Ülalmainitud küsimus käib Ukrainas toimuva kohta – kuidas on üks suur rahvas omadega nii sõlme läinud? Üks võimalik seletustekomplekt võiks põhineda mõnedel hetkedel Venemaa ajaloos.
* Kunagi ammu kutsusid venelased endale valitsejad Skandinaaviast. Helge ja teised tulidki valitsema ja mõnda aega aitaski see asjade seisu parandada. Kuid nemad pidasid sõdu (välismaailmaga ja ka isekeskis) ja said suuremalt jaolt järgemööda surma. Lihtsameelsem lihtrahvas jäi alles ja paljunes.
* Siis tulid millalgi mongolid ja tatarlased. Heitsid suure osa maast enda alla, tapsid ja vägistasid, palju tahtsid, siis aga valisid välja nupukamad ja alatumad kohalikud ning panid ülejäänutele kubjasteks, obrokit koguma. Jõhkrus ja võimuvaenulikkus kasvas rahvale sügavalt sisse. Alles jäi (ja paljunes) kas siis too eriti jõhker ja alatu seltskond või siis täiesti allasurutud ja apaatne lihtrahvas.
* Mõned ajad hiljem hakati juba ise teistele “mongolit tegema” ja väiksemaid naabreid alla heitma. Jõhkrus ja võimuvaenulikkus anti samuti edasi.
* 19. sajandi lõpupoole ja 20. alguses üritati paaril korral veel – aga selleks ajaks olid naabrid edasi arenenud, venelased mitte. Peksa saadi inglastelt, prantslastelt ja türklastelt, peksa saadi jaapanlastelt, peksa saadi sakslastelt (ja veel kord türklastelt). Hakati süüdlasi otsima.
* Lõpuks leidiski üks imelik seltskond süüdlased üles (vähemalt enda arvates) ja korraldas üleüldise revolutsiooni. Jõukam, arukam ja edasipüüdlikum osa rahvast (ehk “kulakud”) tapeti maha või sunniti põgenema. Alles jäid (ja paljunesid) kaltsakad, pätid ja joodikud (ehk proletariaat) ning taas üks eriti jõhker ja alatu seltskond (ehk “elukutselised revolutsionäärid“).
* Stalini ajal töödeldi kaltsakate, pättide ja joodikute (juba loomu poolest mitte eriti võimekad) ajud põhjalikult ära – vaheldumisi tohutu koguse alkoholi ning ühe maailma ajaloo kõige haigema ideoloogiaga. Samuti korraldati tapatalgute uus ring ning lisaks veel allesjäänud jõukamatele, arukamatele ja edasipüüdlikumatele tapeti maha ka suurem osa võimekamatest sõjaväelastest, kelles paranoikust diktaator võimalikku ohtu nägi.
* Teises maailmasõjas aeti rindele tohutu hulk inimesi. Kuna võimekad sõjaväelased olid just hiljaaegu maha tapetud, said esmajoones surma vapramad ja paremad võitlejad. Alles jäid ja paljunesid arad, verejanulised ja ajupestud tagalarotid, kes sõja edenedes saabusid rindesõdurite poolt vallutatud maadele tapma ja röövima. Kahjuks aga pidid teised riigid valima kahe halva vahel (mõned arvavad tagantjärele, et valiti kahest halvast halvem) ja see sõda õnnestus nende abiga võita – sellest sai pikkadeks aastateks ainus asi, mille üle vene rahvas uhkust tundis ning viimaks muutus see omalaadseks usukultuseks.
* Pärast sõda üritati kokkuriisutud impeeriumit üsna vahelduva eduga püsti hoida. Paremad ja andekamad pagesid välismaale või mandusid olude käes, alles jäid (ja paljunesid) karjeristid, oportunistid ja aparatšikud, kelle põhioskuseks oli vahele jäämata riigi tagant varastada. Sõjast jäänud pirakas demograafiline auk tingis selle, et majandusel ei olnud mitte mingit lootust muu maailmaga sammu pidada – ning tohutu varastamine muidugi ei teinud asja paremaks.
* 20. sajandi lõpuks oli impeerium omadega läbi, ei aidanud ka perestroika ja glasnost. Soodsaid olusid kasutades lasid paljud vallutatud rahvad vanglast jalga ja senised sunnitud vasallid marssisid kah oma teed. Vene rahvale jäi tühjaksvarastatud maa, grandioosseks lolluseks osutunud ideoloogia – ja lohutuseks hunnik tuumapomme.
* Mõnda aega pärast seda üritati enda riiki naabritega sarnasemaks ehitada. Nii palju õnnestus, et ka lihtne vene inimene võis nüüd osta Euroopast, Ameerikast ja Jaapanist pärit kaupa – kui tal selleks raha oli. Riigi järelt varastamine asendus aga kauboikapitalismi raames varastamisega ning alles jäid (ja paljunesid) taas allasurutud lihtrahvas ning need kõige nutikamad ja alatumad, nagu mongolite aegadel.
* Viimaks otsustas üks pukki aetud diktaatorikalduvustega päkapikk taas tsaariks hakata ja uue impeeriumi püsti panna. Alguses piirduti lihtsalt lärmamise ja näpuganäitamisega, siis otsustati vanal tuttaval moel kaklema hakata ja viimaks ähvardati naabreid lausa tuumapommiga. Seepeale aga hakkasid naabrid üllataval kombel vihaselt röökima, käskisid päkapikul pimedasse kobida ja viskasid venelased kõikvõimalikest asjaajamis- ja kaubategemiskohtadest välja.
Senini käivas kakluses saavad jälle kord surma kõige vapramad ja paremad võitlejad, alles jäävad (ja paljunevad) tagalarotid ja igat sorti pätid. Jõukamad, arukamad ja edasipüüdlikumad põgenevad jälle maalt ning demograafiline auk tuleb taas kord päris pirakas. Riigi asemel on juba kaua aega kuritegelik organisatsioon.
Kasutades selle rahva enda kõnekäändu: tahtsime parimat, välja tuli nagu alati.
Vaatame kuhu sanktsioonid ja NATO tuumakilp välja jõuavad. Putini teod on maailma riikidele nagu uus õpik. ÜRO on ka praegu rohkem nagu vägivalla ja sõjapidamise keskus. Eriti mõtlen seda julgeolekunõukogu osakonda, mille koht oleks rohkem hullumajas.
Mis sa ukrainast räägid? Vaata, mis eestlane ise eelmises rahvasteühenduses tegi, praegu on kurdide ala ära jaotatud Iraani, türgi ja süüria riikidele. Eesti peaks endale peeglisse vaatama.
ÜRO julgeolekunõukogu on null seni, kuni Venemaa enda vetoõigusega sealt välja visatakse. Loodetavasti juhtub see varsti. Putinit õpikuks võtta julgevad – pärast tema peksasaamist Ukrainas – edaspidi üsna vähesed (isegi hiinlased pole Taiwani teemadel peale Harkivi madinat enam väga jauranud).
Rahvasteühenduse all mõtled ennesõjaaegset Rahvasteliitu? Seal ilmselt eestlaste hääl just eriti palju ei maksnud. Olgu praegused valitsused seespidiselt nii saamatud kui nad olnud on, välissuhtluses on end natuke paremini välja mängitud.
Eesti peaks mitmes asjas peeglisse vaatama, aga see siinkirjeldatu vist ei kuulu nende hulka.
Meie endi saatus on praegu ÜRO ja NATO kätes.
Erdogan lihtsalt harrastab kurdide suhtes genotsiidi (kurde on 30 miljoni ringis).
Putinil on meid lihtsam tappa kui ukrainlasi. Soovin erdoganile ja putinile edu massirahvaste hävitamisel. Elagu NATO, kes peab ka kurde terroristideks. Juhul kui soome ja rootsi kergelt saavad NATOsse.
Olukord on sama segane ka minu poolt vaadates.
Erdogani jaoks ei ole kurdi kui rahvust üldse olemas nagu ka putinil ukraina rahvust. hitleri õpikus oli selgelt kirjas, et juute kui inimesi ei ole olemas.
No kurdide osas olen suuresti nõus, see on rahvas, kes on juba väga kaua aega teiste võimumängude vahele jäänud. Tegelikult tuleks va türk lihtsalt fakti ette panna, et kas saab NATOst üldse jalaga või tõmbab tagasi (nii kurdide kui Soome-Rootsi osas). EL saatis ta juba liitumistaotlusega puu taha – natuke ruigas, aga midagi reaalset tal vastu teha polnud. NATO võiks sama suhtumise võtta.
Ma lolli optimistina loodan, et pärast järgmist kevadet Ukrainas ei tapa Putin enam kedagi ja Venemaa riigina kantakse vähemalt mõneks ajaks üldse maha. Mis 50+ aasta pärast saab, seda muidugi ei tea.