Ei tea, kas põhjuseks oli hiljutine rektorivahetus või midagi muud, aga Tehnikaülikooli 102. aastapäeva aktus oli üle pika aja selline üritus, kus oli täitsa hea meel selle ülikooli vilistlane olla. Pandeemia tõttu soovitati ülekandes jälgida – jättes kõrvale ühe kokkujooksu (ca 5 minuti pikkuselt prof. Grossbergi kõne ajal) toimis ka see seekord üldiselt ilusti. Eriti tuleb hinnata seda, et kogu üritus toimus eesti keeles (ingliskeelse sünkroontõlkega neile, kes seda vajavad) – ainus erand oli rahvusvaheliste doktorantide promoveerimise ees, kus see oli ka mõistlik.
Polegi pikka aega näinud üht sedasorti üritust, mis algaks “Eesti lipu” laulmisega – üldse oli rahvuslikku vaimu seekord meeldivalt palju, seda ka meeskoori esitatud laulude osas (Ernesaksa “Kutse” soleeriva dirigendi rollis Valter Soosaluga oli päris võimas). Ainus kontekstiväline punkt oli endiselt kole “TalTech” aula kõnepuldi peal (ja kahjuks ka tseremooniameistri kõnes)… Ja seda uhkem oli kuulda aasta vilistlase preemia saanud prof. Mart Min’i humoorikat soovitust minna tagasi “vana terashalli, kirsikarva käepidemega tööriista” juurde. 🙂
Märkusena: nagu siin juba korduvalt öeldud, oli “TalTech” minu arvates selge lollus mitmel erineval tasandil, kuid selles osas võiks mingisuguse kompromissi peale mõelda – kes tahab, võiks selle nime kasutamist ametlikult jätkata (ingliskeelses infoväljas ta nii koledasti ei mõjugi), aga tagasi tuleks tuua eestikeelne ametlik lühend “TTÜ” (ka peamise netidomeenina, taltech.ee võiks jääda aliaseks) ja reduktoriga logo (mis on visuaalis kordades kõnekam kui praegune). Ja muidugi tuua tagasi prof. Min’i mainitud ajaloolised värvid.
Aga üldiselt tuleb aktuse korraldajaid tunnustada – see oli taas kord ühe Eesti ülikooli aktus.