Veel üks muusikaline taaskohtumine: The Kry

Järjekordsel veebiskolamisel maandus Kakk ameerika bändi [L]The Kry veebilehel. Tegu on kristliku rocki esindajaga, kes käis ka Tallinnas 1996. aasta Gospelfestivalil (eelmisel kümnendil toimus see ridamisi iga aasta, kahjuks on nüüd traditsioon soiku jäänud), kus ka Kakk neid kuulamas käis ja ka tollal uue “Unplugged” plaadi ostis (plaadi videovarianti, The Kry Unplugged kontserti on kunagi mitu korda isegi Eesti televisioonis nähtud; väga hea MTV Unplugged– stiilis esitus). Eriti hea on sel plaadil lugu Be Still My Soul, mille meloodiat siinkandis Finlandia nime all tuntakse (jah, seesama Soome rahvushümn, mida aga juba Sibeliuse aegadest ka kirikus lauldakse). Paraku on Kaku plaat juba pikka aega kuhugi kadunud… 🙁

Nüüd aga käis Kakk neil uuesti virtuaalselt külas. Vahepeal on triost kvartett saanud, kuid põhijõud, kanada prantslastest vennad Jean-Luc ja Yves Lajoie on endiselt asja vedamas. Natuke on stiil muutunud, kuid tegu on endiselt sisult sügavalt kristliku ning vormilt igati tasemel pehmema sordi rockiga. Viimaselt plaadilt God Of Infinite Worth (mis varasematest veidi erinevalt on rohkem praise and worship ehk ülistusmuusika zhanris) pakutakse veebist kuulata juppe kõigist lauludest, lisaks saab alla laadida MP3 laulust Holy Is Your Name and vaadata videot Faithful. Esimene neist kahest loost on tõsiselt nakkava meloodiaga (tüüpiline ülistuslaululik coda jääb hõlpsasti paariks päevaks kummitama) segu uuemast Bon Jovist ja Green Dayst, lisaks on loo saund tõsiselt hea. Faithful’i plussiks on aga üks jõulisema sõnumiga videosid, mida ses vallas nähtud (see on ka visuaalses plaanis lihtsalt väga ilus). Kisub sinnapoole, et Kakk peab hakkama plaate tellima…

Üldises plaanis – ameerika CCM (Contemporary Christian Music) sisaldab kahtlemata palju seepi, kuid sealt võib leida ka väga häid asju. Kasvõi Kenny Marks, Petra, Jars Of Clay, The Distance ja ka selle stiili klassikuid Michael W. Smith. The Kry sobib siia ritta samuti väga hästi.

Neli aastat 9/11-t

Mingid pagana tohmanid rikkusid nelja aasta eest mu noorema jõmmi sünnipäeva ära. Mingi aeg oli tõsine hirm, et nüüd läheb üle maailma madinaks.

Ja oleks, et inimesed neli aastat hiljem natuke targemaks oleks saanud. Aga siiani ei teata, millega seal üldse tegemistki oli… Endiselt käiakse sõdimas võõrastes riikides ja ollakse samal ajal hädas omaenda maal kummitavate nuhtlustega.

Skandaalne filmimees Michael Moore võib ju olla sensatsiooniõhutajast mölakas, aga tema tänases [L] avalikus kirjas on üksjagu mõtteainet kõigile, mitte ainult jänkidele. Ka siinmail on lähipäevil rahva ees valik stiilis Dumb or Dumber… Midagi peaks väga teistmoodi olema – aga probleem on see, et nii sassis seisus ei oska enam kuskilt otsast peale hakata.

Tahad abi? Kasuta IE-d!

Slashdot teab rääkida huvitavat uudist sellest, et USA-d laastanud Katrina orkaani tagajärgede likvideerimiseks saab veebi kaudu abi taotleda, kuid leht töötab vaid IE-ga ja JavaScripti lubamisega. Vägisi tuleb meelde üks teine rahalubamise moodus stiilis “Austatud härra, olen Mobutu Mugu, Banaania kadunud peaministri väikese venna sohipoeg”… Mis on järgmine lahe idee – saadetakse kõik kinniistuvad kommionud New Orleansi kannatanud lastele maiustusi jagama?

Üks mõte

Täna tuli ühes konkreetses kontekstis (millest ma siin kirjutama ei hakka) taas kord meelde “Tähtede sõja” Yoda ja tema ütlus “Anger, fear, aggression – the dark side are they”. Kui lihtne on meil inimestena vihastuda – ja selleks võib isegi hea põhjus olla! – ning selle viha turjal eneselegi märkamatult Pimedusse sõita…

Muusikamüük võrgus – klient on jalamatt

Electronic Frontier Foundation on üllitanud [L] asjaliku artikli võrgus muusikat pakkuvate firmade lubaduste ja tegelikkuse vahelistest kääridest. Nii Apple, Microsoft kui Napster üritavad naiivse tarbija seljast seitse nahka koorida… Ja siis imestatakse ja laiutatakse käsi, kui suur osa tarbijaid “pira” paneb. DRM (mida allakirjutaja defineeriks pigem kui Digital Robbery Mechanism) on sarnaselt Microsofti Licensing v6-ga järjekordne ärilise sigaduse näidis.

Kakk kahjuks või õnneks võrgust muusikat eriti ei tiri (kui üldse, toimub see legaalselt nagu eespool Urban Tradi puhul). Aga sellised kirjutised panevad paremini mõistma neid, kes seda (illegaalselt) teevad. Juristidel on tagumine aeg senine nn. autorikaitse kõvasti ümber teha, sellest on ammu naljanumber saanud.

Urban Tradi taasavastamine

Sattusin veebis belgia ansambli Urban Trad [L] veebilehele. Bänd, kes esindas Belgiat 2003. aasta Eurovisioonil Lätis ja jäi napilt teiseks, kusjuures laul oli konkurentsitult parim. Kolasin mööda veebi ja vedasin sealt kõik leiduvad laulud-videod masinasse. Peab ütlema – mida enam kuulata, seda enam kummitama hakkab. Tuleks hakata pommitama Viljandi folgi korraldajaid – kutsugu see punt mängima!

Teise külje pealt aga ka. Sain alles tagantjärele veebist uurides aimu suurest skandaalist, mis bändi ümber vahetult enne Eurovisiooni toimus – üht kahest naislauljat, Soetkin Collieri, süüdistati “ultraparempoolsetes sümpaatiates” (mida iganes see siis tähendas) ja lõpptulemusena vahetati ta Eurovisiooni ajaks teise laulja vastu. Kogu lugu tõi aga väga ilusti päevavalgele vana tõe – enamik ajakirjanikke pole eetikast undki näinud. Meedias sai järjekordselt sääsest elevant. Tolle aja sõimukisast saab Google’i abil otsides veel siiamaani mingi pildi kätte. Ja teine iseloomulik aspekt: üheks kõige räigemaks pröökajaks oli üks hästituntud rahvusvaheline organisatsioon, kelle lärmi on ka Eestis omajagu kuulda olnud. Njah…

Aga õnneks on Urban Trad siiani edukalt koos ja teeb head musa. Ja mis kõige parem tõestus omaaegsete kriitikute lollusest – bänd koosneb enam-vähem pooleks flaami- ja prantsuskeelsetest belglastest. Kes selle maa olusid teab, saab ka aru, et see pole üldse mitte tavapärane. Nii et – las koerad hauguvad, karavan liigub edasi.

Väike fantaseerimine

Ajasin võrgus ühe vana sõbraga juttu ja hakkasime fantaseerima teemal “Mis juhtuks, kui Bill G ja Pisipehme toodaks hoopis … martsipani?” Mõned killud arutelust:
* martsipan maksab kõigest 120 krooni kilo, aga osta saad vähemalt kuuekuulise seedehäire-ravikuuriga kombineeritult
* saia ei saa süüa, sest martsipan on seedimise ära rikkunud
* riigikogule makstakse pappi, et need teeksid vastavad seadused – iga kodanik peab sööma nii ja nii palju
* koolides on odavam martsipan, aga see ajab kõhu samamoodi korrast ära
* räägitakse, et muid toiduaineid enam ju polegi – ja kui isegi on, siis neid tarbivad vaid mingid friigid ja koduperenaisele need küll ei kõlba
* mingi tüüp näitab tänaval näpuga – vaata, see tohman seal sööb SUITSUVORSTI! Täiesti garantiita asi, maal mingi suvalise Antsu tehtud
* lüüakse kella, et vorstisöömise TCO on palju suurem kui martsipanil
* tehakse mingi raskelt kinnimakstud uuring teemal, kuidas Antsu vorst jubedalt kõhu kinni teeb
* vastukaaluks luuakse kenasid pilte rikaste ja ilusate tulevikuühiskonnast, kus kõík vaid martsipani tarbivad

Viimaks ütles sõber, et tal läks selle jutu peale kõht tühjaks. Läks külmkapi kallale – suitsuvorsti otsima.

Vend Rogeri lahkumine

Tänasest [L] Päevalehest võib lugeda kurba uudist – vaimuhaige rumeenlanna (EPL ei maini vaimuhaigust, Wikipedia aga küll) tappis õhtupalvuse ajal [L] Taizé vennaskonna asutaja, 90-aastase [L] vend Rogeri.

Erinevalt samuti hiljaaegu lahkunud Johannes Paulus II-st katoliku kirik kardetavasti Rogerit pühakuks ei kuuluta (vt. Wikipedia artiklit), kuid ta on selle vähemalt samavõrra ära teeninud. Taizé on ehk parim tänapäevane näide sellest, kuidas saab lihtsate vahenditega ületada inimestevahelisi erimeelsusi ja teisitimõistmisi. Vend Roger jättis maailmale üliväärika pärandi.

Kahju, et üks hea mees on siit läinud. Kuid nagu ka Johannes Pauluse puhul öeldud sai, võib vaimusilmas kuulda sõnu “Hästi tehtud, sa hea ja ustav sulane. Mine oma isanda rõõmupeole!” (Mt 25:21).

Filmielamus: Mees ilma minevikuta

Üleeile hilisõhtul tuli telekast Aki Kaurismäe Soome-triloogia teine film “Mees ilma minevikuta” ([L] “Mies vailla menneisyyttä“). Sattusin vaatama puhtjuhuslikult – aga vedas, et peale sattusin.

Lühidalt räägib lugu lihtsast 40-aastasest töömehest, kes Helsinkisse minnes saab pättidelt peksa ja kaotab mälu. Seejärel tuleb siis hakata erinevate takistuste kiuste (nimetuna ei anta ei sotsiaalabi ega töökohta) oma elu uuesti püsti panema. Läbi kõikvõimalike pöörete ja keerdkäikude see viimaks ka õnnestub.

Kunagi eespool kirjutasin Tasogare Seibeist. Kummaline küll, kuid nende kahe filmi vahel tekkisid kohe paralleelid. Mõlemad on üdini rahvuslikud ja esitavad laia valikut koloriitseid tegelasi. Mõlemad räägivad n.ö. väikesest inimesest, kes oma olukorrast kõrgemale tõuseb. Mõlemas sisaldub üsna omanäoline armastuslugu. Mõlemas leitakse ka tõsistes olukordades muigamapanevaid ivasid. Mõlemad lõpevad õnnelikult, kuid see pole hollivuudiseebine happy end. Ja viimaks – kui jaapani filmile on samurailik autunnetus midagi läbinisti kodust, siis täiesti võrreldav aumõiste esineb ka soomlaste omas (ehk kõige markantsem näide on pankrotistunud väikeettevõtja, kes peale edukat pangaröövi end maha laseb, kuid enne seda saadab peategelasega laiali oma endistele töötajatele võlgu jäädud ja tollestsamast pankroti põhjustanud pangast röövitud raha).

Veel üks huvitav detail – tavaliselt on päästearmeelasi filmides kujutatud vaid poolearuliste usuhulludena. Ka siin on pilt kergelt koomiline (kasvõi see, kuidas kalkaritebändist Päästearmee orkester ja ühest tolle ohvitserist solist saab), kuid see organisatsioon on filmis kahtlemata positiivne tegelane (eriti lahe kuju on Päästearmee advokaat, kes ühel väga vajalikul momendil peategelasele appi saadetakse).

Ja võin eksida, kuid siin oli üks soome film, kus ei hakanud kõrva ühtegi v-sõna…