Eile õhtul tuli telekast “Bohemian Rhapsody”. Oli juba veidi aega tagasi nähtud, aga kirjutanud sellest veel pole.
Alguses ei tahtnudki seda vaatama minna – oli juba kuulda, et lugu on ajaloost korralikult mööda pandud. Lisaks oli arvata, et Hollywood keerab Mercury mõningatele, khm, omapäradele omalt poolt kõvasti vinti peale.
Kui aga ära sai nähtud, tundus, et sellega oleks võinud märksa hullemini minna:
* lugu on ajaloo osas üksjagu “puder ja kapsad”, aga Lugu suure tähega – Queen kui nähtus ja Freddie kui isiksus – on üllatavalt pihta.
* omapärad olid muidugi sees (fakte ei saa eirata), aga üllatavalt kombel oli loos selgelt esiplaanil hoopiski Freddie Love of My Life ehk Mary Austin.
* terve rida väga häid osatäitmisi – alates Rami Maleki Freddie’st ja lõpetades episoodiliste tegelastega. Lisaks suutsid Queeni poiste osatäitjad niivõrd virtuoosse bändi edukalt välja mängida, ka muusika osas (muidugi teatud abijõude kasutades).
* filmis ruulisid muusika (loomulikult) ja… kassid. 🙂
Kaks parimat stseeni (üks liigutav ja teine “keel põses” ärapanemine):
* Noor ja tõenäoliselt peagi surev narkomaan näeb AIDSi-kliinikus Freddiet (kes on ilmselt alles enda diagnoosi teada saanud) ja hüüab vaikselt järele Freddie’ kuulsa “Eeeh-op!”. Ning Freddie vastab talle.
* Mary tuleb Freddie ja Queeni poiste juurde koos enda uue peikaga, Freddie pärib pärast teistelt, mida nad kutist arvavad. Brian püüab viisakalt head nägu teha ja ütleb: “Tore poiss ju”. Freddie turtsatab seepeale põlglikult: “Ta on vist gei.”…
Ülihea see film ehk ei olnud. Väga hea aga küll.
…
Täna lugesin päev otsa ITSPEA töid ja kuulasin taustaks Spotify’st Queeni. Queen I ja II, Sheer Heart Attack, A Night at the Opera (lemmik “vana aja Queeni” loomingust), A Day at the Races, News of the World, Jazz, The Game (Live Killersi jätsin vahele, kuna see on lihtsalt kontsertkogumik), Flash Gordon. Avastasin enda jaoks uuesti paar lugu, mida harilikult kogumikele pole pandud. Näiteks Freddie lühike, aga liigutav Dear Friends S.H.A. plaadilt. Astrofüüsikust kitarrivirtuoos Briani kosmosekantri ’39. Long Away, mis meenutab hämmastaval määral hoopis Runrigi (kui jätta välja ehtbrianilik soolo ja lõpupoole kõlav klassikaline Queeni taustavokaal). Hümnilik, osaliselt jaapanikeelne Teo Toriatte. Ja muidugi ühtaegu naljakas, mürgine ja lajatav Death on Two Legs. Selle bändi profiil oli ikka täiesti uskumatult lai.
(Jah – ITSPEA tööde lugemise ajal jõudis üheksa albumit läbi kuulata, neid on seal kursusel praegu ca 140 nägu. Järgmisel nädalal rändan Hot Space’ist edasi.)
Tuleb aeg, mil Freddy ja Queen pannakse keelu alla EKRE poolt, kuna tegemist on abielu teotava bändiga..
Näh, ma arvan, et kodanikud Helmed kuulavad seda ise ka. 🙂
See oli rohkem nõuka-aja komme, et kui Tammik, Rannap või Randpere “ära hüppas”, ei olnud tema muusikat enam olemas. Pigem hakkaksid asju keelustama sotsid ja teised vasakpoolikud (Oscarite jagamise USA-s suutsid nad juba täielikku ajunihkesse keerata).
Neid staare on ilmast ilma olnud. Aga Arnold Oksmaa ei ole veel alla andnud.
Freddy ja Arnold on suht sarnaselt andekad. Täiesti võrdsed. Üks oli häälega ja teisel sarnane optimism ja tahe.
Ma näen veel Arnold Oksmaa DJ-na edu. Loodame, et kunagi edestab teda.
Nojah, siinkohal tuleb vist jälle viisakalt eriarvamusele jääda. 🙂