Siin-seal kohtab nalja sellest, kui külmakartmatud on mõned põhjarahvad. Selle (ja ka eelmisena loetud) raamatu kontekstis aga võiks samalaadse nalja koostada sellest, millisel tasemel hakkab endisele ideelisele kommunistile tunduma, et sõnavabadusega ei ole ühiskonnas asjad päris korras. Aga viimasel ajal on selliseid signaale sattunud ette mitmeid – lisaks Claire Foxile ja Mick Hume’ile (kel mõlemal on padupunane minevik) on sarnaseid asju väljendanud teisedki. Selle raamatu alapealkiri “Is the Fear of Being Offensive Killing Free Speech?” võtab sisu kenasti kokku.
Mick Hume on ajakirjanikuna laheda jutuga ning on vaadeldava valdkonna üsna süvitsi ette võtnud. Kohati kipub jutt veidi liiga laiali (näiteks Inglise liiga jalgpalli käsitlevas osas, mis samas on huvitav sissevaade sellesse, kuidas poliitkorrektsus isegi profisporti end sisse närib). Mõne koha peal oli autor siinkirjutaja arvates isegi liiga kompromissitu, kuid piir verbaalse sotsiopaadi hukkamõistu (mis ei riku sõnavabadust) ja tema suu kinnilöömise (mis rikub sõnavabadust) vahel on teinekord üsnagi hägune. Autori maailmavaade on siinkirjutaja omast üsna erinev ja seetõttu häirisid natuke mõned asjad veel – aga need võib südamerahuga väljendus- ja mõttevabadusega kaetuks lugeda.
Ka see raamat oleks hea päris paljudel läbi lugeda. Just nende poliitkorrektsuse väljendusvormide osas, mis pole täiel määral veel Eestisse jõudnud ja mida annaks seetõttu suurema teadlikkuse abiga ehk tagasi tõrjuda.
Lõpetuseks üks nutikas tähelepanek autorilt juba eelmises arvustuses mainitud “foobia”-sõna väärkasutuse kohta: Mick Hume meenutab oma raamatus üht meile hästi tuntud riiki, kes armastas dissidente vaigistada neid mitte vangimajja, vaid hullumajja saates. Loodetavasti ei anta praegustele isehakanud psühhiaatritele iialgi nii palju võimu kätte.
Raamat on leitav näiteks Krisost.