Silt: vaba tarkvara

Sämm laulab kauem

Hiljuti sai mobiilis tehtud süsteemivahetus – nüüdseks juriidiliste madinate tõttu hingusele läinud Cyanogenmod sai vahetatud LineageOS 14.1 vastu (Android 7.1.1 vaba analoog). Väikese näppimise järel (selle õpetuse järgi) läks see Kaku Samsung Galaxy S5-le ilusti selga, OpenGApps samuti (sai pandud micro-variant).

Seni tuleb väga rahul olla. Kaamera välk, mis Cyanogeniga ei töötanud, toimib nüüd ilusti. Mis aga peamine – telefoni laadimine oli Androidi ajal üldiselt igapäevane tegevus, Cyanogen pidas ehk ülepäeva vastu, Lineage aga suudab sama telefoni ja aku peal vastu pidada nädalajagu. Väga viis. 🙂

Cyanogenmod

Telefonidega on tegelikult juba mõnda aega paras jama – korralikku füüsilise täisklaviatuuriga (olgu siis Blackberry stiilis nagu Nokia E71 või HTC Chacha või siis klapiga nagu omaaegsed kommunikaatorid) telefoni enam ei tehtagi. Julgeks arvata, et inimesi, kellele ekraani nühkimine ei meeldi, on päris palju.

Aga et vanad telefonid paraku füüsiliselt otsa said, siis tuli juba mõne aja eest “lutsukivi” kasutusele võtta. Samsung Galaxy S5 oli üldiselt päris hea valik. Millalgi aga tekkis huvi Androidi asemel selle kogukondlikumat varianti Cyanogenmodi proovida – nii puhttehnilisest huvist kui natuke ka põhimõtte pärast.

Mitu korda jooksis aga katsetus üsna varases staadiumis kinni – kohe alguses telefoni adminirežiimis taaskäivitades tekkis mingi veider viga. Viimaks selgus, et kasutatud USB-pesa arvutis oli mingi kiiksuga (kusjuures muid seadmeid teenindas igati korralikult!) – juhe tuli lihtsalt teise pessa panna…

Üldjoontes sai tehtud selle õpetuse järgi (ainult Linuxi peal; sarnaseid juhiseid leiab veebist veel). Läks suhteliselt libedalt, v.a. asjaolu, et ühe omast peast proovimise tulemusena õnnestus kogu kupatus õhku lasta ja tuli otsast alata.

S5 on nüüd mitu nädalat Cyanogeni all olnud ja muljed on päris head. Mõned konarused on olemas (näiteks ei ole nad siiani tööle saanud sõrmejäljelugejat – ehkki väidetavalt on ekraanikujundi kasutamine turvalisem, on see mõnes kohas jooksupealt telefoni haarates suht nuhtlus), samas on telefonis igasugu sodi vähem ning ka aku peab veidi paremini vastu.

Kunagi oleks huvitav ka Replicant ära proovida. Paraku on sellega sama probleem kui täiesti vabade (FSF mõistes) arvutitega – uuema tehnoloogia tugi on kehvavõitu ning ka S5 ei ole toetatud.

Eurosiil ja afgaanid

2011. aasta märtsis käis Kakk isand Tarandi kutsel Brüsselis Europarlamendis dokumendivabaduse päeva (Document Freedom Day) üritusel nokka pruukimas. Üritus läks igati korda ning kusagilt sealtmaalt sai alguse ka Europarlamendi vaba tarkvara kasutajakogukond ([L] epfsug.eu). Mõni aeg hiljem otsis seltskond endale maskotti ning Kakk rääkis neile loo Kalevipojast, siilist, lauakoormast ja sortsidest (“Serviti, serviti!”) – ja ennäe, maskotiks pandi siil nimega Edge…

Nüüdseks on Edge’i vennaskond juba üksjagu kasvanud (muuhulgas on liikmete hulgas ka keegi Nils Torvaldsi nimeline MEP, kelle põhjendus liikmeksolemisele on veebilehele pandud ammendava lakoonilisusega – “Family!”. Tegemist on Linuse papaga).  Meililist tegutseb aktiivselt, toetajaskond kasvab ning täna korraldati koos Euroopa Vaba Tarkvara Sihtasutusega huvitav üritus teemal “Free Your Android”. Päris kahju, et ise ei saanud Brüsselis olla.

Siinmail oli aga huvitavaks hetkeks Kabuli ülikooli delegatsiooni külaskäik IT kolledžisse (nad käisid ka TLÜ-s ja TTÜ-s). Põnev seltskond oli – kaks härrasmeest olid väliselt natuke Mongoolia vurhvi, kaks aga paistsid pesuehtsate puštudena – sihukesed tuliste silmadega habemikud (Dune’i fremenid tulid meelde). Kõik rääkisid üsna head inglise keelt ning jagasid teemat, seega polnud tegu “meestega metsast”, kuid muidugi on Afganistani hariduse olukord siiani üsna kehv ja Läänest otsitakse partnereid selle parandamiseks.

Näitasime neile Cisco laborit ja robootikaklubi – aga lisaks sai õnnekombel täna mõni tund varem üles seatud ka mõne nädala eest Inglismaalt saabunud tugitehnoloogiakomplekt (muide, teretulnud nähtusena toimis kõik kenasti ka Linuxi peal).  Kui siis Kakk näitas, kuidas arvutit jala alla pandud kursorikuuli ja kaenlaaluste lülitite abil juhtida saab, vaatasid kauged külalised üsna ammulisui ning tunnistasid, et pole miskit sihukest kunagi näinud.  Tegelikult oleks just sealmaal sedalaadi asja hirmsasti vaja, kuna pideva sõdimise tagajärjel on seal kahjuks ka üksjagu neid, kes mõnest kehaosast ilma on jäänud. Lubati kindlasti hiljem ühendust võtta ja ehk õnnestubki mõnda inimest veidi aidata. Tundub, et Kakk peab enda vana tegevusvaldkonna uuesti üles kaevama – kummalisel kombel pole vahepealsetel aastatel sellega eriti tegeldud. Kui ka muud ei saa, saab vähemalt portsu huvitavaid diplomitöid.

Aga maakera on vist vahepeal väiksemaks jäänud. 🙂

Serveriuuendus

Ubuntu tegijad on viimastel aastatel küll enda distro töölauaga imelikke asju teinud ja Kaku läpakaga ära Minti peale peletanud, aga süsteemi põhi näib toimivat endiselt hästi. Just sai tehtud serveri uuendus (Lucidi pealt Precise’ile) – ’do-release-upgrade’, kümmekond minutit masina iseseisvat sebimist, restart ja korras.  Seni näib, et kõik jäi tööle (isegi Akadeemiat käitav vana Zope) – kui keegi leiab midagi mittetoimivat, võiks teada anda.

Pingviinid ruulivad endiselt. 🙂

Onu Andres ja tema raamat

Kakk käis TTÜ-s emeriitprofessor Andres Lahe uue raamatu “Ehitusmehaanika” esitlusel.

Aga onu Andres on professor Kakule seetõttu, et mituteist aastat sai kõik suved veedetud Vääna-Jõesuu lähedal ühes aianduskooperatiivis ning onu Andres oli peaaegu et naaber, tema noorema pojaga sai kadakate vahel indiaanlasi mängitud ning takkapihta oli ta Kaku isa grupivend TTÜ-st. Kaku vanemad kolisid viimaks sealt ära, tema elab sealkandis tänini. Kui Kakk hakkas suuremaks kasvades itiga tegelema, saatis onu Andres aeg-ajalt e-kirja või skaibiga mõne küsimuse, millele sai jõudumööda vastatud.

Aga täna esitletud raamat on tõsine magnum opus. Korralik paks õpik, millele lisandub DVD ning ka  õpiku [L] onlain-versioon (kusjuures erinevalt paljudest teistest on siin vabalt saadaval kogu materjal). Aukartustäratav saavutus – esitlusel pakkus üks kolleeg, et autoril kulus kokku 50-80 tuhat tundi. Ent eriliseks teeb selle võrreldes paljude teiste samalaadsetega üsna mitu asja:

* Onu Andres on juba pikka aega põhimõtteline pingviin. Seetõttu on pea kogu materjal koostatud vabade vahenditega ning ka kasutatav vabade vahenditega – ainus “aga” on tema soovitus Adobe Readerit kasutada (siselingid ei taha muidu hästi töötada) ning ekraanivideode tegemisel on kasutatud Camtasiat.

* Kogu onlain-materjal on saadaval CC BY-SA ning GNU Octave programmikood GNU GPL all.

* Tekstitööks on kasutatud LaTEXit – kogu nii levinud jama erinevate MS Wordi versioonide ja muu sihukese omandvaralise soustiga võiks olla ammuilma olemata.

* Lihtsalt ilus detail – vana kooli härrasmehena pühendab autor raamatu enda lahkunud abikaasale.

Hakka või ise huvi pärast ehitusmehaanikat õppima.  Onu Andres on üks igavesti vinge vana. Jääb üle ainult loota, et Kakk suudab kunagi samas vanuses samavõrd värske vaimuga olla.

Akademy @ IT College

IT Kolledžisse on oodata suuremat pingviinirünnakut – tulemas on [L] KDE tegijate iga-aastane suurüritus [L] KDE Akademy, mis sedakorda tuuakse lausa meile koju kätte.  Asi algab 30. juunil terve nädalavahetuse kestva konverentsiga, millele järgneb 2.-6. juulil aset leidev töötubade ja praktiliste tegemiste nädal.  Osalemine on täiesti tasuta – seega ei tohiks magada maha võimalust viia end lähemalt kurssi KDE ja laiemalt ka Linuxi maailma toimetamistega ning tutvuda uute, huvitavate ja mis peamine, tarkade inimestega. Üritust korraldavad KDE poolt selle taga olev sihtasutus (KDE e.V.), siitpoolt aga hulk vabatahtlikke isand Laur Mõtusega eesotsas ning muidugi ka IT Kolledži pere.

Lisainfot leiab [L] Akademy veebilehelt. Kõik huvilised on teretulnud!

Minti testimas 2: Kakk teeb kakast kakku

Absoluutselt nõus Jaagupi kommentaariga eelmise postituse juures – töölaua-Linux oli täitsa heas seisus, siis aga arvasid tunamullu korraga kõik arendajad (või langesid nad mingisuguste kahe kurja Steve’i surmakiirte mõju alla?), et asi on liiga valmis ja keerasid kõik koos seisu radikaalselt pange.  Aga täna Minti testimist jätkates – nüüd siis juba põhiversiooni, Mint 12-ga – saavutasin töö juures lauamasinas üllatavalt suurel määral lolluste-eelse tulemuse.

Hea oli, et niipidi sai testitud – LMDE enne ja Mint 12 pärast. LMDE on ikka päris tublisti toorem – Mint 12 näitas Ubuntu tugevaid külgi ilma saasta kaasa toomata. Draiverite paigaldamine, uuendused…  Peamenüü on selgem, piiratud draiverid tuntakse ära ja pakutakse paigaldust (dialoog on aga ingliskeelne – tõlkeauk). Draiveri paigaldaja viitab selgituses Unity töölauale, mida Mint aga ei kasuta (oleks võinud teksti ära muuta). Uuendusi pakutakse automaatselt (tõsi – ühes kohas tekkis küsimus, kumba versiooni ühest failist kasutada – ja seal oli taas kord täpitähtede kodeering metsas).

GNOME 3 on oma pläraka ikoonimenüüga endiselt üsna sea-seljas-sadul, ehkki Mint oskab ta natuke tagasihoidlikumasse rolli suruda. See-eest aga on Mint 12 välja käinud veelgi parema traditsioonilise lõhnaga lahenduse, mida ehk isegi võiks soovitada uueks tavalise inimese no-nonsense -töölaua standardiks (100% kindlusega ei julge veel väita, peab rohkem katsetama). MATE on GNOME 2 koodist hargnenud uus töölauakeskkond, mida saab häälestada täiesti võrreldavaks vana GNOME’iga, ent kasutada seejuures uuemaid tarkvarajuppe.

Selleks tuleb:
* paigaldada compizconfig-settings-manager koos sõltuvustega ja compiz-fusion-plugins-main ning tuunida CCSM endale meelepäraseks
* avada Eelistuste menüüst Käivitatavad rakendused ja lisada rakendus compiz –replace
* logida välja või restartida arvuti (Ubuntu kombel on ka M12-s Ctrl-Alt-Backspace välja lülitatud, selle saab tagasi panna klaviatuuri valikute alt)
* uuesti sisse logides valida sessiooniks MATE (ja jättagi see edaspidi nõnda)

Soovi korral võib kasutada Kaku töölauaeelistust:
* paigaldada pakid avant-window-navigator ja awn-settings koos hulga sõltuvustega.
* lisada Käivitatavate rakenduste alla avant-window-navigator (või teine variant – käivitada see sama käsuga terminalist ja teha selle seadistuste juures linnuke kasti “Käivita AWN automaatselt”.
* tõsta Minti alumine tööriistariba ekraani ülaserva (põhimõtteliselt võib ka üldse ära võtta – aga ülaserva ribale saab ikoonidena mõningaid selliseid haldustegevusi lisada, mida põhimenüüsse teiste sekka panna ei tasu).
* akende vahetamiseks kasutab Kakk CCSM alt Ring Switcherit ja töölaudade vahetamiseks keerlevat kuubikut.

APDEIT 05.01: [L] üks ekraanitõmmis saadud tulemusest.

Üks siinkirjutaja jaoks suhteliselt elutähtis asi, mida tuleb edaspidi MATE juures läpaka peal katsetada, on projektori toetus. Kõige muu kõrval rikuti ka see vahepeal täiesti ära, nii et loenguid pidava õppejõu jaoks ei olnud enam mingit võimalust. Praegu 10.04 peal piisab eraldusvõime mahakeeramisest 1024×768 peale ja (Delli puhul) Fn-F8 vajutamisest, loodetavasti on MATEl sama võimalus alles.

Väga loodaks, et MATE jõuab järgmise Ubuntu LTS-versiooni koosseisu. Siis oleks jällegi hulk aega võimalik arendajate loomingulistest lollustest kaarega mööda minna.

Minti testimas: LMDE

Juba mõnda aega on Kaku senine põhidistro Ubuntu teinud oma arengus väga kummalisi otsuseid – eeskätt on muidugi probleem nende Unity-keskkonnaga, mis on siinkirjutaja arust tõsine loodusõnnetus ja mida ei peaks mingil juhul trügima tavakasutaja vaikimisi töökeskkonnaks. Senini on Kakk kolinud põhi-tööläpaka tagasi lolluste-eelse 10.04 versiooni peale, aga edasine on lahtine.

Et Kakk ainus uriseja pole, näitab kõnekas fakt, et praktiliselt kogu tema varasema eluea jooksul (tulin, nägin, võitsin) Ubuntu käes olnud Distrowatchi tabeli esikoht on juba mõnda aega Linux Minti käes. Nüüd tuli mõte ka ise asi ära proovida. Alustuseks aga sai võetud mitte uus põhiversioon Mint 12, vaid hoopis LMDE ehk Linux Mint Debian Edition, mis baseerub Debiani testing-versioonil.

Peale plaadilt käivitamist pakub ekraan vaid 10 sek pärast käivitumist – menüü võiks vaikimisi ees olla nagu Ubuntul. Plaadi kontroll ja hilisem käivitamine käib tavainimese jaoks krüptilise tekstiekraaniga – hiljem leidus ka tegijate poolne selgitus, et nende arvates ei ole ükski saadaolevatest splash screenidest piisavalt hea. Olgu siis nõnda.

Peale käivitumist ette antud live-keskkond on täitsa kena. Paigaldusprotsess läheb sujuvalt, aga a) eestindus on lünklik (hiljem  on valmissüsteem ses osas parem, aga jääb siiski Ubuntule alla) ja b)  partitsioonide valimine pole päris intuitiivne, algaja võib seal hätta jääda. Samas kui tahta teha “puhast vuuki”, on asi väga lihtne.

Taaskäivitus –  süsteem käivitub ilusti. Peamenüü on KDE-likult ebaülevaatlik  – näib, et ainus arukas lahendus on pruukida kas mingit dokki või ikoone (töölaual või ribal). Positiivne asi on aga juhtpaneel, mis on hea struktuuriga (meenutab veidi Mandrake/Mandriva/Mageia samalaadset asja)  ja sisaldab mitmeid kasulikke juppe – hea liigutus on näiteks varundaja (mintbackup) ja tulemüüri sättija (gufw) juhtpaneelil. Võib-olla mõnel juhul on ka domeeniblokeerija (mintnanny) abiks. CCSM on kohe juhtpaneelil, ent aknavahetaja puudub (ring ja shift switcher) ja hoolimata kuubiku sisselülitamisest see tööle ei hakka – uurima hakates selgub, et NVidia graafika 3D-efektid ei tööta (kummaline, arvestades Minti üht peamist müügiargumenti “kõik töötab otse lambist”).  Võrk ja heli töötavad ilusti.

Jõuamegi vajalike kohanduste juurde. Puudub Ubuntu laadis lisadraiverite valik.  Synaptic võimaldab aga paigaldada nvidia-glx -paketi (Synapticus on mõned stringid vale kodeeringuga, täpptähtede asemel tuleva küsimärgid). NVidia draiveri käivitamiseks:
* paigalda pakk nvidia-glx koos sõltuvustega
* paigalda nvidia-xconfig
* sudo nvidia-xconfig
* taaskäivita arvuti

Vaikimisi ei käivitu ka Compiz. Selleks tuleb luua fail .gnomerc , kirjutada sinna rida  export WINDOW_MANAGER=/usr/bin/compiz ja käivitada X uuesti (või restartida). Ja Kaku lemmik-aknavahetaja, Compizi Ring Switcheri sai peale paki compiz-fusion-plugins-main paigaldamise ja RS sisselülitamise järel CCSM-ist.

LibreOffice’is puuduvad Windowsi kirjastiilid – lisada saab pakiga ttf-mscorefonts-installer.   Ja eestikeelseks saab oma kontori pakkide  libreoffice-l10n-et ja libreoffice-help-et paigaldamisega.

Summa summarum: kui ei pelga väikest mutrikeeramist, on LMDE-st võimalik täiesti korralik Linuxi töölaud saada. Idee poolest on mutrikeeramine ühekordne, kuna LMDE kasutab rolling release’i ehk fikseeritud väljalaskeid pole ja uuendatakse jooksvalt. Kuna aga Debian testing siiski aeg-ajalt pidi katki ka minema, siis võib tekkida vajadus ka hiljem natuke torkida.

 

Rockbox

Nagu juba jupp aega tagasi siin kirjutatud sai, on Kakul olemas sihuke väga mõnus vidin nagu [L] Sansa Clip. Jooksu- või rattatrenni teeb hea musa või mõni huvitav raadiosaade kohe märksa lõbusamaks.

Hiljuti avastasin enda jaoks aga sellise laheda projekti nagu [L] Rockbox. Vabatarkvaraline asendus-firmware; efekt on umbes sama, mis arvutis Windowsi asendamisel Linuxiga – rida uusi ja huvitavaid funktsionaalsusi ning täiesti vaba maa arendamiseks ja torkimiseks.  Asi töötab lisaks Sansale ka real muudel sarnastel masinatel, nii et tehnohuvilisemad audiofiilid võiks täitsa proovida. Install on üsna triviaalne – alla tuleb laadida vastav utiliit ning ka algne firmware-pakett (juriidiliste nõksude tõttu ei saa seda automatiseerida), aga keerukusaste on võrreldav Windowsi next-next-finish -tüüpi installiga.