ITSPEA ja Chris de Burgh, 3

ITSPEA lugemine jätkus sel nädalal kohe Taani sõidu otsa ning teemaks olid tarkvara arendus- ja ärimudelid. Arvestades seda, et enamik osalejaid on tulevased arendajad, on see kindlasti oluline valdkond – eriti arvestades vabade mudelite ikka veel paljuski puudulikku kajastamist muudes ainetes. Üldiselt oli viisakas lugemine (ehkki kirjutajate read kipuvad kursuse teises pooles selgelt hõredamaks jäävat) ja sai paralleelselt tööde lugemise ja hindamisega ka Chris de Burghi karjääri uuemat otsa kuulata.

CdB aga vahetas peale 2002. aasta albumit plaadifirmat ning sakslaste Edeli firma perioodi plaate – 2004. aasta The Road to Freedom, 2006. aasta The Storyman ja 2008. aasta Footsteps – Spotifys ei ole. Nii et kuulaks asemele 2005. aastal topeltplaadina ilmunud kontserdisalvestust Live in Dortmund, kus on üsna hea läbilõige eelnevast. Nagu ka varasem Beautiful Dreams tõestas, on CdB väga hea live-artist ning ka see plaat näitab seda (publik elab aktiivselt kaasa kogu pika ja täiesti trubaduuristiilis kontserdi, kus saateks on vaid kas klaver või 1-2 kitarri).

Järgmine kuulatud stuudioalbum on 2010. aasta Moonfleet and Other Stories, mis on võrreldes enamiku CdB albumitega üsna teistmoodi – see on salvestatud koos orkestriga ja meenutab alguses ABBA meeste Chessi, kuid kohati meenuvad hiljem ka Blackmore’s Night, Jim Steinmani “Vampiiride tants” ning loos “The Days of Our Age” isegi Clannad. Esimene osa (18 enamasti lühemat teemat) on lühikeste vahelugemistega muusikaline peegeldus üle-eelmise sajandivahetuse seiklusjutust (mõnusa vungiga “Have a Care”, mille teema kordub ka hiljem, sisaldab muide tsitaati kuulsast meremehelaulust “What Shall We Do with the Drunken Sailor”). Moonfleeti-osa annaks tegelikult välja täitsa korraliku elavas ettekandes muusikali (veel üks paralleel tekkis kristlikust muusikast Adrian Snelli “Alfa ja Oomega”-ga, mida õnnestus kunagi Linnahallis elavas ettekandes kuulda). Lühem teine osa (Other Stories) on rida CdB tüüpilisemat poprokki, mis aga on kõik õnnestunuma poole pealt (ehk võiks võrrelda Roy Orbisoniga). Kokkuvõttes on see võib-olla senistest kõige omanäolisem ja huvitavam CdB album.

2011. aasta Footsteps 2 on sarnaselt varasema samanimelise plaadiga kaverite kogumik – kuulsamad on biitlite “Let It Be” (äärmiselt sarnane originaaliga, isegi kitarrisoolo ja -partii tervikuna) ja “Lady Madonna”, Roy Orbisoni “Blue Bayou”, ABBA “S.O.S” ning Mike & The Mechanicsi “Living Years” (jällegi peaaegu originaal). Mõnus kuulamine, aga mitte midagi rabavat.

Aasta hiljem tegi CdB veel ühe tagasipõike, seekord iseenda vähemtuntud lugudesse (ainus rohkem kuuldud on siin “Tender Hands”), mille ta salvestas uuesti enda kodustuudios Iirimaal sellises half-plugged -stiilis – album nimega Home on mõnusalt kodune ja pretensioonitu ning mõjub hästi just seetõttu, et mõnigi CdB stuudioplaat on olnud üsna räigelt üleprodutseeritud. Selline kena talvine, küünlavalgel kakaotassi juures kuulamine.

2014. aasta The Hands of Man on ideelt natuke Mike Oldfieldi Light & Shade’i moodi – kui Mike’il on seal hele ja tume plaat, siis siin on pool plaati päikesetõus ja teine pool loojang. Alguse nimilugu on päris hea, pikalt lahtikeriv (veidi Jim Steinman / Meat Loaf) power-ballaad. Edasi paraku läheb halvas mõttes tüüpiliseks tiluliluks kätte ja jääb üsna väheütlevaks kuni lõpuni välja.

2016. aasta A Better World algab introga, mis lubab taas igavapoolset sisu, teine lugu “Bethlehem” on see-eest ülesraputav bluusilik rokkar korraliku kitarritöö ja hea rütmiga ehk hea näide laulja rokipoolest, veel on natuke hoogsamad “Chain of Command” ja “Homeland” (need on pigem küll juba poprokk). Domineerib paraku aga taas pigem igavapoolne rida – seaded ja esitus on korralikud, aga neid lugusid oleks justkui juba 101 korda varem kuuldud (näiteks “Cry No More” on iseenesest ilus ballaad, aga Beautiful Dreams, kuhu ta sobinuks, ilmus juba tüki aja eest). Õnneks on CdB ka varem näidanud, et suudab sellest seisust välja tulla.

Siis aga läkski aega tervelt viis aastat, kuni käesoleval aastal tuli välja CdB versioon Robin Hoodi loost – The Legend of Robin Hood, mis on mõneti sarnane eespool kuulatud Moonfleetiga ja sellisena jälle märksa huvitavam kui tema tavapärasem repertuaar. CdB on juba loomult jutuvestja tüüp ning selline lähenemine sobib talle – tulemus sarnaneb nii Blackmore’s Nighti, Celtic Womani/Thunderi, erinevate muusikalide (Chess käib kohati päris selge paralleelina läbi) kui ka Steeleye Spani sarnaste “juhtmega folkmuusika” tegijatega. Huvitav võrdlus tuleb Clannadi Legendiga – kui too album sobis ideaalseks helitaustaks brittide müstilisele (ning natuke ka hirmsale ja traagilisele) telesarjale, siis CdB käsitlus on märksa kergem – kui seda muusikat filmis kasutada, siis oleks see pigem Eesti “Nukitsamehe” sarnane muusikaline perefilm (ent mitte ka päris “Pa-rap-pa-raa”-stiil nagu nõuka-aegses “Kolmes musketäris”). Aga The Legend of Robin Hood on kergemat sorti popi ja folgi seguna täitsa hea kuulamine ka albumi vormis (eriti kui viitsida ka tekste kuulata). Tõsi, päris viimased lood kipuvad ikkagi natuke liiga tavalisse rööpasse – natuke võiks tõmmata paralleeli USA tüüpilisema gospelmuusikaga, kus lõpus peab alati point puust ja punane olema.

Kuid hetkeseisuga saab öelda: lõpp hea, kõik hea. 🙂  CdB on teinud aegade jooksul üsna erineva kaaluga muusikat, aga tal on kahtlemata korralik ports väga häid lugusid ning ta on väga korralik laulja. Seega kõik need tema kallal meedias pidevalt irisejad võiks endale basstrummi pähe tõmmata ja natuke aega vakka olla.