Kaku ajaveeb
Nagu juba eespool ähvardatud, sai endale [L] fotomehest väikevenna abiga soetatud Olympus E-420 koos kahe objektiiviga. Nüüd hakkame siis pikkamööda natuke tõsisemat pilditegemiskunsti õppima (võtab ilmselt üksjagu aega, kuna väga suuri aja- ega muid ressursse sinna alla esialgu panna ei ole).
Demopildiks olgu aknal keelt limpsav Toomas Hendrik Nuustik. 🙂
Täna tegi Kakk piparkooke. Noorem jõmm tuli appi ja hakkas kaunistama. Nõnda sündis karukujulistest küpsetistest sihuke seeria:
Kahtlaselt Kaku stiilis asi… Ilmselt on kreisi huumor nakkav värk.
Mäletatavasti oli üksvahe ühes naaberriigis kamp huligaanihakatisi, kes päevade kaupa Eesti saatkonna ümber töllerdasid ning koledaid nägusid ja hääli tegid. “Nashi”, nimetasid nood endid.
Nüüd on kuuldavasti aga lugu nii, et füürerite soosing on sootuks kaduma läinud ning eelistatakse hoopis teistsuguseid bundesid. Nii on isegi suhteliselt loogiline, et olud on sundinud poisse millegi mõistlikumaga tegelema. Kasvõi pirne kasvatama…
Täna oli sama lugu EPLis ka, aga [L] originaal on kõvasti parem (nagu ikka, pole tõlkeloos algsest killust kuigi palju järgi jäänud).
Päris vinge. Aga meie kohalikud reformarid kaklevad akna taga linnumajas kohati üsna samamoodi. Varsti on lootust parem fotokas saada, siis peaks saama ka mõne laheda foto.
… toimus ikka jälle Uulus, juba tuttavas kohas. Rahvast oli seekord ehk veidi vähem kui eelmistel kordadel, kaugemaid külalisi esindas üksnes isa Janis Lätimaalt (kes nagunii juba poole kohaga omainimene on).
Üldiselt läks juba sisseharjunud rada pidi. Missad, hommiku- ja tunnipalvused, vend Mareki lahutamatu mälumäng, igasugust pilli, palli ja pulli peale selle. Laupäeval käisime osa rahvaga Tolkuse rabas (“kõik tolgused lähevad nüüd rappa!”) – sealt sai [L] terve rea ilusaid pilte. Paraku oli ajakava veidi liiga optimistlik tehtud ning metsiku looduse keskel rahulikult endassevaatamise asemel kujunes sellest ajapuudusel sportlik kiirrännak mööda laudteed. Aga hea seegi – ehkki järgmisel korral tuleks sinna kolm korda rohkem aega varuda.
Hästi toreda ettekande pidas reedeõhtuse külalisena esinenud Epp, kes jagas muljeid palverännakust Santiago de Compostelasse. Huvitav, et isegi tänases ilmalikustunud Euroopas on palverännakute traditsioon veel siiani au sees – peale Epu esinemist oli enamikul rahvast vist tunne, et paneks kah kohe Ibeeria poole jooksu. 🙂 Kunagi võiks selle peale täitsa mõelda.
Laupäeval oli külas isa Leevi Põlva Karismaatilise Osaduskiriku Peetri kogudusest, toimus päris huvitav paneeldiskussioon ristimise teemadel (muuhulgas tuli jutuks näiteks kaks peamist käsitlust Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutes). Hilisõhtul toimus ka filmiõhtu (allakirjutanu aga viilis sealt ära ja tegeles selle asemel onnis targutamisega).
Kääksutamise eest hoolitses juba tuntud laagribänd (Ülle, Juhan, Janek, Kakk), lisaks käisid tänasel lõpumissal ka lahedad külalised Pärnu baptistikogudusest – viiuldajast ja flöödimängijast abielupaar. Vägeva efektivalikuga elektriviiul on ikka päris uhke asi (viiuliga hevi mängimine on seega täiesti adekvaatne tegevus – täna esitatud väike lugudevalik sisaldas klassikat, modernfolki ja peaaegu et progerokki).
Kaku relvaladu oli endiselt uudistamise objektiks ning mitmed käisid kätt proovimas. Kaku onnikaaslane, viiuldajast vend Juhan, võttis laupäeva hommikul esmakordselt elus bokkeni kätte ja käsitses seda algaja kohta vägagi asjalikult… Ehk tuleb mõni nägu isegi trenni kätt proovima.
Kokkuvõttes oli taas üks tore elamus.
Tagasi kodus… Üldiselt läks kenasti, kuigi töises mõttes jäi asja tulemus nadiks. Tegelikult võiks aga arvata, et kaotasid isegi rohkem inglased, et nad ainult kaks inimest kokku said – TLÜ HTK ja IMKE valdkonnad on ilmselt need üsna vähesed võimalikud, kus meil oleks Cambridge’ile üht-teist uut pakkuda. Seda enam, et inglaste IT-asjandus jättis selle põgusa kokkupuutega ikka samalaadse mulje nagu kunagi ca 15 aasta eest Manchesteris – Eestist paar head aastat maas. Kindlasti on tegelikult valdkondi, kus nad ka ees on, aga näiteks WiFi levik on lahjem, sotsiaalne tarkvara etc suht tundmatu ja mitmed asjad veel. Ilmselt segab ka juba 15 aasta eest häirinud kontrollimaania – hotelli WiFi on kinnine ja tasuline (ning ajamõõtjaga), vähemalt kasvatusteaduste majas puudus vaba võrk täiesti ning külaliste taotlusele võrku pääseda vaadati üsna arusaamatu pilguga.
Aga eile mindi siis pealelõunal linna peale. Esmalt läbi uhke ja ajaloolise Selwyni kolledži, seejärel jõe äärde “The Milli” kõrtsi (mille seltskond Hansule viidates kohe [L] “LeMilliks” ümber ristis) lõunat sööma. Siis veel jalutuskäik südalinnas. Viimaks tagasi jõe äärde, kus otsustati ära proovida ka “punting” ehk natuke Veneetsia gondlite moodi pikkade ja kitsaste paatidega sõitmine. Erinevalt gondlist aga juhitakse ja aetakse seda paati edasi teivashüppe teiba mõõtu pika toikaga, millega tuleb põhjast tõugata. Udjaja pidi seisma ahtris püsti ning see võttis algul Peetrilt ja hiljem Martinilt üksjagu tasakaalu. Jõgi oli täis teisi paate lõbusate seltskondadega ja suuri priskeid parte, kes tulid kohe tolli nõudma (mida meil anda polnud). Tagasiteel õnnestus kahel korral toigas põhja kinni jätta ja tuli sellele järele minna (õnneks on ninas istujal juhtimiseks kanuumõla, millega õnnestus tagasikäik anda). Üllatuse valmistas ka kaldal pingil istuv sell, kes hõikas midagi sellist, et näe, mis keelt siin ka kuuleb. Tegu oli kohaliku matemaatikatudengiga, kes pärit Tartust…
Cambridge tundub üsna unistuste kohana nii tudengi kui õppejõu jaoks. Akadeemilisuse vaim on meeletult tuntav, õpi- ja töökeskkond ülimalt hea. Ainus asi on tudengi jaoks ilmselt rahamure…
Pärast paadisõitu toimus jõekaldal tudengikoloonia juures (umbes nagu Tallinnas Niguliste külje all) teaduslik vestlus õllepintide taga. Sai päris huvitavat juttu ajada ning ka kohaliku õllevaliku ära proovida. Ilm oli väga mõnusalt soe ja tuli endal ka täitsa rebase tunne peale… 🙂 Pärast käisime veel linna peal ja viimaks juba hämarikus maandusime ühte Tai söögikohta sööma.
Peale sööki oli juba pimedaks läinud. Käisime korra kuulsas kohalikus pubis The Eagle (seal pani turvatibi Peetri resoluutselt paika ja kupatas ta ukseesiselt õllepindiga tuppa tagasi, kuna ukse ees juua ei tohtinud…). Teised tahtsid veel linna peal kolada, tulin üksi öömajapaika tagasi. Väga mõnus jalutuskäik – Tallinnast erinevalt ei tekkinud kordagi mingit ohutunnet. Siin on küll üksjagu laaberdamist ja purjus kodanikke, aga mingit agressiivsuse märki ei näinud kohapeal kordagi.
Öö oli nagu oli. Korteris oli koos ligi paarkümmend inimest ning magada tuli kes kus juhtus. Õnn veel, et padigi leidus, tekiks anti saunalina ja magamispaigaks (õnneks pehme) põrandavaip… Aega oli alla nelja tunni, äratus oli plaanis 03.30. Magamist takistas ka kolleegide üksjagu iselaadne jauramine: ilmselt hakkab inimene magamata peaga teinekord imelikke asju tegema-rääkima. Aga kahtlemata oli lõbus kogemus. Hommikul tuli sõita lennujaama.
Et seltskond muidu väga positiivse elamuse peale Cambridge’i umbe ära ei armuks ja ikka Eestisse tagasi tuleks, näidati meile ära ka ilmselt linna suurimad idioodid. Veel enamgi, me võtsime nad Tallinna kaasa (tahtmatult muidugi).
Ehk siis esmakordne lähem kokkupuude kuulsate briti poissmeestega. Kakk on alati pidanud Beavist ja Buttheadi üle vindi keeratud kirjanduslikeks kangelasteks – aga nüüd istusid need lennukis enda selja taga. Samasugune sõnavara: “höhöhöhö”, “uh-uh”, “cool!” ja debiilne “hehehe, hehe, hehehehe” naer. Ainult et teismeliste teledebiilide asemel olid nüüd ca 35-40-aastased täiesti elusad jobud. Üsna häiriv paralleel tekkis ca 90-ndate algusega, kui Eestis käis muidu väga toreda soome rahva ülbe ja ennasttäis põhjakiht. Nüüd on siis poro (NB! Enamik soomlasi ei ole porod) asendunud ilase, läbustava ja valimatult jalga tõstva buldogiga… Lennuki personal igatahes puges nende ees täitsa samamoodi nagu omal ajal Otsal ja Tallinki laevadel, ehkki tüübid räuskasid üle lennuki ja tegid ka stjuuardi-stjuardesside kohta imelikke märkusi. Suhteliselt vastik.
Aga kui see viimane välja arvata, oli täitsa tore reis.
APDEIT 04.06 – moblaga tehtud pildid on nüüd [L] Kakkr’is üleval.
“Osta hunnik ära!”
Juba traditsiooniks kujunenud TLÜ haridustehnoloogia keskuse väljasõit viis meid seekord Kuusalu lähedale Laugu puhkemajja. Eelnevalt käisime veel Andineeme rannas, Mardi tulevast majakohta ning Kairiti ja Priidu uut kodu vaatamas. Täitsa tore sõit oli. Tegin moblaga mõned pildid, ehk panen need millalgi Kakkr’isse välja. Kahju ainult, et Mart unustas võimenduse juhtmed kaasa võtta ja seekord ei tulnud seetõttu koos mängimisest midagi välja. 🙁 Aga ehk teinekord.
Aga HTK seltskond on endiselt mõnus.
APDEIT: mõned pildid on nüüd ka [L] Kakkr’is üleval.
Ilmataadil oleks nagu kaks aasta olulisemat kirikupüha sassi läinud. Jõuluõhtul oli maa must ja nüüd on ilus pehme eestimaine jõuluilm. Vaade toaaknast on praegu selline:
Aga ikkagi tervitasid täna Harkujärvel (nagu kõikjal üle ilma) inimesed teineteist juba hallidest aegadest pärit sõnadega “Jeesus Kristus on üles tõusnud!” – “Ta on tõesti üles tõusnud!”. Kahju, et ise seekord seal olla ei saanud.
Aga kõigile lugejatele võib ikkagi ilusaid pühi soovida.
Ühel uhkel autol Nõmme ristmikul oli taguotsa peal sihuke märk…
