Silt: üritused

E-õppe loeng TTÜ-s

TTÜ IT-majas pidas huvitava loengu Porto ülikooli professor J. M. Martins Ferreira – teemaks olid e-õppe arengutrendid.

Miskipärast oli reklaam olnud küllaltki tagasihoidlik ning toimumiskohaks pandud üpriski väike seminariruum IT-209. Tegelikult oleks see väärinud korraldamist märksa suuremalt (näiteks E-õppe arenduskeskuse alt) ja miks mitte ka netiülekandega. Loengu slaidid leiab [L] siit – nendes on mitmeid väga huvitavaid linke erinevatele artiklitele ja videoesinemistele, seega kõigil e-õppega tegelejatel tasuks pilk peale heita.

Muuhulgas rääkis professor näiteks
* avatud kursuste (MOOC) buumist ja selle eri külgedest;
* jaapani virtuaalsest popstaarist [L] Hatsune Mikust – publik on reaalne, esineja virtuaalne;
* tänase hariduse ühest suuremast probleemist – reaalelu vajadustele mittevastavusest (õpitakse ja õpetatakse seda, mis on huvitav, mitte aga seda, mis tööd annab);
* Udacity ühe looja Sebastian Thruni väitest, et ülikoolidiplom on “aegunud nähtus”;
* e-õppe erinevatest väljakutsetest (õpetaja roll, identiteedihaldus jt);
* Mozilla Open Badges’ist kui ühest võimalikust hindamisviisist;
* vajadusest hakata õppejõudude juures taas tähtsustama lisaks teadustööle ka pedagoogilist võimekust (seda juttu on Kakk siinmail jahunud juba kümmekond aastat).

Lisaks tuli jutuks ka Google Apps’i  kasutamine e-õppekeskkonnana. Seda võiks mõne väiksema kursuse juures isegi proovida (seal langeb ära üks oluline mure avatud õpikeskkondade juures – autentimine). Samas on juba ka kuulda lugusid, kuidas suurte kursuste korral on asi  Google’ile üle jõu käinud ja kogu üritus ämbrisse lennanud…

Igal juhul oli äärmiselt huvitav loeng – aitäh korraldajatele, aga teinekord tehke see märksa suuremas formaadis.

Seminaril Rahvusraamatukogus

Käisin Rahvusraamatukogus toimunud seminaril “Sõnakunst ja e-vabadus: autorikaitsest vabakasutuseni”.

Erilisi ootusi polnud, aga üritus osutus üpris asjalikuks. Väga hea ettekande pidas Indrek Ibrus BFMist (eriti hea lause oli “Kultuur pole vaid “valgustusväärtusega turutõrge””) ning ka isand Aleksei Kelli TÜ-st, kes varem on esinenud eeskätt traditsiooniliste (vananenud)  arusaamadega, näitas seekord laiemat visiooni (eriti asjakohane oli kuulus muinaslugu kuldkalast nn autorikaitse kontekstis). Positiivne üllatus oli temapoolne tõdemus, et “autorikaitse” mängib üle nii autori kui tarbija pea ning suur raha läheb “Jänese sõprade ja sugulaste” taskusse (sama mõte lajatas veelgi radikaalsemalt välja Indrek Hargla).  Esimene paneeldiskussioon jäi kahjuks lahjaks – ainsa märkimist väärt asjaoluna võib mainida, et isand Kalev Rattus Eesti Autorite Ühingust ei jaga endiselt ei vabakasutusest ega vabadest litsentsidest/ärimudelitest mitte muhvigi.

Päeva teine pool see-eest algas kirjanik Indrek Hargla sõnavõtuga, mis meenutas natuke Artur Talviku juttu fooliumisõjas Vabaduse platsil aasta tagasi (ka selles osas, et tegu on kutselise autoriga). Eriti hea oli autori ja lugeja liigitamine “puuetega inimesteks”, kelle funktsiooniks on täita asjapulkade taskuid. DRM sai korraliku kolaka ning e-raamatute turundajad ka (“Kõige rohkem meeldiks neile, kui inimesed lihtsalt ostaks e-raamatu, lugeda polegi vaja – äkki muidu mõni kopeerib!”). Nii nagu Kakk läks [L] isand Talviku filme ostma, läheb ta selle jutu peale ja ostab endale apteeker Melchiori lood ära.

Ettevõtja Yrjö Ojasaar tõi välja päris huvitavat statistikat (muuhulgas sellest, et arvestatav osa e-raamatute autoreid on kirjastuste alt välja rabelenud ja turundab end ise), lisaks veel ühe omapärase mõtte – noored on hakanud e-raamatuid lugema nii seetõttu, et luger näeb popp ja noortepärane välja (kaugelt ei saa aru, kas on luger või tahvelarvuti) kui ka seetõttu, et e-raamatu puhul pole kohe näha, kui mahukas see on (“Appi, nii paks raamat!”).

Teine paneel oli elavam ning tõi jälle hulga vastakaid arvamusi – rääkijatele lisandus Ilmamaa kirjastuse direktor, kes üritas “Jänese ja sõprade” seisukohti õigustada. Huvitav, aga mõnevõrra tulutu. Dotsent Kelli metafoori laenates on muinasloo eesti variandi Vägev Vähk juba ammu öelnud vihaselt “Sealauta mõlemad!”. 😛   52-aastane europiraat Christian Engström [L] väidab enda ajaveebis, et usub kogu patendisüsteemi kokkukukkumist nii USA-s kui Euroopas veel enda eluajal  – tuleb temaga nõustuda.

Aga kokkuvõttes oli täitsa asjalik üritus (tänu kahele Indrekule).

Taanlastega Tallinnas

Nädalavahetusel käis külas Kaku taani õde Vita koos enda kaasa Kristianiga. Kiirest ajast hoolimata õnnestus plaanitud programm suures osas ellu viia, mõned ära jäänud tegevused sai uutega asendada. Käisime mööda vanalinna (hotelliks valitud St Olav on külaliste jaoks päris hea valik, asub vanalinnahuvilise jaoks pea ideaalses kohas Laia tänava alguses).  Nalja sai muidugi Pika tänava ja Pika jala nimedega, kuna “pik” tähendab skandinaavia keeltes midagi…. mehist (vastukaaluks muidugi tuli rääkida, et Tallinnas ei ole hea Põhjala keeltes kõva häälega “valge suu” öelda). Reede õhtul käisime koos Toomkirikus Rebecca Kontuse kontserdil, pühapäeva hommikul leidsid nad üles Toompeal asuva “tsaari samovari” ning õhtul käisid ka meie teenistusel Kaku sündiväänamist kuulamas. Laupäeval ajasime autoga mööda linna (nägime nii Viimsit kui Lasnamäed) ja tekitasime kodus ühise lõunasöögi. Nii et tegemist jätkus kogu nädalalõpuks. Ilmaga vedas ka, kõik päevad püsis ilus pehme talveilm.

Eriti vahvad aga olid kaks külaskäiku teiste omaaegsete Norra laagrite eestlastest osavõtjate juurde – ühel juhul ei teadnud kumbki osapool kuni viimase hetkeni, kelle juurde külla minnakse või kes tuleb (Kakk, vastik lind, keeldus ütlemast)… Nii et üle 19 aasta uuesti nägemine oli paras põrutus – aga muidugi positiivses mõttes. Hästi tore elamus oli.

Natuke ehk õnnestus kahekordset vastuvõttu Taanis omalt poolt kompenseerida. 🙂

Infokoosvõime arutelu

… toimus täna Viimsis Athena hotellis.

Kokku oli toodud suur hulk Eesti spetsialiste ja asjapulki – ministeeriumidest, eri asutustest, firmadest ja mujalt. Ideeks üritada defineerida infokoosvõime ehk erinevate instantside parem koostoimimine IKT vallas.  Arutelu oli huvitav ja elav, kuid selgelt väljendus kergelt karvane  olukord.

Kui me räägime strateegilisest, aastani 2020 tehtavast plaanist, siis ei tohi anda sõna ärimeestest ühepäevaliblikatele. See oli äärmiselt hästi näha mõnda aega tagasi, kui kolledži inimesed üritasid küsida tööandjatelt, kuidas arendada õppekavasid – jõuti välja soovitusteni kaotada ära üldained ning keskenduda “poppide ja noortepäraste” kitsaste kutseoskuste arendamisele. Ja siis, kui Juku õpib kolm aastat C# programmeerijaks (või mistahes muu kommertskeele, kitsalt kutseoskuste tasemel) ning kolme aasta pärast avastab, end lõhkise küna ees (kuna C# firmapõhise tehnoloogiana on selleks ajaks juba surnud ning asendatud mõne uue popima ja noortepärasema asjaga), siis teevad tööandjad mökkmökk. Aga KES see turakas käskis Jukule C# taguda…?

C# asemel võime rääkida dBase’ist, WordPerfectist või Lotus 123-st (kas keegi mäletab veel? Need oli popid ja noortepärased siis, kui Kakk ülikoolis käis – 20 aasta eest), aga ka Foxpro’st või Silverlightist. Strateegilises perspektiivis on igasugune kitsalt firmaomane “standard” absoluutselt sobimatu selleks, et sinna midagi riigi tasemel peale ehitada – parim näide on  ActiveX-i külge takerdunud Lõuna-Korea. 20 aasta eest (rigi jaoks lühike aeg) oleks olnud esmapilgul (äriinimese mõttemalli järgi) olnud täiesti hea idee ehitada e-Eesti Borlandi firma ja Turbo Pascali peale…

Samal tasemel on kahjuks siiani suur osa Eesti ITL tegelastest. Võrdluseks: kui rääkida aastast 2020 (hetkeseisuga +8), siis võiks huvi pärast piiluda -8 peale ehk aastasse 2004. Tollased firmaomased popid ja noortepärased tehnoloogiad on päris suures osas tänaseks juba eilne päev. Mis alust on arvata, et aastal 2020 on praegused C# ja .Net üldse päevakorras? Nii nagu ei tohi teha õppekavasid tööandjate kitsa nägemuse järgi, ei tohi ammugi teha ühiskondlikku IKT arengukava sama malliga.

Veel üks märkus: mõne aja eest samamoodi arendatud riikliku tarkvara raamistiku (mis algses versioonis sätestas avatud standardid ning vaba tarkvara prioriteedi) laskis sisuliselt põhja toosama ITL seltskond (nimesid nimetama ei hakka). Ka seal oli selgelt näha, kuidas kitsa ringkonna lühiajaline ärihuvi kaalus üles Eesti riigi pikaajalise arengu.  Nüüd kisub asi kahjuks samasse suunda.

Ja veel üks asi – tõenäoliselt on aastal 2020 IKT juriidiline regulatsioon täiesti teistsugune. Võimalik on, et praegune “intellektuaalomand” on selleks ajaks täiesti maha kantud. Aga võimalik on ka, et see asendub palju drakoonilisema ja totalitaarsema süsteemiga. Küllalt julgelt võib aga ennustada, et praegune suhteline määramatus hakkab muutuma.

Kui keegi Kakult küsiks, mismoodi koosvõimet saavutada, siis mõned mõtted:
* standardsus, avatud standardid  –  iga asjapulk ei eelda enam, et tema (mõttetult kallilt ostetud) ärivaraline programm on kõigil teistel olemas ning sellega loodud faile võib kõigile aprioorselt laiali saata
* riiklike IKT teenuste (ID jms) laiapõhjaline (kaasav) arendamine – kui asi puudutab paljusid inimesi, siis on ka palju tegijaid, mitte üksnes riigihanke konkursi võitja
* ärihuvide allutamine riigi huvidele – vt eespool
* firmapõhise lukustuse (lock-in) vältimine selle kõigis vormides – puudutab nii riist- kui tarkvara kui ka teenuseid
* kodanikukeskne (versus pakkujakeskne) lähenemine – jällegi mitte nii, et sõlmitakse leping mõne rahvusvahelise korporatsiooniga ja siis vaadatakse, mismoodi too arvab teadvat, mida Eesti inimene vajab
* mõõdukas arvestamine EL protsessidega – koosvõime peaks laienema ka Eestist välja, samas ei tule kõiki eurolollusi püüdlikult kaasa teha
* jne jne.

Üritusest aga ka üks teine, meeldiv mulje. Hotellis pakuti lõunaks kanapastat – kui Kakk enda gluteenijama välja käis, siis lahendati see ilusti jooksupealt ning tehti pasta asemele kartulid. Müts maha.

Akademy @ IT College

IT Kolledžisse on oodata suuremat pingviinirünnakut – tulemas on [L] KDE tegijate iga-aastane suurüritus [L] KDE Akademy, mis sedakorda tuuakse lausa meile koju kätte.  Asi algab 30. juunil terve nädalavahetuse kestva konverentsiga, millele järgneb 2.-6. juulil aset leidev töötubade ja praktiliste tegemiste nädal.  Osalemine on täiesti tasuta – seega ei tohiks magada maha võimalust viia end lähemalt kurssi KDE ja laiemalt ka Linuxi maailma toimetamistega ning tutvuda uute, huvitavate ja mis peamine, tarkade inimestega. Üritust korraldavad KDE poolt selle taga olev sihtasutus (KDE e.V.), siitpoolt aga hulk vabatahtlikke isand Laur Mõtusega eesotsas ning muidugi ka IT Kolledži pere.

Lisainfot leiab [L] Akademy veebilehelt. Kõik huvilised on teretulnud!

Pildike konverentsilt

E-ülikooli kevadkonverents Tervishoiu Kõrgkoolis, lõunapaus. Kakk otsustas külastada paika, mida sageli peale söömist-joomist külastatakse. Kohe peale sisenemist teatas selge meeldiv meeshääl: “No tsau!” Ümberringi ei paista kedagi. Kas tõesti on Medika omad endale lausa aruka tualettruumi ehitanud? Meil kolledžis pole veel niikaugele jõutud…

Mõtte katkestas sama hääl, seekord juba arusaadavalt kabiinist: “Kuule, ma olen siin meditsiinikoolis, konverentsil.”

ACTA protestimeeleavaldus

Käidud ja osaletud. Väga asine üritus oli – konkreetne, rahumeelne ja külma talvepäeva arvestades piisavalt lühike (ca tund). Taas kord tõstis pead laulva revolutsioon vaim (ehkki seekord tulid lollused mitte idast, vaid läänest) ning äkki tõesti õnnestub see totruste kuhja all tukastanud rahvas uuesti üles ajada…  Tänud Elverile, Jaagupile, Wollile, Hillarile ja kõigile teistele, kes ürituse korraldasid!

Fooliumist müts läheb kabinetti kapi otsa meenutuseks ja meeldetuletuseks.

Brightonis 3

Nagu arvata oli, hakkas konverents teisel päeval vaikselt ära vajuma. Esimene, hommikune sessioon oli veel enam-vähem, pärast näis enamik rahvast juba kojusõitu ootavat. Hea, et eile oma jutud ära saime räägitud. Endal on kah pikast sebimisest nii suur väsimus sees, et vabatahtlikult enam mööda linna ringi joosta ei jaksa.

Naljakas moment hommikuselt sessioonilt: ütlen sessioonis esinevale ameerika tädile, et tal on kohe avaslaidil naljakas typo sees. Tädi ei saa hästi aru, mis  ja kus ning alustabki esinemist –  tutvustaval slaidil ilutseb “Lousiville, KY” (tegelikult peaks ikka Louisville olema, praegune versioon aga annaks maakeelse variandina “Haleküla” vms).

Üldse on siin vist kunagi eestlased elanud. Paar silti linna pealt:
* Surma Tandoori – ilmselt mingi eriti tapvalt vürtsikas india toit.
* SITAkotid – müüri äärde kuhja laotud kilekotid, mis on täis igasugu rämpsu ning peal ilutseb suurelt “SITA”. Täiesti adekvaatne.
* Pets in Need of Vets – tõenäoliselt siis meeste käimlaga tegemist.

Aga tegelikult on Brighton üsna ilus linn, kena künkliku maastikuga ning ka suhteliselt puhas. Mere äärde, mis siinseks tõmbenumbriks pikka aega olnud, kahjuks ei jõudnudki (ainult eemalt paistis korra silt “Brighton Pier”). Rohkema aja korral oleks võinud minna vaatama ka siinset Peetri kirikut, mis mõnda aega tagasi mahajätmisohus oli, kuid siis uue ja hakkaja seltskonna poolt üle võeti ja praegu edukalt tegutseb (seal teeb muusikat ka briti uuema gospeli üks kõvemaid tegijaid Matt Redman). Praegu õnnestus vaid bussiga sealt kõrvalt mööda sõita.

Pealelõunal tuli natuke aeg maha võtta, õhtul käisime veel korra söömas, seekord ühes teises pitsa-pastakohas. Huvitav asi oli itaalia limonaad, ilmselt kohapeal laimi- ja sidrunimahlast segatud. Ja see pastasegu tundus üpris sarnane enda kodustele katsetustele (järgmine kord võib proovida ka sedalaadi lisandit teha).  Homme varahommikul hakkame kodu poole rändama, õhtuks jõuame tagasi.