Manowar

“Maailma kõige valjemini mängiva bändi” muusika keskeltläbi Kaku lemmikute hulka ei käi, kuid “Master Of The Wind” on parimaid kuuldud lugusid küll. Nüüd leidsin selle live-variandi [L] YouTube’ist. Fantastiline laul, fantastiline hääl, ülihea saatepartii. Neid bände, kes laivis niimoodi mängida suudavad, pole palju.

Veel üks huvitav leid oli sama bändi loole “Swords In The Wind” (mõneti sarnane lugu eelmisega) YouTube’i kasutaja drvmmen’i poolt tehtud [L] video – aluseks Boromiri elukäik “Sõrmuste isanda” filmis. Ehkki laul pole päris samal teemal, on kokkuvõttes saadud päris tasemel tulemus.

Boss

… on Bruce Springsteeni hüüdnimi. Leidsin Youtube’ist ka [L] ühe oma ammuse lemmikloo, mis loodetavasti põhjendab nime hästi ära (ja see lugu on Kakule endale läbi aegade palju tähendanud).

Viimase peal klassikaline rokklugu ülikogenud ja tasemel bändilt. Hea video. Vinge kitarri- ja suupillisoolo Bossilt endalt. Ja koos abikaasa Pattiga lauldud sädemeid pilduv duett.

Võimas esitus.

The Flame Still Burns

Kakk on viimastel päevadel kõvasti YouTube’is tuhlanud. Ja näe, mis ette juhtus… [L] “Still Crazy” filmi finaallugu. Uskumatu, et seda bändi pole tegelikkuses kunagi olemas olnud – ülimalt kihvt ja reaalsena tunduv esitus. Ja muidugi laul on tipptase, Claptoni stiilis kitrasoolo samuti. Peaks selle filmi ikka kusagilt siinsest poest üles otsima või Amazonist ära tellima.

Kes tahab laulu täit stuudioversiooni kuulda, siis selle leiab samuti YouTube’ist [L] kellegi slaidiesitluse taustana. Ja viimaks – kuna ka tekst on viimase peal, panen ka selle siia.

The Flame Still Burns

I live a life that’s surreal
Where all that I feel I am learning
Oh life, has been turned on the lathe
Reshaped with a flame that’s still burning
And in time, it’s all a sweet mystery
When you shake the trees of temptation
Yeah and I, I know the fear and the cost
Of a paradise lost in frustration

CHORUS
And the flame still burns
It’s there in my soul for that unfinished goal
And the flame still burns
From a glimmer back then
It lights up again in my life
In my life, yeah

I, I want my thoughts to be heard
The unspoken words of my wisdom
Today, as the light starts to flow
Tomorrow who knows who will listen
But my life has no language in love
No word from above is appearing
Oh the time, in time there’s a fire that’s stoked
With a reason of hope and believing

CHORUS

Keep rolling keep that flame still burning
Keep on rolling while the world keeps turning
Yeah, keep a’rolling
Yeah, keep a’rolling, yeah

CHORUS

Congratulations, Dr May!

Kaku üks lemmikmuusikuid, Queeni kitarrist Brian May sai [L] BBC andmetel eile hakkama sellega, et kaitses 60-aastaselt väitekirjaga Radial Velocities in the Zodiacal Dust Cloud astronoomiadoktori kraadi (tõsi, see olevat midagi mitte päris lõplikku, komisjon oli mingeid parandusi tahtnud ja kraad pidavat lõplikult kätte antama uue aasta alguses). Aga tõsiselt vinge saavutus, arvestades et tal jäi töö pooleli 1971. aastal (siinkirjutaja sai siis kaheaastaseks).

Radio Aalto, mõnus seltsiline

Kevadel Joensuus käies sõitsin Soome maanteedel oma 1000-km ringi. Raadios sorides leidsin mõnusa raadiojaama nimega [L] Radio Aalto. Tunnuslauseks on “Pehmeät suosikit” ning vastavalt sellele on tegu mõnusa peamiselt 80-ndate hitte mängiva jaamaga. Midagi meie Raadio 3 ja StarFM sarnast, kuid minu arust parema muusikavalikuga – kuuleb nii rahvusvahelisi kui ka Soome enda lugusid (varem ei uskunudki, et soomlased nii palju ilusaid asju on teinud!). Väga meeldiv kaaslane igasuguste mõttetööde juures.

Otse eetrist seda Eestis ei kuule, kuid [L] nettipidi kuuleb ilusti (Linuxi all sobib kuulamiseks näiteks Rhythmbox).

Filmielamus: Pitkä kuuma kesä

Kunagi sai siin kirjutatud kahest filmist – lahedast rokkariloost “Still Crazy” ja Aki Kaurismäe “Mies vailla menneisyyttä”. No pealkirjas nimetatud soome noorte-rokilugu on nende kahe segu – Kaurismäki tehtud “Still Crazy” võiks nii välja näha.

Lahe lugu. Muidugi toda v-sõna tuli igast august. Igasugust sürri kah, kõikse karmim juhtum oli kahele luuserist pikajuukselisele narkotsi pähe pasa müümine (pärast suuremeelset auto paagist bensiini nuusutamise võimaldamist). Kemmergu ümberlükkamine koos seesistuva kodanikuga kah (kahjuks õnnestus siinkirjutajal näha samalaadset asja täiesti laivis ühel Viljandi folgil…). Aga ometi on kõik see rämedus omas ajas ja kohas ning mõjub üsna usutavalt. Teisalt on ka vahvaid inimlikke kohti ning lõbusaid hetki – kasvõi juba see, kuidas [L] soome kirjanikust hetkevälgatuse ajel bändinimi Kalle Päätalo saab ja mis sest kõigest välja kukub.

Muusika on üllatavalt hea. Kirka omaaegsest superhitt-kaverist “Varrella virran” (originaalis “Down By The River”) on saanud “Virralla varren”… Ja nagu ka “Still Crazy” puhul, on siin mitu noort näitlejat ise muusikud (udupeast kitarristi Jimit mängiv Konsta Hiekkanen on tõsiselt asjalik kidramees), musa ise aga kogenud tegijate looming – nii mõjub kogu bändivärk üsna ehedana. Filmi läbiv ja finaalis kõlav “Lootusasentoon” on parimaid soomekeelseid rokklugusid, mida siinkirjutaja on kuulnud.

Kokkuvõttes lahe pilt omaaegse soome noortepundi elust ajal, mil Dingo ka siinmail kuum nimi oli.

Kirikulaager 2007

Jälle Uulus, juba tuttavas kohas. Ka seltskond oli suuresti samad armsad inimesed, kes iga aasta seal käinud.

Sel aastal oli programm tihedam – vaimulikku osa oli juurde pandud, ideeks järgida kloostrites kasutatavate tunnipalvuste rütmi. Asi algas hommikul enne sööki ning lõppes keldi stiilis ööpalvusega enne keskööd (päris öiseid aegu siiski sisse ei pandud). Tegelikult oli päris hea kogemus.

Vaba aega jäi siiski ka ning seda sai sisustatud kahel viisil – kas vend Janekiga kirikusaalis jämmides või onni juures enda kobujutsu-arsenaliga vehkides. Mõlemat sai tehtud enam kui piisavalt. Reede õhtul jaurasime omaette poole kaheni öösel, enne kui Une-Kati kallale tuli ja me enam pille korralikult käes ei jaksanud hoida… Eileõhtusel keldi ööpalvusel tehtud Matt Redmani “Patuste sõber” (eesti variandis laulab seda [L] Timo) tuli päris omapärane välja – noh, nagu oleks Johnny Cash Clannadi saatel laulnud (Janek fännab Johnnyt ja Kakk Clannadi…). Lisaks veel Janeki enda lood, millega tuleks varsti stuudio poole kiikama hakata.

Muusikat tuli üldse uksest ja aknast. Juba mitmendat aastat oli kohal läti sõprade punt ning seekord oli kaasas üks hallipäine vurrude ja patsiga härrasmees, kel oli tõsiselt vinge bariton. Laulis nii üksi kui teistega koos – nii oligi, et liturgia ajal lauldud “Laudate omnes gentes” kõlas tõsiselt uhke mitmehäälsusega, seda eriti lätlaste poolt nurgast (koos obligatoorse kõva läti l-iga…). Oli tõesti tunne, nagu oleks Taizésse sattunud. Lisaks lätlastele oli kohal ka koguduse vana sõber Juhan oma lahutamatu vioolaga (sama mees, kellega mõni aeg tagasi Lisette laulatusel Bachi Procol Harumiga ristatud sai), täna käisid omaaegse ansambli “Sela” lauljad jne. Nii et kui kirikusaalis parajasti teenistust polnud, siis kükkas kindlasti pillinurgas mõni kääksutaja. Aga väga vahvalt kukkus välja.

Laupäeval käis külas ka preestrisutaani kandev vana jutukasõber [L] PKala, kes rahva ees isa Heigoga teoloogilis-filosoofilist arutelu pidas. Oli tore näha ning jutt oli kah huvitav.

Seega tänud isa Thomasele ja Regytale suure orgunni eest ja loodame aasta pärast samas taas trehvata.

Muusikaelamus: Meie laul

OK, lugu on juba pikka aega edetabelites. Aga see Trafficu ja Maarja laul (esmakordsel kuulamisel arvasin, et tegu on Kasearu Kristjaniga) on just nimelt kesksuvine lugu. Ja puhtavereline hitt. Igatahes kummitab see peas juba mitu nädalat – seda juhtub vaid väga heade lauludega.

Tundub, et selle loo esivanemateks võiksid olla kolm samuti Kaku lemmikute hulka kuuluvat lugu – Smilersi “Tantsin sinuga taevas” (rütmikäik), Savage Gardeni “Truly Madly Deeply” (harmoonia) ja Claptoni/Rock Hoteli “Wonderful Tonight/Kõik on nii kui peab” (üldine mõte; ka tekstis on viidatud sellele loole). Lisaks sedasorti armastuslaulu kohta väga ilus tekst – lõpptulemus on igal juhul tasemel.

Thumbs up. Kindlasti jäävad nii mitmedki inimesed mäletama selle suve romantilisi hetki ning seda just seda koos selle looga.