Muti oli Kaku vanaema, kes täna oleks saanud 95-aastaseks. Muti nimi oli tal kogu Kikkaste klannis nii kõvasti küljes, et kui keegi nimetas passijärgset nime – Linda-Miralda – , pidi tükk aega mõtlema, kellest jutt… Lisaks oma kolmele lapsele (kellest üks on Kaku isa) suutis ta edukalt osaleda ka kõigi lapselaste kasvatamises – kuna Kaku vanemad käisid vanasti päris palju kooriga kontsertreisidel, tuli tal päris tubli osa aega Muti käe all olla. Mõned muljekillud tollest ajast:
- Muti armastas ja hoidis oma lapselapsi väga ja kutsus neid igasuguste toredate nimedega. “Elupäike” näiteks.
- Muti armastas kasse, kanu ja muid pudulojuseid. Linnas elades tundis ta neist ilmselt üksjagu puudust.
- Mutil ei olnud vist kunagi tänapäeva mõttes “kindlat töökohta” – ta oli suurema osa oma elust kodune õmbleja ja perenaine. Õmblusmasin seisis tema toas alati aukohal – seda isegi tema viimastel elupäevadel.
- Muti ei osanud ega armastanud vene keelt. Kui keegi talle ka sügaval nõukogudeajal vene keeles midagi seletama tuli, tegi ta paha nägu ja rehmas: “Ei saa aru!”.
- Muti oskas fantastiliselt hästi süüa teha. Tema kotletid ja kartulipuder viis keele alla. Kui siis küsisid, miks teistel sama hästi välja ei tule, vastas ta: “Nad tahavad kõike hästi kähku saada. Ei viitsi kaua väiksel tulel keeta.”
- Muti oli omal vaiksel moel vist kogu elu usklik inimene, seda ka läbi nõukogude aja. Ega ta meile lastele Piiblit ei lugenud ja midagi sellest pikemalt ei rääkinud, kuid omal ajal levinud jumalavallatuid kilde kodus korrata ei tohtinud, siis sai Muti pahaseks. Kui Eesti jälle vabaks sai ja Jumalast avalikult rääkida võis, viisid lapsed teda aeg-ajalt kirikusse armulauale.
- Muti sai hakkama ka selliste tempudega nagu näärivana mängimine. Isegi nii edukalt, et Kakk uskus näärivana päris kõrge vanuseni.
- Muti kasvatas lapsi ilma vitsata, ultimatiivne karistusvahend oli väga originaalne – õmbleja sentimeetririhm, millega siis pahalasele sipsti vastu säärt sopsati (kes rihma näinud on, see teab, et sellega eriti kõvasti lüüa ei anna…) . Siiani tuleb meelde väga iseloomulik detail – tollal parajas pägalikueas täditütar Kärt noomis kord maal üht kana (vist?) Muti sõnadega: “Ole ilusti, muidu saad sentimeetrit!”
- Muti elas Taadist (keda kahjuks Kakk eriti ei mäleta, kuna too suri, kui Kakk oli vaid ühekuune) palju kauem ja kui viimaks tema aeg 90-aastasena täis sai, läks ta täpselt Taadi sünnipäeval tolle juurde. Tädi, kelle juures Muti viimased aastad elas, väidab selle olnud tema enda kindel plaan, mille ta ka edukalt ellu viis.
- Lühidalt: Muti oli üks viimase peal vanaema.
Aitäh Sulle, Muti.
1. oktoober 2005. Muti ja Taadi haud Türi kalmistul.