast vana seene enda tehtud… Pealegi pidi missat läbi viima Eesti rahvale viimasest eurolaulust laiemalt tuttavaks saanud Bard “Reverend B” Norheim.
Kohale minnes tundus imelik, et kuidas pole seda kohta enne avastanud – Kakk ju tegi omal ajal 10. klassis lausa vanalinna giidipraktika läbi. Siis meenus, et 1987. aastal oli selles majas veel spordisaal… Kirik taaspühitseti kirjade järgi alles 2002. aastal.
Missa oli vahva. Traditsioonilise liturgiamudeli järgi, kuid lihtsas keeles ning sisaldas palju rohkem muusikat (mitmed harilikult räägitavad osad olid siin muusikasse pandud). Musa oli midagi Taizé rea peale – lihtsad ja meloodilised laulud (paar päris Taizé oma jäi ka kõrva – “Jesus Remember Me” näiteks). Lisaks oli külas ka EELK Misjonikoor – amatööride (kord kuus käivad koos) kohta äärmiselt tervikliku kõlaga koor (eriti jäi meelde ilus sügav bass ühes aafrika laulus).
Aga tipphetk (Kaku arust) oli lõpus, kui Rev. B traditsioonilisi õnnistussõnu laulis (Puraviku viisil – vana seene parimaid viisijuppe muide, meenutab veidi Chris de Burghi “Snows of New Yorki”). Sellil on tõeliselt ilus hääl ja praktiliselt veatu eesti keel – müts maha kõigest paar aastat Eestis veetnud norraka ees.
Ilus elamus oli, peaks teinekord veel minema.
Peale eelmise jutu kirjutamist korraldas seltskond peale liulaskmist korraliku saunatuse. Mart & Kakk hoolitsesid muusikalise tausta eest – arvestades seda, et Mardi laululehed kõik koju jäid, saime hakkama küll… Päris lõbus õhtu oli, tuppa sai alles peale keskööd. Vaatasin telekast veidi Seagali filmi lõppu (mitu korda nähtud Fire Down Below) ja kerisin põhku. Tuba oli kah paras saun – keegi katlamajas oli vist ületunde teinud, igatahes tuli tahtmine radika peale leili visata. Ugh.
Tänaseks jäi siis HTK arengustrateegia teemaline kogupäeva-mõttevahetus. Tõsine jutt vahepealse pulliteoga – eriti hea arutelu kujunes maskotteluka ideede genereerimisel ning HTK-d tutvustava DVD kavandamisel (parem ei hakka detailidesse minema – niigi teatakse juba, et me päris normaalsed ei ole). Süüa anti Nelijärvel ülikorralikult ja lõuna osutus nii pirakaks, et kõik mingid jupid järele pidid jätma.
Näis, kas ja kuidas sellest arutamisest midagi areneb. Aga üritus oli iseenesest mõnus.
Kakk käib sel kevadel [L] TTA rahvale erivajadustega inimestest rääkimas. Nii ka täna.
Materjalide tegemine jäi muidugi hilja peale, tulemuseks oli ca 1,5 tundi magamist. Hommikul üles ja Tartu poole ajama. Tee oli üpris lumine, aga õnnestus siiski piisavalt kiiresti sõita (Mike Oldfieldi “Songs Of Distant Earth” toel), et jäi aega Laevas Hollywoodi mäe all peatuda ja mõned pelmeenid ära hävitada. Kohapeal oli rahvas juba ootamas – nendega on mõnus kontakt tekkinud ja loengutes toimub pidevalt elavaid arutelusid eri küsimustes. Täna ei olnud ka “ahvid elektrit ära viinud”, nagu viimati juhtus (teate küll toda Juku anekdooti), ning isegi eelmine kord jonninud ekraaniprojektorist saime jagu.
Pärast lõunat uurisin ülikooli raamatupoodi, tegin Toomel Kristjan Jaagust ja Toomkirikust paar pilti ning hiljem sain esmakordselt IRL kokku ühe vana Interneti-sõbraga. Hästi vahva oli, kükkasime Wildes ja patrasime mitu tundi. Kuna aga Kakk just paar eelmist nädalat kirjutas Euroopasse raamatupeatükki sellest, et kogu “intellektuaalomandi”-jura ja BSA-sarnased asjad on saatanast, siis hakkas silma kohalik menüü, kus “Vanaema pannkookide” juures – et Wilde vastu aus olla, siis koogid ise muide maitsesid ülimalt hästi – ilutses suurelt (R) ehk registreeritud kaubamärk. Kusjuures mitte “Vanaema pannkoogid(R)” (oleks veidigi loogiline), vaid “Vanaema(R) pannkoogid”. Nii et Wilde näib lausa kõik eesti vanaemad ära monopoliseerinud olevat… 😛
Tagasitee oli päris karm. Pimedus, ülipaks udu Tartust Adavereni ning lumesadu Tallinna ümber. Aga keerasin ABBA “The Visitors”-plaadil (muide, soovitan kõigile – ansambli viimane ja üsna vähetuntud, ent minuarust parim plaat: When All Is Said And Done – võimsa saundi ja valusa tekstiga lugu; huvitava meloodiaga Soldiers; kõigi bassimängijate koolitükiks sobiv One Of Us;Slipping Through My Fingers oma fantastilise kahe kitarri soolo ja ülimalt ilusa tekstiga; Like An Angel Passing Through My Room, kus Frida täitsa klassikalaulja mõõdu välja annab jt. Meistritööde rida ühesõnaga) vungi peale ja kaitseinglid tegid vist ka oma tööd hästi. Igatahes sain terve nahaga koju. Niisiis tuleb ekspeditsioon kordaläinuks lugeda… 🙂
Vana sõber Liisu helistas eelmisel nädalal ja teatas: “Hundu on Tallinnas!”. Sealt see mõte idanema hakkaski – kunagine bänd uuesti (vähemalt korraks) kokku tuua.
Lühidalt – “Taevatee” (tegelikult mitteametlik nimi, tegutsesime pikalt ilma nimeta ja viimaks jäi ühe rahvale enam pealeläinud loo pealkiri ka ansamblile külge) oli aastatel (umbkaudu) 1989-92 Oleviste kirikus tegutsenud punt. Liisu, kaks Indrekut ja Kakk (tollal Kaido). Allakirjutanu oli suht värskelt kirikuga tegelema hakanud ja kippus Olevistes tollal valitsenud padupietismiga tihtipeale vastuollu – olgu siis riietumisnormide, verivorstisöömise, (mõõduka) alkoholitarbimise või võitluskunstide harrastamise koha pealt. Nii oli ka bändi sees kohati tuliseid vaidlusi, kuid see ei takistanud meil üksteisega väga hästi läbi saamast.
Proovi tehti Kaku tollases elukohas Hiiul – suured tänud perele, kes seda lärmi taluma pidid… Tollest ajast on meeles ühe naabermaja poisi käest soetatud isetehtud basskitarr, mida parema võimenduse puudumisel sai kodus mängitud läbi vana vene kassettmaki – Olevistes oli ka oma aja kohta korralik Yamaha DX7 sünt ja miski liba-Fenderi bass, kuid neid sai laenata vaid esinemisteks.
Tolle lühikese ajaga sai käidud läbi päris mitmed kohad Eestimaal. Meenub Indrek L. tervitus Kiviõli rahvale “Tere, armas Jõh…Kiviõli rahvas!” ja Hundu, kes sai sealsamas kätte mingi uskumatult napaka häälega lastesündi, mis tema suurimaks rõõmuks ka mingit kantrisämplit sisaldas. Hundu istus õndsa näoga õhtu otsa selle taga ja plännis – umbes nagu Iiah, kes õhupallinartsu purki ja sealt välja tõstis… Lahedaid mälestusi on veelgi.
Muusikaliselt olime kahtlemata amatöörid, kuid omas ajas isegi mingis mõttes teetegijad. Tollane eesti vabakirikuseltskond oli ääretult konservatiivne – näiteks trummilöömine kirikus ei tulnud kõne allagi. Ja siis tulid need neli kaaki, kes esitasid Oleviste noorteteenistusel igati sünnist evangeelset laulu “Jeesus Kristus on elu”. Ainult et vorm oli laenatud Elviselt, Little Richardilt ja Chuck Berrylt – tegu oli suht stiilipuhta rock’n rolliga. Kohalikud “korralikud inimesed” vaatasid seda üsna põrutatud näoga – kuid ega keegi otseselt ütlema ka ei tulnud…
Tegelikult oli ka teisi huvitavaid lugusid – ampluaa käis kantrist ja folgist roki ja isegi mingil määral proge kanti välja (Indrek L. oli juba tollal Yes’i fänn). Isemoodi oli ka koosseis – kolm vokaali, kaks kitarri – ja allakirjutanu, kes põrkas vaheldumisi klahvide, bassi ja suupilli vahel. Mõnikord mängis Liisu ka plokkflööti. Temaatiliselt oli tegu muidugi vaimuliku muusikaga.
Bänd lagunes, kui Hundu sõjaväkke ja teine Indrek Taani õppima läks. Meenutuseks jäi kahe kasseti jagu lugusid – üks jubeda ja teine lihtsalt kehva kvaliteediga.
No ja täna siis saime üle aastate jälle kokku. Seekord Harkujärve kirikus, kus Kaku sünt viimane aasta enam-vähem statsionaarselt üleval olnud ja ka võimendus olemas (tänud isa Heigole, kes meid lahkelt sinna kanneldama ja jorisema laskis). Rahvas oli suure osa laulusõnu muidugi ära unustanud, kuid nondesamade kassettide abil sai meelde tuletada. Väikese alguskobina järel hakkas aga vanade aegade saund tagasi tulema.
Vahva oli. Liisu ja Indrek L. olid täitsa endised, Hundu habe oli natuke väiksemaks jäänud ja Kakule saba taha kasvanud. Ja muidugi olid pillid kõvasti paremad kui vanasti (5-keelne Vintage’i bass ja KORG 01Wfd sünt). Aga kui laulujärg jõudis Brian Doerkseni Refiner’s Fire’ini või ka nimilooni, hakkas tekkima tunne, et neid aastaid pole vahepeal olnudki. Elu on vahepeal kõigiga igasugu tükke teinud, kuid sel hetkel oli täitsa tunne, et oleme aastas 1991…
Nüüd käibki juba spekuleerimine teemal “äkki teeks veel midagi”. Vaatame…