Marju

Kohtusin Marjuga vaid paaril korral – vist korra või kaks Harkujärve kirikus ja ühel korral kirikulaagris Uulus. Aga vähemalt kõik need korrad olid seotud muusikaga – ehk siis õnnestus temaga koos mingisugune eksprompt-musitseerimine ette võtta. Eriti on meelde jäänud too kirikulaagri oma – sinna külla tulnud Marju tahtis laagrimissal laulda paari tuntud vaimulikku laulu, siis aga võttis n.ö. taskust välja mingi funky-vormis musta spirituaali (üsna sürris helistikus pealegi) ja Kakk pidi sellele lühikese ajaga sündisaate välja higistama.  Aga vist isegi õnnestus.

Marju oli põnev kuju. Selline väike, hipilik, mitte ülearu täiskasvanud ja natuke segane tegelane. Aga kahtlemata heatahtlik. Väga äge laulja muidugi.  Ning üldse mitte staar, kes ta tegelikult vabalt võinuks olla. Elu oli teda loopinud üksjagu, aga seda pipilikku olemust ei õnnestunudki temast välja juurida.

Selliseid inimesi võiks rohkem olla.