Tahaks laenata üht kuulsat fraasi ühest veel kuulsamast filmist ja küsida: “Ei tea, kumb?”.
Aga üritaks ikka veel aru saada, mis põhjustas viimase kuu aja jooksul Eesti peavoolumeedias sellise ohjeldamatu inimliku madaluse amokijooksu. Too Varro Vooglaiu ja “Kolmeraudse” juhtum oli ehk kõige ilmekam, aga sama tasemega asju on tehtud juba pikka aega. AK uudiseid ja ERR jutusaateid enam näha ei taha – täiesti Vremjaks keeranud. Kirjutavast meediast kannatab lugeda peamiselt vaid Pulleritsu ja Makarovit (see oli küll paduüllatus, et Postimees ta arvamusliidriks nimetas).. Raadiost voolab samasugust jama.
Kõige vastikum on see, et teatud seltskond on valmis oma riigi rahvusvahelise maine laimuga põhja laskma (kogu nn natsiteema pumpamine rahvusvahelisse meediasse – kusjuures suur osa “rahvusvahelisi uudislugusid” on tegelikult siinsete tegelaste töö). Kõik vaid selleks, et enda komplekse välja elada (vaatasin muide, et täpselt samast asjast kirjutasin ka 2015. aastal). Miks?
Senise kogemuse järgi paneb inimesed niimoodi käituma üks kahest. Nii lõugavad nartsissistid ja psühhopaadid, kelle arvates neil on looduslik õigus igasugu privileegidele ning häda igaühele, kes neid keelab – või, taevas hoidku, ära üritab võtta. Teine võimalik variant on see, et üks seltskond on pikka aega tegelenud mingi sahkermahkri ja ringkäendusega ning endale tublisti pappi kühveldanud – hõlptulu lõppemise oht koos võimaliku vahelejäämisega (oh seda häbi) paneb sel juhul samamoodi tõmblema ja amokki jooksma.
Ei tea, kumb?