Tuubist jäi silma üks omaaegne hitt kolmes versioonis – pärit teispoolt lahte, aga siinpoolgi olid (peamiselt) plikad laias kaares lookas ning üks hakkaja tüdruk tegi selle jupp aega hiljem ka maakeelsena ära.
* Versioon 1 (laiv-variant, stuudioversiooni kuuleb näiteks [L] siit) – soome megapopparid nimega Dingo ja nende originaalversioon nimega “Levoton Tuhkimo”, pärit nende vist kõige populaarsemalt plaadilt kaheksakümnendate keskelt (Kakk lõpetas siis põhikooli…). Juba tollal tundus, et Dingo on võrreldes suures osas üsna veidrat uinamuinat tootva soome popi-rokiseltskonnaga üsna iselaadi (ja seda heas mõttes). Õnneks polnud nad siiski ainsad, omaaegsetest soome tegijatest sündis täitsa kuulata ka Kirkat, Juicet, Hectorit, Pave Maijast, Miljoonasadet, Hanoi Rocksi ja mitmeid teisi (lisaks otse loomulikult Soome vist läbi aegade parim rokkbänd Leningrad Cowboys). Dingo plussiks võib lugeda ka sedalaadi poppmusa kohta üsna teraseid tekste.
* Versioon 2 – Mari-Leen Kaselaan ja maakeelne “Rahutu Tuhkatriinu”. Üheksakümnendate eesti popi stiilis kaver – ent erinevalt kogu 2QS moosisest tümakast on selles lisaks tümpstaustale ka reaalne pauer sees (eriti hea on agressiivne hammond refräänis). Miskipärast on nad aga refrääni alguse meloodiajoonise ära muutnud.
* Versioon 3 – taas üle lahe, soomlaste “nelja meistri” (Kirka, Pepe, Hector ja Pave olid soome analoog meie “kolmele tenorile” ehk Ivole, Jaagule ja Tõnisele) staadionikontserdilt 2004. aastal. Endale meeldib see Pave Maijase (kes oli muide Dingo hiilgeajal nende põhiline taustajõud) lauldud versioon vaat et kõige rohkem – Dingo hitist on siin tehtud tõsine, hea saundiga ja jõuline klassikaline rokklugu.
Soome pop/rock on Eestis kuidagi naljanumbriks saanud. Tegelikult on neil päris asjalikke tegijaid ja kunagi (20 aastat tagasi) kui Tampere Tehnikaülikoolis üht post-graduate aastat tegin, õppisin neid kuulama küll 🙂
Neumanni sai kunagi isegi Tallinna Linnhallis kuulata. Tõsi, laulmise raske tööga ta seal enam ei tegelenud. Lint aitas… Sellest live-videost oli ka kuulda, et häälekesega on nagu on.
Mis aga seda Eesti versiooni puudutab, siis Mari-Leen oli ikka Lõhmuse “omanduses”. Tänaseks on tast seltskonnaajakirjanduse andmeil vähemalt osaliselt hiidlane saanud 🙂
Eks soomlastel oli seda naljanumbrit ikka paksult. Kui ikka segatakse humppat ja punki, on tulemus kohe päris huvitav… Aga selge, et on ka asjalikke.
Neumanni hääl oli Dingo hiilgeaegadel siiski suht kuulatav (seal videos on jah kehv). Eks ta pärast oskas ära rikkuda.