ITSPEA ja Blackmore’s Night, 1. osa

Sel nädalal on reedene ITSPEA tööpäev erandlikult tõstetud neljapäevale – kuidas iganes keegi neid pühi tõlgendab, suurel reedel rabeleda pole igal juhul ilus. Suure neljapäeva muusikavalikuks aga sobib vana Euroopa traditsioone taaselustav Blackmore’s Night igati.

Ritchie Blackmore. Deep Purple ja Rainbow. Rokimaailma tulest, veest ja vasktorudest läbikäinud mees, üks maailma virtuoossemaid kitarriste. Neljakümnendateks eluaastateks oli kontol mitu lõhkiläinud abielu ja rida muidukäimisi. Jooksis 1989. aastal New Yorkis kokku autogrammi küsima tulnud noore modellist juuditariga (kes pole absoluutselt stereotüüpse juuditari väljanägemisega). Tema oli 44, tüdruk 18. Kahtlemata ebaharilik lugu, aga kestab siiamaani – kihlatud oldi kõigest 15 aastat, abielluti 2008.

Siis hakkas see kummaline paar bändi tegema – Blackmore on seda ise kirjeldanud kui “Mike Oldfield plus Enya”, aga seal on kõvasti mõjutusi veel (päris palju ka klassikalise muusika poole pealt). Kogu kupatust iseloomustab aga tublisti romantiseeritud keskajastiil. Seda ka välispidiselt – kostüümid, lavaseaded ja nimed; kogu seltskond kasutab keskaegselt kõlavaid lavanimesid (näiteks lõi bändis pikka aega trummi Squire Malcolm of Lumley, naljaka pärisnimega Malcolm Dick). Nähtud videode järgi otsustades on tegu suurepärase live-esinejaga.

Esimene plaat Shadow of the Moon ilmus 1997. Õnnekombel sattusin kohe peale, leidsin kasseti Maksimarketi (vist) muusikapoest odava pudi-padi kastis sobrades (sellistes kohtades tuhnimine tasub alati ära – suurt raha küsitakse enamasti moodsate haipvärkide eest). Käiasin kassetti autos hullupööra, varsti ostsin CD ka. Plaat on tõsiselt hea – avalauluks olev nimilugu vastab täpselt Blackmore’i eespoolmainitud valemile, järgneb aga terve rida säravaid ja omanäolisi neofolgilugusid (mõnda neist laulis Eestis mõnda aega ka Folkmill, näiteks “Be Mine Tonight” on eestikeelsena “Siin on nii hea”). Plaadi neljandas loos teeb kaasa Blackmore’i endine bändikaaslane Ian Anderson (huvitav, kas ta oma pöörast flöödipartiid mängis ka seekord ühel jalal seistes?). Huvitavalt erinäoline on ka Tšaikovskist inspireeritud, aga kõlaliselt pigem ABBA “Gimme! Gimme! Gimme!” sarnane “Writing on the Wall”.

Enda kaks suurimat lemmikut on plaadil teisena olev “The Clock Ticks On” (kui otsida sellise stiili õpikunäidet, siis see sobiks küll) ja üllatav lõpulugu, “Wish You Were Here”. Originaali esitab naljakas Rootsi tümakakantrikollektiiv Rednex, kelle esitus ei ole üldse halb, aga mõjub pärast BN-i versiooni kuulamist umbes nagu mõni Queeni laulda üritav noor “superstaar”. Kui suuremal osal plaadist on kitarrid akustilised ja Ritchie mängib pigem klassikalises või folgistiilis, siis just viimasest loost saab aimu, et tegu on maailma ühe parima rokikitarristiga (terve lugu on ǘksjagu oldfieldilik vokaali ja kitarri duett, eriti head on need paar fraasivahekäiku laulu vaheosas). Ja Candice Night mitte üksnes ei näe rabavalt ilus välja, aga laulab sel plaadil ikka pööraselt hästi (just sellist stiili silmas pidades).

Kaks aastat hiljem ilmunud Under a Violet Moon on tehtud juba märksa suurema seltskonnaga. Taas on nimilugu alguses ja see meenutab päris tublisti eelmise albumi oma (aga kõvema vungiga; sees on ka väga uhke orelisoolo). Plaat on suuresti eelmise loogiliseks jätkuks, stiil ja saund on pea samad (huvitav eristuja on “Gone with the Wind”, kuhu on miskipärast sisse poogitud üks tuntud vene lauluviis). Tuntumad lood on ilmselt nimilugu, “Avalon” ja “Wind in the Willows”, ise aga konkreetset lemmikut siit väga nimetada ei oskakski – kui ehk, siis “Spanish Nights” enda kitarri-tulevärgi tõttu; pahaendeline, ent väga ajastutruu kõlaga “Catherine Howard’s Fate” (sobiks hästi brittide “Tudorite” telesarja) ning Bachi kuulsat “Prelüüdi C-duuris” (ehk “Ave Maria” Bachi/Gounod’ variant) laiendav “Now and Then” (taas äärmiselt ilus kitarripartii) ja lõpulugu “Self Portrait”, mis läheb juba selgelt akustilise roki rea peale – üheks autoriks on Ronnie James Dio ning Candice laulab tavalisemast märksa metalsema häälega.

Veel kaks aastat edasi tuleb Fires at Midnight – temaatika on sarnane, aga rokinoot on tugevam (kohati on ka tõsine progeelement olemas) ja “juhtmega” lugusid on rohkem. “The Times They Are a-Changing” seevastu manab silma ette jabura pildi tsikliga sõitvast Bob Dylanist, keda jälitavad jalgratastel Beavis ja Butt-Head (rütmikäiguga tuleb kohene paralleel Cheri surematu versiooniga loost “I Got You Babe”, harmoonia on ka sarnane). Lemmikuid on ka siin raske välja tuua, ent taas meeldivad instrumentaalid (nagu lõpus olev “Possum’s Last Dance”).

2003. aasta Ghost of a Rose algab taas ühe kuulsa looga – “Way to Mandalay” on albumil poole pikem kui rohkem kuuldud raadioversioon (kuus ja pool minutit!). Aga see on õnnestunud sulam popist, rokist ja folgist, hea rütmipulsi ja kitarrisoolodega, klapib taas Blackmore’i võrdlusse Oldfieldi ja Enyaga. Puhta Oldfieldiks aga kisuvad “Ivory Tower” (kus tundub isegi olevat mitu Mike’i käest laenatud käiku sees – vrdl. “Pictures in the Dark”; isegi Candice kõlab siin nagu Anita Hegerland) ja “All for One”. Albumi nimilugu on sel korral plaadi keskel ja moodustab teise toetuspunkti avaloo kõrval.  Ja kui keskajal olnuks aeroobika juba välja mõeldud, siis hea vungiga “Loreley” sobinuks selle taustaks kenasti. 🙂 Viimaks on selgelt omanäoline Jethro Tulli kaver “Rainbow Blues”.

Ei teagi, kas mitmed kursuslased ajasid erandliku tähtaja ikkagi segi või lihtsalt jäi pühade eel vähem aega kirjutada – igatahes täna oli tööd tavalisest vähem. Seega ülejäänud plaadid jäävad järgmiseks korraks.