1.12.2005 arhiiv

Crazy Rider

01.12.2005

Eile sai Kakk oma tsikli viimaks peale suuri jamasid remonditud. See tuli aga saada Mustamäelt maale vanemate juurde talvekorterisse. Kuna aparaadi remonti vedanud transamehed tahtsid väga palju raha saada, siis teist korda enam plekkida ei tahtnud ja tuli otsus see ~25km ise ära sõita. Kakk ajas paksu kampsuni nahktagi alla, sidus salli kaela ja läks teele.

Linnavahel polnudki väga hull. Sõitmine tuli peale pisikest pausi välja küll ning ratas liikus väga kenasti. Kreisiks läks asi Pärnu maanteel linnast välja saades – juba kiiruse tõstmine linna 50-lt 70-le hakkas päris karmilt külmetama. Kui natuke veel juurde keeratud sai (lubatu piires muidugi), oli tegu üsna ekstreemse tegevusega… Õnneks libe ei olnud, kuid tuul tahtis kohati tee pealt ära lükata küll. Ilmselt aga Kaku kaitseingel vaatas, et too segane üritabki viimasel novembripäeval veel ringi kärutada ja lõi Pärnu maantee tühjaks – Maksimarketist Haruteeni sõites läks mööda vist kaks autot… Nii tühja teed pole enne sealkandis näinud.

Isegi lumise metsavaheteega sai hakkama – rahulikult minnes polnud eriti hullu midagi, rattal on head kummid all. Viimaks kohale jõudes vahtisid Fix ja Ulf (Kaku emme-issi karvased kasulapsed, kaks saksa hunti) väga lolli näoga – no mis paganama möriseva soku seljas see Kakk nüüd kohale tuli…?? Aga kohale jõudes oli Kakk parajalt jääs ja ülessulamine võttis jupi aega.

Hea kogemus oli, aga ilmselt niipea ei kordaks. 🙂

Usundiõpetus – uus kommunismitont

01.12.2005

Tjah, vahelduseks tuleks jälle uriseda ka… 😛

No tee või tina, ei saa Kakk aru sellest hüsteeriast, mis usundiõpetuse ümber toimub. Jälle on kisa taevani ja kohati saab meediast lugeda masendavalt lolli juttu. Ja paraku tuleb öelda, et tolerantsilipuga lehvitavad usundiõpetuse vastased on siinkohal tunduvalt vaimupimedamad ja sallimatumad kui need, kellele neid featuure üritatakse külge pookida.

Argument, et usundeid võiks õppida ajaloo- ja kirjandustunnis, on samaväärne sooviga panna traktorist vormelirooli ja öelda, et üks roolikeeramine kõik… Vähegi spetsiifilisema usundiloolise küsimusega jääb ajaloo- või kirjandusõpetaja (vähemalt Eestis, kus ta suure tõenäosusega ise ühtki usundit ei tunnista) hätta ja seda ei peakski talle ehk ette heitma. Kuigi jah – levinumate usundite üldisi põhijooni peaks iga õpetaja juba ülikoolikursuse baasil tundma (aga elu näitab, et see nii ei ole). Iga kingsepp aga jäägu ikkagi oma liistude juurde – ehk ainult filosoofia oleks piisavalt lähedane aine, et seda saaks sama inimene õpetada.

Ja et miks kristlust õppekavas suuremas mahus oleks kui teisi? Ilmselt õpetavad ka jaapanlased enam koolis shinto kui muude usundite põhimõtteid, araabia koolides on esikohal muidugi islam jne. Eesti inimene peaks eeskätt tundma Õhtumaa vaimupärandit ja see baseerub väga olulisel määral kristlusel. Muidugi ei tee paha tunda ka Siddhartha Gautama, Muhamedi, Kong Fu-zi ja Zarathustra õpetusi, antiikfilosoofiat ja muudki, kuid siinkandis elades ei saa kristlusest üle ega ümber.

Senine kogemus erinevas vanuses eesti inimestega annab küll alust väita – suurem osa rahvast on usuküsimustes totaalsed võhikud. Jah, aetakse taga erinevaid esoteerilisi õpetusi ja kilinaid-kulinaid, kuid sedagi vaid seni, kuni õpetus liiga ebamugavaid nõudmisi ei esita. Kusagil olen juba kirjutanud – eestlase Jumal on miskisugune väike mehike, kes elab omaniku taskus. Sealt võetakse see mõnikord välja, esitatakse kategoorilises toonis (“havi käsul…”) nõudmised ja pannakse mehike seejärel taskusse tagasi. Ja hoidku Kibo selle eest, kui too peaks ise midagi nõudma hakkama… Ja kõige selle juures on üldiselt teadmishimuline eestlane kogu valdkonna suhtes hämmastavalt loll – ning mis kõige hullem, rahul sellega (või koguni uhke selle üle). Natuke terava võrdpildina meenub põnn, kes just püksid täis teinud – tal on natuke niiske küll, ent vähemalt mõnusalt soe olla. Natukese aja pärast on aga tunne vastikult külm ja märg ning püksist hakkab immitsema ebameeldivaid aroome… Eesti ühiskonnal on see staadium just kätte jõudmas.

Tahes-tahtmata meenub praeguse jampsiga nõuka-aeg oma optimistlike plaanidega Siberi jõed teistpidi käima panna. Jõudu teile selleks, seltsimehed.