Muti 95

Muti oli Kaku vanaema, kes täna oleks saanud 95-aastaseks. Muti nimi oli tal kogu Kikkaste klannis nii kõvasti küljes, et kui keegi nimetas passijärgset nime – Linda-Miralda – , pidi tükk aega mõtlema, kellest jutt… Lisaks oma kolmele lapsele (kellest üks on Kaku isa) suutis ta edukalt osaleda ka kõigi lapselaste kasvatamises – kuna Kaku vanemad käisid vanasti päris palju kooriga kontsertreisidel, tuli tal päris tubli osa aega Muti käe all olla. Mõned muljekillud tollest ajast:

  • Muti armastas ja hoidis oma lapselapsi väga ja kutsus neid igasuguste toredate nimedega. “Elupäike” näiteks.
  • Muti armastas kasse, kanu ja muid pudulojuseid. Linnas elades tundis ta neist ilmselt üksjagu puudust.
  • Mutil ei olnud vist kunagi tänapäeva mõttes “kindlat töökohta” – ta oli suurema osa oma elust kodune õmbleja ja perenaine. Õmblusmasin seisis tema toas alati aukohal – seda isegi tema viimastel elupäevadel.
  • Muti ei osanud ega armastanud vene keelt. Kui keegi talle ka sügaval nõukogudeajal vene keeles midagi seletama tuli, tegi ta paha nägu ja rehmas: “Ei saa aru!”.
  • Muti oskas fantastiliselt hästi süüa teha. Tema kotletid ja kartulipuder viis keele alla. Kui siis küsisid, miks teistel sama hästi välja ei tule, vastas ta: “Nad tahavad kõike hästi kähku saada. Ei viitsi kaua väiksel tulel keeta.”
  • Muti oli omal vaiksel moel vist kogu elu usklik inimene, seda ka läbi nõukogude aja. Ega ta meile lastele Piiblit ei lugenud ja midagi sellest pikemalt ei rääkinud, kuid omal ajal levinud jumalavallatuid kilde kodus korrata ei tohtinud, siis sai Muti pahaseks. Kui Eesti jälle vabaks sai ja Jumalast avalikult rääkida võis, viisid lapsed teda aeg-ajalt kirikusse armulauale.
  • Muti sai hakkama ka selliste tempudega nagu näärivana mängimine. Isegi nii edukalt, et Kakk uskus näärivana päris kõrge vanuseni.
  • Muti kasvatas lapsi ilma vitsata, ultimatiivne karistusvahend oli väga originaalne – õmbleja sentimeetririhm, millega siis pahalasele sipsti vastu säärt sopsati (kes rihma näinud on, see teab, et sellega eriti kõvasti lüüa ei anna…) . Siiani tuleb meelde väga iseloomulik detail – tollal parajas pägalikueas täditütar Kärt noomis kord maal üht kana (vist?) Muti sõnadega: “Ole ilusti, muidu saad sentimeetrit!”
  • Muti elas Taadist (keda kahjuks Kakk eriti ei mäleta, kuna too suri, kui Kakk oli vaid ühekuune) palju kauem ja kui viimaks tema aeg 90-aastasena täis sai, läks ta täpselt Taadi sünnipäeval tolle juurde. Tädi, kelle juures Muti viimased aastad elas, väidab selle olnud tema enda kindel plaan, mille ta ka edukalt ellu viis.
  • Lühidalt: Muti oli üks viimase peal vanaema.

Aitäh Sulle, Muti.

Muti ja Taadi haud Türi kalmistul

1. oktoober 2005. Muti ja Taadi haud Türi kalmistul.

Susi, võsavillem, kriimsilm, pühajürikutsikas…

Nii kutsus vanarahvas va hunti. Päris nime ei tohtinud välja öelda, muidu pidi karja kallale tulema.

Nüüdseks on sama nähtus leidnud tee ka IT-maailma. Red Hat Enterprise Linuxi vaba kloon [L] CentOS räägib oma lehel püüdlikult oma tarkvara ühilduvusest “tuntud Põhja-Ameerika ettevõtte-Linuxi pakkuja” (A prominent North American Enterprise Linux vendor) tarkvaraga, täna uudistes esinev teade [L] OpenOffice.org’i esimese ametliku eelväljalaske (release candidate) kohta räägib samamoodi ühilduvusest “ühe võistleva tootega” (a competitive product)… Isegi nime mainimine võib kohtuasja kaela tuua – huvitav, kuhu see jaburus lõpuks välja jõuab?

Samas, kui järele mõelda – ehkki va tölphända ei tohtinud nimepidi mainida, kihutasid meie esivanemad võimaluse avanedes peletisele tinatüki kerre. 😛

Sumouudised

Kaugel Jaapanimaal teeb vägitükke Kaku nimekaim Kaido Höövelson, keda tolle maa keele järgi Baruto’ks hüütakse. Täna pannud ta käpuli ühe õige kõva kohaliku selli nimega Tochinohana ja kipub sealsete maadlejate hulgas üha ülespoole. Keda huvitab, võib asjade käiku jälgida veebist aadressilt [L] http://sumo.goo.ne.jp/eng/.

Paraku kipuvad meie audiomeediategelased järjekindlalt toda nime valesti hääldama. No ei ole “BarUUUUto”… Jaapani keeles pole l-häälikut – see asendub kirjapildis r-iga, mis omakorda hääldub mingisuguse l ja r seguna. Eraldi kaashäälikuid jaapani keeles peale n-i pole, ülejäänud kirjutatakse alati silbina koos täishäälikuga. Eesti poisi võistlejanimi tähendab baltlast, seega tuleb see balt-sõna jaapani keeli kirjutada järgmiste silpidega – ba+ru+to. Hääldus on aga kas “barto” või isegi “balto” (seda seguhäälikut on eestlasel tõesti paha välja hääldada).

Nii et – kui hääldame kirjapildi järgi Johnsoni jonnsonniks või Poirot’ poirotiks, ei peeta meid päris harituks. Sel juhul aga võiks ju ka jaapani nimesid õieti hääldada.

Autovaba päev

Kuna selline asi välja kuulutati, tegi Kakk täna hommikupoolikul tööd kodus, läks seejärel 27. bussiga TTÜ-sse loengut pidama ja tuli sama vahendiga tagasi. Vahelduseks oli päris mõnus, eriti kui bussisõit tänase päeva puhul priilt käes oli. Buss oli üsna täis, aga sai hakkama.

TTÜ esine parkla oli aga sama umbselt täis kui mistahes muul päeval, liiklustihedus ei olnud märgatavalt väiksem ja veebiportaalid olid täis põlglikke kommentaare (üks hea arvamus oli – pole Järvevana ristil kunagi nii suurt ummikut näinud kui autovabal päeval). Miks?

Esmalt muidugi on palju inimesi, kelle minut tõepoolest maksab päris palju. Kakk läks kodust välja tavalise 20 minuti asemel tund aega varem, mõne teise inimese puhul oleks see olnud päris kallis lõbu.

Teiseks – oleks riigiisad teisipäeva autovabaks kuulutanud, oleks Kakk ka selle peale vilistanud. Hommikul ITK loeng, seejärel TLÜsse, seejärel TTÜsse ja lõpuks õhtune loeng taas ITK-s. Eelmise aasta tunniplaanis oli koht, kus pidi jõudma poole tunniga ITK-st TTÜ-sse. Järelikult pole autovabadus mõne töö puhul lihtsalt võimalik.

Kolmandaks ja ilmselt peamiseks põhjuseks autovaba päeva läbikukkumisel oli asjaolu, et meie armsad poliitikud on end eest- ja tagantpoolt nii lootusetult täis teinud, et ka mõni harv neilt tulev mõistlikum idee rahva poolt kohe torust alla saadetakse.

Autorikaitsest nii ja naa

Eile algas [L] Tudengipäevade raames IT Kolledzhis vahva avalike loengute sari, mida ka veebis saab RealAudio vahendusel kuulata. Eile rääkis [L] Anttix laheda jutu teemal “Autorikaitse vs terve mõistus” (häbiasi, et saal tühi oli – aga vähemalt võrgust kuulasid mitmed), täna jätkati autoriõiguste teemat advokaat Anu Uritami, BSA-d esindava Erik Mandre ja kõigile tuntud [L] tehnokratt Petsi ettekannetega.

Midagi pole teha – alati, kui kuulen mõnd n.ö. traditsioonilise autorikaitse pooldajat kõnelemas, tekib kohe küsimus: kas alternatiivide olemasolu mahavaikimine toimub kogemata või on see teadlik poliitika? Autoriõigust ja seonduvaid teemasid pikalt-laialt lahkav advokaat ei lausu sõnagi ei [L] Creative Commonsist ega teistest sarnastest litsentsidest, ei erista arvutiprogrammidest rääkides vabavara vabast tarkvarast ning IT Kolledzhis esinedes libiseb sujuvalt üle tarkvarapatentide temaatikast… Tõe huvides tuleb teha kompliment teisele kõnelejale: BSA esindaja hr. Mandre alustas oma sõnavõttu selge väljaütlemisega, et vaba tarkvara ja vabavara on kaks ise asja. Tubli! Järgnev jutt oli aga ka temalt üsna ühte väravasse – põhjalikult sai lahatud ärivara olemus ja sellega seotud õigused, kuid alternatiividest rohkem ei kõssatudki. Sellistel puhkudel (mida on olnud viimase aasta jooksul enam kui üks) tekib tahtmine valjusti hüüda: Halloo, rahvas! Kas teate suurt uudist – härjasilm ei olegi ainus asi, mida saab kanamunast valmistada!

Õnneks pani Pets oma jutuga tasakaalu paika. Väga hea idee oli [L]Lessigi teoste eksponeerimine ja pidev CC litsentsi rõhutamine – viimane aitas natukenegi kuulajale ka muude variantide olemasolu teadvustada. Kakk muidugi üritas lõpus küsimustega ka natuke torkida – eriti hea oli kasutada hommikust [L] Slashdoti uudist (käis läbi ka mujalt) ameerika ansamblist nimega Switchfoot, kelle uue plaadi andis Sony välja kopeerimiskaitsega, kuid kes nüüd oma veebilehel selle eest vabandavad ja õpetavad kasutajaid, kuidas kaitsemehhanismist mööda minna… Kopiraidipooldajate argument “vaesed muusikud jäävad muidu nälga!” kõlab selle valguses üsna õõnsalt.

Mida asjast arvata? Tahaks väga loota, et kõikvõimalikel globaalses mastaabis “intellektuaalomandi” sogases vees kala püüdvatel Jänese sõpradel ja sugulastel (mäletate seda toredat seltskonda Puhhi raamatus, kes kõik espitsjoonile kaasa ronisid?) ei õnnestu ülejäänud ühiskonda lõpmatuseni shampinjonide kombel (kept in dark, fed on shit) kohelda.

Häda doonoritega

Kunagi üheksakümnendatel käis Kakk ülikoolis ja sattus juhuslikult doonoripäevale. Andis siis ka verd ja oli rahul, et kedagi aidata sai. Otsustas teinekordki minna ja käis veel paar korda. Siis aga ükskord…
Verevõtjateks olid mingid ajuhiiglased, kes vahtisid Kakku kui vasikas uut aiaväravat ega osanud kuidagi seisukohta võtta. Viimaks topiti süüdlane autosse ja kihutati Verekeskusse, kus pika ootamise peale viimaks keegi tähtsam nina välja ilmus ja Kakule teatas, et “puudega inimene ei saa doonoriks olla”. ??? Aee?? Äkki ei võeta verd ka blondiinidelt, üle kahemeetristelt ja vasakukäelistelt? Kakk kandis juba tollal karate rohelist vööd ja oli ilmselt paremas vormis kui enamik n.ö. standardseid doonoreid…

Muidu võiks selle loo panna Eesti Vabariigi sünnivalude ja tollaste harimatute inimeste süüks. Paraku kerkis sama küsimus just praegu pinnale Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu listis, kuna üht ratastooli kasutavat (kuid muidu täiesti heas vormis) naisterahvast keelduti samade argumentidega doonoriks võtmast…

Huvitav, kes verekeskuste personali ette valmistab? Tallinna ja Tartu meditsiinikoolid? Või koguni TÜ arstiteaduskond? Halloo – XXI sajand on juba käes, aeg on natuke oma lõpetajaid harida…

Veel üks muusikaline taaskohtumine: The Kry

Järjekordsel veebiskolamisel maandus Kakk ameerika bändi [L]The Kry veebilehel. Tegu on kristliku rocki esindajaga, kes käis ka Tallinnas 1996. aasta Gospelfestivalil (eelmisel kümnendil toimus see ridamisi iga aasta, kahjuks on nüüd traditsioon soiku jäänud), kus ka Kakk neid kuulamas käis ja ka tollal uue “Unplugged” plaadi ostis (plaadi videovarianti, The Kry Unplugged kontserti on kunagi mitu korda isegi Eesti televisioonis nähtud; väga hea MTV Unplugged– stiilis esitus). Eriti hea on sel plaadil lugu Be Still My Soul, mille meloodiat siinkandis Finlandia nime all tuntakse (jah, seesama Soome rahvushümn, mida aga juba Sibeliuse aegadest ka kirikus lauldakse). Paraku on Kaku plaat juba pikka aega kuhugi kadunud… 🙁

Nüüd aga käis Kakk neil uuesti virtuaalselt külas. Vahepeal on triost kvartett saanud, kuid põhijõud, kanada prantslastest vennad Jean-Luc ja Yves Lajoie on endiselt asja vedamas. Natuke on stiil muutunud, kuid tegu on endiselt sisult sügavalt kristliku ning vormilt igati tasemel pehmema sordi rockiga. Viimaselt plaadilt God Of Infinite Worth (mis varasematest veidi erinevalt on rohkem praise and worship ehk ülistusmuusika zhanris) pakutakse veebist kuulata juppe kõigist lauludest, lisaks saab alla laadida MP3 laulust Holy Is Your Name and vaadata videot Faithful. Esimene neist kahest loost on tõsiselt nakkava meloodiaga (tüüpiline ülistuslaululik coda jääb hõlpsasti paariks päevaks kummitama) segu uuemast Bon Jovist ja Green Dayst, lisaks on loo saund tõsiselt hea. Faithful’i plussiks on aga üks jõulisema sõnumiga videosid, mida ses vallas nähtud (see on ka visuaalses plaanis lihtsalt väga ilus). Kisub sinnapoole, et Kakk peab hakkama plaate tellima…

Üldises plaanis – ameerika CCM (Contemporary Christian Music) sisaldab kahtlemata palju seepi, kuid sealt võib leida ka väga häid asju. Kasvõi Kenny Marks, Petra, Jars Of Clay, The Distance ja ka selle stiili klassikuid Michael W. Smith. The Kry sobib siia ritta samuti väga hästi.

Neli aastat 9/11-t

Mingid pagana tohmanid rikkusid nelja aasta eest mu noorema jõmmi sünnipäeva ära. Mingi aeg oli tõsine hirm, et nüüd läheb üle maailma madinaks.

Ja oleks, et inimesed neli aastat hiljem natuke targemaks oleks saanud. Aga siiani ei teata, millega seal üldse tegemistki oli… Endiselt käiakse sõdimas võõrastes riikides ja ollakse samal ajal hädas omaenda maal kummitavate nuhtlustega.

Skandaalne filmimees Michael Moore võib ju olla sensatsiooniõhutajast mölakas, aga tema tänases [L] avalikus kirjas on üksjagu mõtteainet kõigile, mitte ainult jänkidele. Ka siinmail on lähipäevil rahva ees valik stiilis Dumb or Dumber… Midagi peaks väga teistmoodi olema – aga probleem on see, et nii sassis seisus ei oska enam kuskilt otsast peale hakata.

Tahad abi? Kasuta IE-d!

Slashdot teab rääkida huvitavat uudist sellest, et USA-d laastanud Katrina orkaani tagajärgede likvideerimiseks saab veebi kaudu abi taotleda, kuid leht töötab vaid IE-ga ja JavaScripti lubamisega. Vägisi tuleb meelde üks teine rahalubamise moodus stiilis “Austatud härra, olen Mobutu Mugu, Banaania kadunud peaministri väikese venna sohipoeg”… Mis on järgmine lahe idee – saadetakse kõik kinniistuvad kommionud New Orleansi kannatanud lastele maiustusi jagama?