Nelijärve jutujätkuks

Peale eelmise jutu kirjutamist korraldas seltskond peale liulaskmist korraliku saunatuse. Mart & Kakk hoolitsesid muusikalise tausta eest – arvestades seda, et Mardi laululehed kõik koju jäid, saime hakkama küll… Päris lõbus õhtu oli, tuppa sai alles peale keskööd. Vaatasin telekast veidi Seagali filmi lõppu (mitu korda nähtud Fire Down Below) ja kerisin põhku. Tuba oli kah paras saun – keegi katlamajas oli vist ületunde teinud, igatahes tuli tahtmine radika peale leili visata. Ugh.

Tänaseks jäi siis HTK arengustrateegia teemaline kogupäeva-mõttevahetus. Tõsine jutt vahepealse pulliteoga – eriti hea arutelu kujunes maskotteluka ideede genereerimisel ning HTK-d tutvustava DVD kavandamisel (parem ei hakka detailidesse minema – niigi teatakse juba, et me päris normaalsed ei ole). Süüa anti Nelijärvel ülikorralikult ja lõuna osutus nii pirakaks, et kõik mingid jupid järele pidid jätma.

Näis, kas ja kuidas sellest arutamisest midagi areneb. Aga üritus oli iseenesest mõnus.

Tartu-reis

Kakk käib sel kevadel [L] TTA rahvale erivajadustega inimestest rääkimas. Nii ka täna.

Materjalide tegemine jäi muidugi hilja peale, tulemuseks oli ca 1,5 tundi magamist. Hommikul üles ja Tartu poole ajama. Tee oli üpris lumine, aga õnnestus siiski piisavalt kiiresti sõita (Mike Oldfieldi “Songs Of Distant Earth” toel), et jäi aega Laevas Hollywoodi mäe all peatuda ja mõned pelmeenid ära hävitada. Kohapeal oli rahvas juba ootamas – nendega on mõnus kontakt tekkinud ja loengutes toimub pidevalt elavaid arutelusid eri küsimustes. Täna ei olnud ka “ahvid elektrit ära viinud”, nagu viimati juhtus (teate küll toda Juku anekdooti), ning isegi eelmine kord jonninud ekraaniprojektorist saime jagu.

Pärast lõunat uurisin ülikooli raamatupoodi, tegin Toomel Kristjan Jaagust ja Toomkirikust paar pilti ning hiljem sain esmakordselt IRL kokku ühe vana Interneti-sõbraga. Hästi vahva oli, kükkasime Wildes ja patrasime mitu tundi. Kuna aga Kakk just paar eelmist nädalat kirjutas Euroopasse raamatupeatükki sellest, et kogu “intellektuaalomandi”-jura ja BSA-sarnased asjad on saatanast, siis hakkas silma kohalik menüü, kus “Vanaema pannkookide” juures – et Wilde vastu aus olla, siis koogid ise muide maitsesid ülimalt hästi – ilutses suurelt (R) ehk registreeritud kaubamärk. Kusjuures mitte “Vanaema pannkoogid(R)” (oleks veidigi loogiline), vaid “Vanaema(R) pannkoogid”. Nii et Wilde näib lausa kõik eesti vanaemad ära monopoliseerinud olevat… 😛

Tagasitee oli päris karm. Pimedus, ülipaks udu Tartust Adavereni ning lumesadu Tallinna ümber. Aga keerasin ABBA “The Visitors”-plaadil (muide, soovitan kõigile – ansambli viimane ja üsna vähetuntud, ent minuarust parim plaat: When All Is Said And Done – võimsa saundi ja valusa tekstiga lugu; huvitava meloodiaga Soldiers; kõigi bassimängijate koolitükiks sobiv One Of Us;Slipping Through My Fingers oma fantastilise kahe kitarri soolo ja ülimalt ilusa tekstiga; Like An Angel Passing Through My Room, kus Frida täitsa klassikalaulja mõõdu välja annab jt. Meistritööde rida ühesõnaga) vungi peale ja kaitseinglid tegid vist ka oma tööd hästi. Igatahes sain terve nahaga koju. Niisiis tuleb ekspeditsioon kordaläinuks lugeda… 🙂

“Taevatee” taaskohtumine

Vana sõber Liisu helistas eelmisel nädalal ja teatas: “Hundu on Tallinnas!”. Sealt see mõte idanema hakkaski – kunagine bänd uuesti (vähemalt korraks) kokku tuua.

Lühidalt – “Taevatee” (tegelikult mitteametlik nimi, tegutsesime pikalt ilma nimeta ja viimaks jäi ühe rahvale enam pealeläinud loo pealkiri ka ansamblile külge) oli aastatel (umbkaudu) 1989-92 Oleviste kirikus tegutsenud punt. Liisu, kaks Indrekut ja Kakk (tollal Kaido). Allakirjutanu oli suht värskelt kirikuga tegelema hakanud ja kippus Olevistes tollal valitsenud padupietismiga tihtipeale vastuollu – olgu siis riietumisnormide, verivorstisöömise, (mõõduka) alkoholitarbimise või võitluskunstide harrastamise koha pealt. Nii oli ka bändi sees kohati tuliseid vaidlusi, kuid see ei takistanud meil üksteisega väga hästi läbi saamast.

Proovi tehti Kaku tollases elukohas Hiiul – suured tänud perele, kes seda lärmi taluma pidid… Tollest ajast on meeles ühe naabermaja poisi käest soetatud isetehtud basskitarr, mida parema võimenduse puudumisel sai kodus mängitud läbi vana vene kassettmaki – Olevistes oli ka oma aja kohta korralik Yamaha DX7 sünt ja miski liba-Fenderi bass, kuid neid sai laenata vaid esinemisteks.

Tolle lühikese ajaga sai käidud läbi päris mitmed kohad Eestimaal. Meenub Indrek L. tervitus Kiviõli rahvale “Tere, armas Jõh…Kiviõli rahvas!” ja Hundu, kes sai sealsamas kätte mingi uskumatult napaka häälega lastesündi, mis tema suurimaks rõõmuks ka mingit kantrisämplit sisaldas. Hundu istus õndsa näoga õhtu otsa selle taga ja plännis – umbes nagu Iiah, kes õhupallinartsu purki ja sealt välja tõstis… Lahedaid mälestusi on veelgi.

Muusikaliselt olime kahtlemata amatöörid, kuid omas ajas isegi mingis mõttes teetegijad. Tollane eesti vabakirikuseltskond oli ääretult konservatiivne – näiteks trummilöömine kirikus ei tulnud kõne allagi. Ja siis tulid need neli kaaki, kes esitasid Oleviste noorteteenistusel igati sünnist evangeelset laulu “Jeesus Kristus on elu”. Ainult et vorm oli laenatud Elviselt, Little Richardilt ja Chuck Berrylt – tegu oli suht stiilipuhta rock’n rolliga. Kohalikud “korralikud inimesed” vaatasid seda üsna põrutatud näoga – kuid ega keegi otseselt ütlema ka ei tulnud…

Tegelikult oli ka teisi huvitavaid lugusid – ampluaa käis kantrist ja folgist roki ja isegi mingil määral proge kanti välja (Indrek L. oli juba tollal Yes’i fänn). Isemoodi oli ka koosseis – kolm vokaali, kaks kitarri – ja allakirjutanu, kes põrkas vaheldumisi klahvide, bassi ja suupilli vahel. Mõnikord mängis Liisu ka plokkflööti. Temaatiliselt oli tegu muidugi vaimuliku muusikaga.

Bänd lagunes, kui Hundu sõjaväkke ja teine Indrek Taani õppima läks. Meenutuseks jäi kahe kasseti jagu lugusid – üks jubeda ja teine lihtsalt kehva kvaliteediga.

No ja täna siis saime üle aastate jälle kokku. Seekord Harkujärve kirikus, kus Kaku sünt viimane aasta enam-vähem statsionaarselt üleval olnud ja ka võimendus olemas (tänud isa Heigole, kes meid lahkelt sinna kanneldama ja jorisema laskis). Rahvas oli suure osa laulusõnu muidugi ära unustanud, kuid nondesamade kassettide abil sai meelde tuletada. Väikese alguskobina järel hakkas aga vanade aegade saund tagasi tulema.

Vahva oli. Liisu ja Indrek L. olid täitsa endised, Hundu habe oli natuke väiksemaks jäänud ja Kakule saba taha kasvanud. Ja muidugi olid pillid kõvasti paremad kui vanasti (5-keelne Vintage’i bass ja KORG 01Wfd sünt). Aga kui laulujärg jõudis Brian Doerkseni Refiner’s Fire’ini või ka nimilooni, hakkas tekkima tunne, et neid aastaid pole vahepeal olnudki. Elu on vahepeal kõigiga igasugu tükke teinud, kuid sel hetkel oli täitsa tunne, et oleme aastas 1991…

Nüüd käibki juba spekuleerimine teemal “äkki teeks veel midagi”. Vaatame…

Metallica a la Country

Sarjast “Kreisid kaverid”: õhtul tuli autoraadiost üks üsna segaselt kõlav laul. Tegu oli nimelt Iron Horse-nimelise bluegrassibändi töötlusega Metallica omaaegsest hitist “Nothing Else Matters”. Päris andekas asi – muidugi tempo on kantripoisid küll teistsuguse valinud (v.a. päris algus ja lõpp). No kõlas nagu kuulus paroodiavend Weird Al Yankovic, kes terve plaaditäie hitte polkavormi väänas… Päris paroodia see siiski polnud – nagu raadioonu ütles, oli loos ühtviisi olemas nii Metallica kui bluegrass. Pärast leidsin Amazonist üles ka [L] selle loo päritoluplaadi.

Filmielamus: Still Crazy

Laupäeva öösel näitas Kanal 2 taas kord üht head nostalgilist rokikomöödiat. Kakk on seda vist 3-4 korda näinud, aga ikka on hea vaadata. Ja kuna sellest varem joranud ei ole, jorab siis nüüd.

Iseendast lihtne lugu – 70. aastate tippansambli “Strange Fruit” rokiidolitest on 20 aastat hiljem saanud vaesunud vanad rokipeerud. Klahvimängija Tonyl saab olukorrast kõrini ja ta otsustab koos bändi ühe omaaegse austajannaga pundi uuesti kokku ajada. Lihtsalt see just ei käi…

Kino saab muidugi kuhjaga – alates trummar Beano paanilisest põgenemisest tumedapäise naisterahva eest, keda ta maksuametnikuks peab (lõpus selgub, et tegu oli hoopis omaaegse groupie‘ga, kel märksa elulisemad huvid…) ja lõpetades “vaimsete huvidega” solisti Ray tempudega. Ka kemmerguhuumorit on:

Bassimees Les joob mingit rohtu ja selgitab: “Maohaavad”. Solist Ray hoiab liigest ja ütleb: “Rebenenud kõhr”. Trummar Beano paneb seepeale hirmsa paugu jubeda haisuga püksituult ja mainib: “Hollandi curry“…

Ja ometi on sees ka tõsiseid noote. Kitarrist Briani kadumise, närvivapustuse ja tagasituleku lugu, bändi taas kokku kutsunud Kareni armastus Briani vastu ja vana armastuskolmnurga taastulek ning palju muudki. Paraja sapiga on kujutatud matslikke ajakirjanikke, kes sihilikult kisuvad Briani vanad haavad pressikonverentsil lahti, nii et too välja jookseb. Seepeale paneb Briani asemel uue liikmena palgatud noor kitarrist Luke leheneegrid korralikult paika.

Ning lõpuks – filmi tõstab mitmetest samalaadsetest kõrgemale väga tasemel muusika. Mitmed peaosatäitjad on ise muusikud (Brian Robinson, Jimmy Nail jt), muusika taga on Foreigneri Mick Jones ja ELO Jeff Lynne. Filmi finaalis kõlav “The Flame Still Burns” on tõeliselt hea lugu, seda on ka bassimees Lesi (Jimmy Nail) lauldud “What Might Have Been” ja mitu teistki. Soundtrack on Amazonis müügil – Kakk peab vist selle kunagi ära tellima.

Kokkuvõttes – kellele meeldib 70-ndate muusika, muhe-räme rokihuumor ja üks mõnus nostalgiline lugu “vanadest headest aegadest”, neile soovitaks julgesti.

Jõulumuljeid

Üldiselt olid n.ö. ametlikud jõulupühad (sest jõuluaeg kestab ju tegelikult kuni kolmekuningapäevani) sel aastal mõnusalt rahulikud. Kakk käis kolmel päeval kirikus pilli saagimas – täna oli seal kõnelemas ka üks vana sõber, kellega kümne aasta eest sai koos bändi tehtud; nüüd on sell koolidirektor, kuid kitra väänab endiselt ja ehk õnnestub midagi uuesti aretama hakata. Üks tema omaaegne ilus ballaad sai kunagi ka sündiga fonosse tehtud, nüüd oli hea autorit üllatada. 🙂

Täna olid Harkujärvel külas ka vanamuusikaansambli Camerata Vocale daamid (huvitav, kas sinna võetakse pikkuse alusel? Igatahes on need kenad leedid eesti keskmisest üsna tublisti pikemad 🙂 ). Väga tasemel muusika – kes kusagil peale juhtub, soovitan soojalt kuulama minna.

Eile käisime kogu perega (juppide tõbisuse kiuste) Lepikul Kaku esivanemaid ja nende igasuguseid elukaid kaemas. Vahva oli. Väikevennast Julvan tõi Kakule sushikomplekti – ei tea, kas keegi sai teada, et Kakk just neljapäeval sushitegemise kiirkursusel käis (täpsemalt õppisime Hontai jutsurahvaga siiski futomaki tegemist – ja imede ime, need kaks rulli tulid üllatavalt autentsed ja söödavad välja)? Muidugi käis asja juurde ka suur söömine ning täna tuli enne sauna korralikult kuuris kotti lüüa, et liigseid kilosid veidigi maha kulutada.

Oma uue ketsiga olen väga rahul. Liigub teine ilusti, kogu pesakond mahub kenasti sisse ka. Jaanuaris tuleb talle juba esmane hooldus teha, esimene 1000 km saab ilmselt siis täis. Aga ikkagi on mõnus, kui ei pea pidevalt mõtlema, mis julla järgmisena alt ära kukub.

Aastavahetuseni jäänud päevadel tuleb tööasju ajada, puhkust ei hakanud võtma. Näis, palju meil rahvast tööl on. 🙂

Hilisõhtu Dire Straitsiga

Reede hilisõhtul näitas ETV Dire Straitsi 1992. kontserdi salvestust. Juhtusin enam-vähem juhuse läbi telekava vaatama ja sattusin peale. Ei kahetse.

Dire Straitsi lood on kõrva jäänud küll, kuid siiani pole neid otseselt suures mahus kuulanud. Nüüd aga oli seal kuulamist küll ja veel. Üldjoontes tundus kontsert koosnevat kahest omavahel läbipõimitud erinevast reast – kui selline mõnus ja energiline klassikaline autorokk (Money For Nothing, Heavy Fuel, Solid Rock) oli igati profilt tehtud, kuid mitte teiste samalaadi tegijate seast nii esiletõusev, siis Mark Knopfleri loomingu rahulikum pool jääb hõlpsasti pikaks ajaks kummitama. Romeo & Juliet oma ilusa kitarririfiga; mõtlemapaneva tekstiga, ilusa meloodiaga ja fantastiliselt kena kitarrisaundiga Brothers In Arms; lisaloona esitatud instrumentaalne Local Hero – Wild Theme (meenutas natuke Joe Satriani samaväärselt ilusat lugu Always With Me, Always With You) – Knopfler oskab teha ilusat ja intelligentset muusikat. Mingi paralleeli võiks tuua Peter Gabrieli hilisema loominguga.

Kindlasti on omapärane Knopfleri kitarrikäsitsus – mängib vaid sõrmedega (ei kasuta lipitsat), seda nii rahulike lugude kui roki puhul. Hetkel ei tulegi teisi sama tehnikaga kuulsusi meelde (ehk neid on, Kakk pole nii autoriteetne muusikatundja).

Veel mõtlemapanev asi – enne kontserti vaatasin VH1 pealt dokumentaali Guns N’ Roses’est. Andekad sellid olid. Aga… Umbes samal ajal, kui tollal juba hallinev Knopfler Amsterdamis esines, olid gunnerid peale oma 1991. aasta super-topeltplaati Use Your Illusion allakäigutreppi mööda astumas – nina püstiajamine, liigne tinunn ja muu sinna juurde käiv keerasid kogu asja ämbrisse. Samal ajal on kasvõi nendesamade Knopfleri ja Gabrieli karjäär olnud pikk ja edukas ning ei saa öelda, et nad vanemast peast vaid vana rasva peal elaksid.

Ja lõpuks – tolle 1992. aasta kontserdi esineja oli, nagu juba öeldud, halliseguste juustega härrasmees ning bändimehedki polnud just pubekad. Küll aga oli staadion puupüsti täis ning esireas olevate pöördes kuulajate vanus oli esinejate omast küll kõvasti väiksem. Way to go, härrased.

Veel üks muusikaline taaskohtumine: The Kry

Järjekordsel veebiskolamisel maandus Kakk ameerika bändi [L]The Kry veebilehel. Tegu on kristliku rocki esindajaga, kes käis ka Tallinnas 1996. aasta Gospelfestivalil (eelmisel kümnendil toimus see ridamisi iga aasta, kahjuks on nüüd traditsioon soiku jäänud), kus ka Kakk neid kuulamas käis ja ka tollal uue “Unplugged” plaadi ostis (plaadi videovarianti, The Kry Unplugged kontserti on kunagi mitu korda isegi Eesti televisioonis nähtud; väga hea MTV Unplugged– stiilis esitus). Eriti hea on sel plaadil lugu Be Still My Soul, mille meloodiat siinkandis Finlandia nime all tuntakse (jah, seesama Soome rahvushümn, mida aga juba Sibeliuse aegadest ka kirikus lauldakse). Paraku on Kaku plaat juba pikka aega kuhugi kadunud… 🙁

Nüüd aga käis Kakk neil uuesti virtuaalselt külas. Vahepeal on triost kvartett saanud, kuid põhijõud, kanada prantslastest vennad Jean-Luc ja Yves Lajoie on endiselt asja vedamas. Natuke on stiil muutunud, kuid tegu on endiselt sisult sügavalt kristliku ning vormilt igati tasemel pehmema sordi rockiga. Viimaselt plaadilt God Of Infinite Worth (mis varasematest veidi erinevalt on rohkem praise and worship ehk ülistusmuusika zhanris) pakutakse veebist kuulata juppe kõigist lauludest, lisaks saab alla laadida MP3 laulust Holy Is Your Name and vaadata videot Faithful. Esimene neist kahest loost on tõsiselt nakkava meloodiaga (tüüpiline ülistuslaululik coda jääb hõlpsasti paariks päevaks kummitama) segu uuemast Bon Jovist ja Green Dayst, lisaks on loo saund tõsiselt hea. Faithful’i plussiks on aga üks jõulisema sõnumiga videosid, mida ses vallas nähtud (see on ka visuaalses plaanis lihtsalt väga ilus). Kisub sinnapoole, et Kakk peab hakkama plaate tellima…

Üldises plaanis – ameerika CCM (Contemporary Christian Music) sisaldab kahtlemata palju seepi, kuid sealt võib leida ka väga häid asju. Kasvõi Kenny Marks, Petra, Jars Of Clay, The Distance ja ka selle stiili klassikuid Michael W. Smith. The Kry sobib siia ritta samuti väga hästi.

Urban Tradi taasavastamine

Sattusin veebis belgia ansambli Urban Trad [L] veebilehele. Bänd, kes esindas Belgiat 2003. aasta Eurovisioonil Lätis ja jäi napilt teiseks, kusjuures laul oli konkurentsitult parim. Kolasin mööda veebi ja vedasin sealt kõik leiduvad laulud-videod masinasse. Peab ütlema – mida enam kuulata, seda enam kummitama hakkab. Tuleks hakata pommitama Viljandi folgi korraldajaid – kutsugu see punt mängima!

Teise külje pealt aga ka. Sain alles tagantjärele veebist uurides aimu suurest skandaalist, mis bändi ümber vahetult enne Eurovisiooni toimus – üht kahest naislauljat, Soetkin Collieri, süüdistati “ultraparempoolsetes sümpaatiates” (mida iganes see siis tähendas) ja lõpptulemusena vahetati ta Eurovisiooni ajaks teise laulja vastu. Kogu lugu tõi aga väga ilusti päevavalgele vana tõe – enamik ajakirjanikke pole eetikast undki näinud. Meedias sai järjekordselt sääsest elevant. Tolle aja sõimukisast saab Google’i abil otsides veel siiamaani mingi pildi kätte. Ja teine iseloomulik aspekt: üheks kõige räigemaks pröökajaks oli üks hästituntud rahvusvaheline organisatsioon, kelle lärmi on ka Eestis omajagu kuulda olnud. Njah…

Aga õnneks on Urban Trad siiani edukalt koos ja teeb head musa. Ja mis kõige parem tõestus omaaegsete kriitikute lollusest – bänd koosneb enam-vähem pooleks flaami- ja prantsuskeelsetest belglastest. Kes selle maa olusid teab, saab ka aru, et see pole üldse mitte tavapärane. Nii et – las koerad hauguvad, karavan liigub edasi.

Muljeid tsoonist

Selles, et Kakk (2,5 tunniks) Tallinna vanglasse sattus, tuleb süüdistada isa Jaanust [L] Harkujärve kirikust. Eestimaal leidub nimelt neid heas mõttes segaseid kirikutegelasi, kes ka selliseid kohti külastavad ja sealsete elanike mõttemaailma parema poole üritavad keerata. Nii ka seekord – ja kuna kirikus jämmiajamine on olnud üsna edukas, tekkiski mõte teha seal üks muusikaga jumalateenistus. Kakk muidugi pole ulle ettevõtmisi kunagi eriti kartnud. Mõeldud-tehtud.

Saime siis oma pundiga vangla väravas kokku. Seltskond oli stiilis “Lumivalgeke ja neli pätti” – lisaks pikasabalisele allakirjutanule mustade päikeseprillidega isa Jaanus, vend Risto Harkujärve kirikust (kiilas, musklis ja tätoveeritud…) ja jutlustajast tugijõuna [L] Elava Vee vabakoguduse kickpoksijast pastor Allan “Õndsam on anda kui võtta” Kroll. Lumivalgekese roll jäi ainsale naisliikmele, laulusolist prl Karoliina Ritsbekile, kes üksjagu kalkarliku meessoo taustal veel eriti korralik ja klanitud näis.

Kakk, Karoliina ja Jaanus

Kakk, Karoliina ja Jaanus

Kummalisel kombel läks meil vanglasse sissesaamine märksa keerulisemalt kui sealt pärast väljumine… Lehvitati igasugu dokumente, moblad korjati ära, löödi kivivalvur Ropka kombel “uhke märk rinda” jne jne. Lohistasime me ju kaasa ka sealkandis suht vähenähtavat tehnikat (sündikast, võim ja pillialus). Kohalik suhtlus näis toimivat vanas heas rahvastevahelise suhtlemise keeles (ehkki Jaanus teadis rääkida, et formaalselt olevat kõik korras ja maakeel peab kõigil töötajatel suus olema) ja ka teenistus toimus oludest tingituna segakeeles – üks sell oli lahkesti nõus kehvema keeleoskusega kaaslastele tõlkima.

Risto ja Allan

Risto ja Allan

Tsooni sisse jõudes tundus pilt paradoksaalsel kombel veidi paremgi kui eespool väljas – mõnigi nähtud sõjaväeosa (ja paraku isegi hooldekodu – vt. Saaremaa muljeid veidi eespool) on jätnud jubedama mulje. Muidugi on kõik kohad koleda väljanägemisega okastraadipusasid ja trelle täis, aga ilmselt on ka sellises kohas võimalik ära elada. Kohalik kirik/raamatukogu oli väike tuba, mida mõlemal mainitud otstarbel vaheldumisi pruugitakse, kuid arvestades kogu koha konteksti, nägi selle kohta päris kodune välja (nagu mõne väikese maakoguduse palvela). Igatahes sättisime oma kisakasti üles ja saime natuke proovida, enne kui kuulajaskond kohale jõudis.

Sellid nägid tegelikult üsnagi taltsad välja (arvestades seda, et nuudi ja koeraga valvurit neil sabas ei paistnud) – suures osas paistsid täitsa tavalised noored vene kutid. Paar vanemat meest oli sekka ka. Ja mingit demonstratiivset ülbet attitude’i neil ei paistnud. Ju on vene rahval säilinud teataval määral suurem austus kiriku vastu – igatahes kuulas seltskond juttu üsna kaasaelava näoga. Meie kõnelejatel Allanil ja Ristol õnnestus vist “õige laine” üsna edukalt ära tabada ja rääkida asjast sel moel, et see kohale jõudis. Vahele tegime muusikat ka ja see tundus rahvale päris meeldivat. Nii et kokkuvõttes oli suht positiivne tunne…

Risto ja kuulajad

Risto ja kuulajad

Tsoonist väljudes saime ühe üsna naljaka tõenduse enda asumisest ikka Eesti Vabariigi pinnal (sees olles oli see veidi kõikuma löönud). Nimelt on suur osa vangla territooriumist kaetud röökuritega (valjuhääldi on nende kohta natuke peen sõna), kust omal ajal kostis ilmselt räigelt valju ja plekise saundiga marsimuusikat. Nüüd tuli sealt Smilers – sama räigelt valjusti ja sama plekise saundiga.

Kokkuvõttes täitsa huvitav elamus. Kui vaja, teeb teine kord jälle.