Suusatamist sai esmakordselt isa utsitamisel proovitud praeguses Männi pargis juba algklassides (elasime kohe pargi kõrval), aga tõsisem liulaskmine läks lahti peale Hiiule kolimist 1980. aastal. Siis oli Pääsküla raba ja seda ümbritsev männimets peaaegu kohe maja taga ning talviti sai seal pidevalt harjutatud. Hoolimata sellest, et püstipüsimine üldse iseenesestmõistetav ei olnud – mingil ajal panin kõik sõidud vihikusse kirja ja kukkumiste jaoks oli eraldi veerg (nulle seal eriti ei olnud). Igal aastal tollase naistepäeva (8. märts) paiku käisime kogu perega ka Lõuna-Eestis vanatädi talus suusatamas – seal olid ikka korralikumad mäed ja sai ka paar suusapaari ära lõhutud.
Oli veel puusuuskade aeg ning varsti hooldasin ja määrisin enda suuski ise – ainult tõrvamine jäi isa hooleks. Päris plastiksuusad olid tollal vaid sportlastel ja Edukatel Inimestel; mõnda aega levisid ka poolplastikud ehk plastiktallaga puusuusad, mis olid veidi odavamad (aga mul neid ei olnudki).
Üks fotomeenutus sellest ajast
Kui peale seitsmenda klassi lõppu koolis hakkasin käima (enne õppisin kodus), siis jäi suusatamine harvemaks, ülikoolis veelgi. Hiljem Mustamäel ja Laagris elades oli mets suuskade jaoks natuke liiga kaugel. Ent 2011. aastal võtsin ikkagi kätte ja ostsin uuesti suusad – aeg oli edasi läinud ja nüüd olid ka kõik tavasuusad plastikust. Mõned korrad sai metsas käidud ja kunst hakkas uuesti meelde tulema.
Siis aga tuli kolimine, lumevaesed talved ja järjest kaks õlaoperatsiooni ning möödus kümme aastat, kuni nüüd peale lume mahatulekut uuesti suusad keldrist välja kaevasin. Suusad ja kepid olid peaaegu uued, aga venna vanad suusasaapad olid üsna niruks läinud – tuli uued osta, aga vahepeal oli toimunud muutus ka suusasidemetes ja tollal levinud SNS-standardit tuli juba tikutulega otsida. Viimaks sai venna (omaaegne mitmekordne Eesti noortemeister ja mingil ajal ka koondise määrdemees) abiga uued jalavarjud soetatud.
Täna siis esimest korda metsa. Tunne oli, nagu oleks ajamasinaga 40 aastat tagasi läinud – sama mets ja samasugune koperdamine, libisev liikumine oli ikka väga võõraks jäänud ja esimesed pool tundi kiskusid tallakõõlused tõsiselt krampi. Aga viimaks hakkas meelde tulema, ehkki vanad tehnikavead (käte viimine liiga ette, libisemine vasakul jalal jne) lõid jälle välja. Vähemalt vahelduvrütmi oli vahepealne kepikõnd alles hoidnud. Ja viimaks tuli ka libisemine tagasi, isegi paar natuke pikemat liugu sai tehtud.
Aga tunne oli pärast hirmus hea. Püksid jäid lumiseks tegemata – alguseks seegi suur asi. Ja kui alguses oli metsani kõndimine (suusad käes) väga liuväljal lehma moodi, siis tagasi tulles kõndisin samas kohas nagu asfaldil – tasakaal oli üles ärganud.