ITSPEA kursus on kahe kolmandiku peal, tänaseks tuli tudengitel end ESR Hacker-HOWTO’st läbi närida. Kursuse üldpilt on vähemalt veidi stabiliseerunud – eks näeb, mis toimub nelja nädala pärast, kui rühmatööd peaksid valmis saama.
Aga jätkates Chris de Burghi kuulamisega on järgmine album Flying Colours 1988. aastast. See on üks CdB edukamaid plaate ja ainus, mis jõudis Briti albumitabelis esikohale (lisaks sarnaselt eelmisega plaatinanormi läbimüügiga). Plaat on korralik popmuusika, tuntuim lugu on “Missing You”, aga siin on teisigi raadiost palju kuuldud laule (“Sailing Away”, “Carry Me”, “Tender Hands”) – väga mõnus taustamuusika, aga midagi otseselt fännamisväärset väga ei ole. Mitmed lood on seebisevõitu produktsiooniga pigem ära rikutud, meloodiajoonis oleks paremat lubanud (hea näide on “Leather on My Shoes”, mis oleks võinud Runrigi võtmes keldiroki-ballaad olla). Paar jõulisemat lugu oleks ehk ka ära kulunud.
1992. aasta Power of Ten on stiililt suuresti sama kui kaks eelmist albumit, ent õnneks on produktsiooniseepi vähemaks jäänud (produtsent on teine ja seda on kuulda – saund on õhulisem ja kõla veidi rokilikum). Mõned lood (näiteks “Talk to Me”) meenutavad Peter Gabrieli popilikumaid lugusid, omaette nähtus on “The Connemara Coast”, kus üsna tüüpilisele CdB ballaadile on poogitud külge iirlaste The Chieftainsi autentse kõlaga folgijupid. Ent ka see oli hea läbimüügiga plaat.
1994 ilmunud This Way Up algab värskendavalt rokilikus võtmes – avalugu “This Silent World” on üsna sarnane vana aja Runrigiga (CdB ja Donnie Munro kõrged hääled on üsna sarnased). See on tegelikult tervenisti pigem kergeroki- kui popiplaat ning sellisena päris hea vaheldus eelmiste plaatide kohati liigmagusale sisule. Erandiks on “Here is Your Paradise” ja “The Son and the Father”, mis on ilusad, ent üsna harju keskmised CdB klaveriballaadid – üksikult kuulates on mõnusad, muude lugude seas lähevad stambiks kätte; huvitaval kombel on ka “You Are the Reason” küll samamoodi klaveriballaad, aga mõjub värskemalt. “This Weight on Me” oleks aga täitsa ette kujutatav kasvõi Meat Loafi esituses. Väga hea bluusilik rokilugu on “Blonde Hair, Blue Jeans”, mis paraku seondub ühe küsitava episoodiga laulja elus. “Up Here in Heaven” meenutab taas Peter Gabrieli. Plaadi parim lugu on aga lõpus – “The Snows of New York”, mis on hea ka siin plaadil, kuid saab õige kuju alles järgmisel (vt allpool).
Järgmisel, 1995. aastal läks CdB stuudiosse koos bändi, London Session Orchestra ja GWALIA meeskooriga Walesist ning salvestas juulikuus kaheksa päevaga rea lugusid vana kooli viisil otsesalvestustena (enamik lugusid olid paarilt viimaselt albumilt, aga oli ka paar uut ja paar kaverit). Tulemuseks olnud Beautiful Dreams on minu arust CdB parim plaat – orkester ja koor annavad juba olemuselt romantilisele muusikale veel viimase lihvi, laenatud lood on oskuslikult valitud (biitlite “Girl”, Orbisoni “In Dreams” ja eri esitustes kuuldud “Always on My Mind”) ning tegelikult on CdB ikka väga hea laulja. Kolm täiesti uut lugu on kõik head, paljuski tänu väga tasemel seadetele. Varem natuke seebistena mõjunud “Carry Me”, “Discovery” ja “Shine On” saavad siin plaadil enda õige kuju, ka originaalis rokilik “Say Goodbye to It All” on siin täiesti teistmoodi. Aga nagu eespool mainitud, on lemmiklugu “The Snows of New York” – see terve loo kestev crescendo ja Walesi meeste taustavokaal koos suure orkestriga toovad kananaha ihule.
Järgmise originaalalbumini läks neli aastat, 1999. aasta Quiet Revolution algab üsna tavapärases CdB võtmes ja on soomlaste väljendit kasutades üsna “tasapaksu” poprokk – täiesti kuulatav taustamusa, aga väga midagi kõrva ei jää (elavamad lood on üldiselt paremad). Erandiks on ehk kaks viimast lugu, mis on pigem eelmise plaadi stiilis, hästi tehtud ja seatud ballaadid – esimene tasane ja teine jõulisem. Üldmuljena aga “käib kah”-plaat.
2002. aasta Timing is Everything läheb laias laastus eelmisega samasse auku, ent on parema saundiga (kõla meenutab paiguti Beautiful Dreamsi oma) ja päris mitmed lood on üle keskmise. Hea, natuke iiriliku hõnguga power-ballaad on “There’s Room in This Heart Tonight” (natuke Celtic Thunderi vmms projekti moodi – lihvitud ja natuke ehk steriilne, aga säde on siiski olemas), teine sarnane on “The Best That Love Can Be”. CdB leivanumbrit, pehmemat ballaadi, on siin ka ning need lood ei ole siin seebiseks läinud. Sümpaatne album, natuke meenutab Eagles’i Don Henley hilisemat loomingut.
Üks sats tuleb seega järgmisel nädalal veel…