Rubriik: Arusaamad

arusaamad ja seisukohad (vahel istekohad ka)

Nõmme liiklus

Mida aeg edasi, seda raskemaks muutub Tallinnas Nõmmelt Laagrisse pääsemine. Algul ehitati Kadaka pst viadukti – OK. Siis kaevati üles Kadaka pst – hea küll. Siis pandi kinni enamik väikesi tänavaid seal ümber – enam ei saanud mujalt peale Pärnu mnt enam üldse läbi. Ja nüüd otsustati Pärnu maanteed pindama hakata… Alates Pääskülast kuni Nõmmeni välja on 30-märgid. Ainus mõistlik viis Laagrisse pääseda on Vabaduse pst või siis hoopis Õismäe ja Harku kaudu – Mustamäelt tulles on aga lugu üsna sant.

Teid-tänavaid tuleb parandada, sellele ei vaidle keegi vastu. Seda aga ei peaks tegema ADD-ga (Attention Deficit Disorder) ehk tähelepanu koondamisraskustega inimesed, kes ei suuda üle kümne minuti ühe koha peal üht tööd teha ja peavad seepärast kolmandiku linna üles kaevama, et piisavalt vaheldusrikas oleks.

Ameerika käärib?

Alles see oli, kui hr. Põõsas hirmsa vaidluse ja madinaga Ameerikamaa presidendiks valiti, mille järel oli näha päris räigelt setsessionistlikke avaldusi “kahe Ameerika” stiilis. Tänane [L] Slashdot käsitleb kurikuulsat Patriot Acti ja selle laienemist – seal on päris palju mõtlemapanevaid kirjutisi. Juba algne PA ei olnud just kuigi demokraatlik nähtus ja kui nüüd veel vaikselt juurde keeratakse, saamegi ehk viimaks sarnase hullumeelse diktatuuri nagu filmis [L ]“Escape from LA”. Ehk siis toimub midagi konna keetmise sarnast – pikkamööda pannakse tuld alla, konn ei märka midagi, enne kui surnuks keeb. Nagu Slashdotis mitu selli märgivad – tavaline Joe on busy oma 10-12-tunnise tööpäevaga, laste hariduse jaoks raha säästmisega ja muu elementaarsega, nii saavadki poliitikud teha mida tahavad.

Nüüd on miskid sellid aga tulnud välja hoopis isemoodi algatusega – [L] Free State Project üritab ajada New Hampshire’i osariiki kokku 20 000 isemõtlejat ja luua sinna libertaarlaste musterosariigi. Vaba turumajanduse, täieliku sõnavabaduse ning relvakandmisõigusega. Päris põnev idee… Üks kriitilise meelega ameeriklane Slashdotis ütleb nii: “We need to remind people that our empire is not unlike others before. They all fell apart. Ours will too”. Eks elu näitab, kuhu see maakera üleüldse lähiaastatel keerama hakkab…

Orwell, Orwell, hakka pähe

Kes tahab veenduda, et Orwelli raamatutes kirjeldatud ideed pole ka reaalsuses kuhugi kadunud, võib lugeda naljakat veebilehte aadressil [L] http://www.europe4drm.com/index.php. Eriti lõbus on seal ära toodud BSA “analüüs”. Nii levivadki juba ka siinmaal igasugused huvitavad mõtted kõigi arvutite maksustamise kohta, nagu ühest tänahommikusest meilivahetusest selgus…

Kusagilt Lõuna-Eestist on meelde jäänud tore vanasõna “Pusso ep saa kõrgemb lasta ku mulk om”.

Huvitav kirjatükk ida poolt

Delfi teab kirjutada, et ühes idapoolses riigis ilmus üks põnev raamat, kus Eesti tuntud tegelased üsna äraspidi rollis esinevad.

Kakk võtab siis hoogu ja hakkab millalgi kirjutama ulmejuttu (“Kaua-kaua aega tagasi, ühes teises galaktikas…”) Venekirveste galaktikast, mida valitseb impotentne, skisofreeniline, segase soolise identiteediga ning väljanägemiselt makaagi ja tolmuimeja ristandit meenutav hirmuvalitseja Pudimir Lenin-Vlatin – ja selle jõletise ülemvõimu kukutab viimaks kohalikele appi lendav, murumütse kandev ja hambuni relvastatud Kuldne Trio. Finaalis lauldakse üle kogu vabastatud galaktika kooris “Kes ei tööta, see ei söö!”… Raamatul oleks kindla peale minekut.

Filmielamus: Tasogare Seibei

Kakk vaatas täna teist korda pealkirjas nimetatud ebatüüpilist jaapani samurailugu (eestikeelse pealkirjaga “Hämariku samurai”). Esimesel korral vist ei saanudki hästi aru, kui hea filmiga on tegemist…

Kakk armastab ka chambara-filme ehk siis jaapani versioone mõõga ja mantli filmidest. Eriti head on muidugi Kurosawa teosed (Shichinin no samurai jt). Yoji Yamada meistritöö aga erineb neist üksjagu. Siin pole tegu ajaloolise klantspildiga, vaid looga lesestunud ja vaeseks jäänud mehest samuraiajastu loojangupäevilt. Võiks isegi kasutada kulunud terminit “väike inimene” – kuigi peategelane Seibei ei mahu ka selle mõiste sisse. Näeme harilikku elu, mida mõistab täiesti ka tänapäeva inimene – pingutamist ebaprestiižikal töökohal, “teistmoodi” inimest pilkavaid töökaaslasi, lähedase surma ja sellele järgnevat allakäiku. Näeme lootusetust ja ebaõiglust. Ja ometi ei ole filmi alatoon rusuv ega pessimistlik: peamine sõnum näibki peituvat Seibei sõnades oma tütrele, et mõelda oskav inimene saab alati oma eluga toime.

Mõõgavibutamist näeb selles pikkamööda kulgevas filmis üsna vähe, kuid see-eest on ka see osa filmist väga tasemel. Yamada on pannud samuraide loojanguaja Seibei käima Musashi enese jälgedes, lastes tal võita kahevõitluse pelga puutoikaga vastase katana vastu. Kuid olgu siis tegu puutüki või wakizashiga (jällegi samuraifilmile küllalt ebatüüpiline relv – kuid vaesunud Seibei pidi oma naise matuste eest tasumiseks isegi oma isalt päritud pika mõõga maha müüma, jättes endale vaid lühikese), on võitlusstseenid väga head.

Jaapani filmile üsna omaselt on tõsisesse loosse pikitud ka koomilisi detaile – olgu siis kõrtsis trimpavate töökaaslaste dialoog või teener Naota lihtsameelne tegelaskuju. Need aga ei ole siin siiski kuigivõrd esiplaanil. Kuigi mõned loetud arvustajad on pidanud Hiroyuki Sanada kehastatud peategelast lihtsakoeliseks madinameheks, pole sellega eriti nõus. Seibei on elav ja usutav. Lõppeks on ju Sanada ainus jaapanlane, kes on mänginud isegi Royal Shakespeare Company’s, kuhu ilmselt diletante ei kutsuta.

Peaks mõnda paremini varustatud videoäri külastama, see film tuleks endale ka hankida.

Mõtlemapanev värk

Kakk lõpetas just oma [L] ITSPEA viimase seminari. Kuulda sai mitut väga huvitavat ettekannet, millest üks pani tõsiselt meie IT turvalisuse peale mõtlema.

Seda kummastavam on lugeda tänast [L] Slashdotti ja [L] BoingBoingi, mis räägivad, kuidas üks hispaania õppejõud hirmsa kuriteo sooritas. Kuriteoks oli nimelt tudengitele P2P-võrkudest rääkimine… Seepeale tehti talle viisakas ettepanek ülikoolist lahkuda – MPAA kohalikud lakeid olid ülikoolile survet avaldanud. Asjaosalise enda arvamusi võib lugeda [L] tema enda blogist.

Huvitav, kui kaugele “intellektuaalomandi” (mõiste, mida Kakk viimased paar aastat vaid jutumärkides on nõus kirjutama) pooldajad oma rahaahnuses lähevad? Kas tõesti on vaja lasta asjal niivõrd absurdi areneda, et kõigil totaalselt üle viskab ning ka selle nähtuse algselt eksisteerinud positiivsed küljed kõige täiega üle parda visatakse? Või tuleb äkki mõnel enne aru pähe? Ettevaatlikuks teeb asjaolu, et tegu pole mitte enam lombitaguse maaga, kus sedalaadi lollusi üsna tihti esineb. See on seesama Euroopa Liit, kuhu astumist meil siinmail just hiljaaegu pühitseti… Tuleb silmad lahti hoida.

IT Kolledzhi 5. sünnipäev

Juba jupp aega tagasi tuli postkasti kutse tulla tänasel kuupäeval IT kolledzhi 5. sünnipäevale. Lubati süüa-juua, head seltskonda ja Toe Tagi kontserti. No muusika saatel rääkivad inimesed Kakule kuigivõrd ei imponeeri, aga muude asjade pärast võis täitsa minna.
Nüüd on käidud ja kokkuvõttes tuleb tunnistada, et ITK oskusele sedalaadi üritusi korraldada pole ühelgi teisel seninähtud Eesti kõrgkoolil midagi kõrvale panna. Juba mistahes ürituse tarvis poole Rävala puiestee haljasala edukas reserveerimine Tallinna Linnavalitsuses pole just väike saavutus. Lisaks veel korralik kõhutäis ja keelekaste ning ITK puhul juba kaubamärgiks kujunenud sundimatu õhkkond (ITK puhul tundub, et nii ametihierarhia kui õpetaja-õpilane suhe kehtib üksnes tööaja piires – väljaspool seda on tegu ühe mõnusa häkkeripesakonnaga). Igatahes kokku oli tulnud silma järgi vaadates oma 150 inimest.
Lavale aeti muidugi ka rektoriisand ning talle kingiti kuldne arvuti (kullavärviga ülevõõbatud läpakakorpus vist?). Naersime, et meil tuleb oma Bondi-film ka – “Mees kuldse läpakaga”. Kusjuures lavale viiva trepi puudumisest ei teinud Kalle mingit numbrit, vaid oli hopsti laval ja teenis aplausi hea füüsilise vormi eest.
Ja isegi Toe Tag polnud väheses koguses kõige hullem. Taustabändi saund oli laivis üllatavalt hea (apdeit: järgmisel päeval kostus arvamust, et sellid lasid ikkagi fonoga – ju siis Kakk väga tähelepanelikult ei kuulanud) ega sarnanenud paljude senikuuldud vaakumpäiste-kottpüksiliste rääkijabändidega. Kolleegi tsiteerides “laulsid kutid kogu aeg üht ja sama laulu”, aga sõnadest võis kohati üsna selgelt aru saada ja ilmselt sedalaadi stiili kohta tegid need poisid asja päris hästi. Muidugi arvestades detsibelle (juba enne Toe Tagi “soojendas” rahvast laval olev DJ, kes üsna parajat tümakat lasi) võis karta, et naabermajas elaval Kaku auväärt kolleegil TTÜst professor Võhandul võib asjast kõrini saada ja siis visatakse lärmitekitajate pihta aknast näiteks paar tüsedat matemaatikaõpikut… Ise tulin enne lõppu ära, loodetavasti võeti hilisemal kellaajal natuke vunki maha.
Aga ITK põhjendas veel kord ära, miks ta on 5 aasta jooksul pidevalt olnud Kaku lemmiktöökoht, olgu ametlik põhikoht siis kus tahes. Loodetavasti jätkub sellist mõnusat asist nooruslikkust sinna majja veel pikaks ajaks.

XP Starter Edition – rangelt ainult vaestele

Tänane [L] Slashdot (ja mitmed teised ka) mainib huvitavat uudist. Selgus, et Microsofti “odav Windows” XP Starter Edition (mis on teoreetiliselt suunatud arengumaade turgudele, vältimaks nende minekut Linuxi kätte) ei tööta Pentium 4 ja Athlon protsessoritel. Lihtsalt arvuti jõuab protsessori kontrollini ja annab siis otsad… Paganama huvitav viis oma tooteid kaitsta. Ja kui aus olla, siis Kaku arust ka paganama mõttetu. Mõnigi Ibrahim, Juan või Mihhail jätab nüüd lihtsalt ka selle vähese raha Starteri eest maksmata, paneb pira või kasutab pingviini. Aga noh, suur firma, ise teavad mis teevad.